Oletame, et on keegi, kes ei ole teie muusikaga kursis. Kas võiksite anda põgusa kokkuvõtte oma käekirjast ja esteetikast?

Lühike kokkuvõte ei ole kerge ülesanne.

Ma võin poetada mõne märksõna kirjeldamaks põhilisi omadusi. Ma muudan regulaarselt keskset teemat, või meloodilist telge, mitte segi ajada tonaalse keskmega. Kasutan passaaže, mis on võrreldavad koonduvate ja lahknevate kiirtega. Fookus nihkub, peateema kaob ja ilmub taas. Peateema ümber tekitan keeriseid, mis on kombinatsioon orgaanilistest arengutest ja arhitektoonilisest lähenemisest. Kasutan spiraalset ülesehitust, kohtlen kogu materjali vektoriaalsest aspektist, esineb nurki ja kurve ning pidevaid üles-alla liikumisi.

Samuti on pulseerivaid gruuvikaid rütme, mida sageli seostatakse jazzilike rütmimustritega, ning nendele vastukaaluks sean mittepulseerivaid rütme ning mõlema vahel on üleminekualad. Kihiliste tekstuuride kaudu saavutan mulje, et üliaeglased ja kiired tempod töötavad samal ajal. Kasutan ka digitaalsete efektimasinate trikke nagu kaja või nihe.

Mis sundis teid heliloojaks hakkama? Kas oli üldse valikut?

Praegu tundub see asjade loomuliku kuluna: asjad lihtsalt juhtusid üksteise järel. Aga muidugi on alati valikuid, mida teha.

Kus olete õppinud ja millised on olnud teie mõjutajad?

Teismelisena mõjutasid mind progerocki bändid nagu King Crimson, ELP, Yes, Genesis; õpingute ajal Eesti Muusikaakadeemias (tollal Tallinna Konservatoorium) 1980ndate alul kuulasin palju Ameerika minimaliste ja Euroopa modernistlikke heliloojaid, kes töötasid helimaastikega, nagu Penderecki, varane Nørgård, Ligeti, Xenakis), aga mõjutas ka gregoriaani laul ja keskaegne muusika üldisemalt.

Kuidas alustate teose kirjutamist? Millised on meetodit ja materjalid?

Kõigepealt peab olema kontseptsioon või peaidee, üsna abstraktsel tasemel. Mõnikord ma visandan mõningaid joonistusi, kaardistan teose erinevaid iseloomujooni nagu nullenergia, läbipaistev osa, kõrgintensiivsus ja nii edasi.

Siis ma lähen rohkem detailidesse: akordid, intervallide ahelad, rütmikombinatsioonid, tämbrid jne. Aga see kõik tähendab alati kõndimist noatera peal: intuitiivsed, spontaansed otsused ühel pool, minu reeglitest lähtuvad otsused teisel.

Miks täpselt te teose "Flamma" lõite ja kuidas see suhestub teie eelmiste töödega?

Olin varem juba Austraalia Kammerorkestriga koos töötanud, kui tegime "Whistles and Whispers from Uluru for recorders and strings". Richard Tognetti palus seekord luua teose just keelpillidele. Nagu ka eelmisel korral, tahtsin, et meie koostöö haakuks Austraalia vaimuga.

Milliseid oma teoseid ise kuulata soovitaksite?

Clarinet Concerto ‘Peregrinus Ecstaticus’ (Ondine), Symphony No. 7, Piano Concerto ja Symphony No. 6 ‘Strata’ (ECM).

Mis on tulemas järgmiseks?

Mul on juba valmis 9. Sümfoonia "Mythos", mille esiettekanne on 18. jaanuaril Brüsselis Eesti Festivaliorkestri esituses ja Paavo Järvi juhatusel.

Ent lähim maailmaesiettekanne tuleb 6. detsembril Amsterdamis: "Solastalgia for piccolo and orchestra", esitavad Vincent Cortvrint ja Royal Concertgebouw Orchestra, mida juhatab Stéphane Denève.

Tõlkinud Valner Valme.

Allikas: 5:4