Erkki-Sven Tüüri sümfoonia “Mythos” on valminud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks.

“Selles pealkirjas peitub selge vihje, iga rahvuse eneseteadvuse ja omariikluse sünniga kaasneb terve mütoloogiline kihistus," rääkis Tüür. "Need on need teemad, mis on meie jaoks olulised ja meid kannustavad. Samas on põnev, et seal on väga paljut, mis jääb saladuseks, mis jääb hämarusse, mis võivad olla ka vastukäivad, kuid kõik need on seotud meie iseolemise ja võitlusega. Selle muusika üks võimalikke kirjeldusi on see, et siin on mingil moel niisuguse Eesti tribaalse soomeugri hõimu sünnilugu – see kuidas see muusika algab, siin me puudutame loomismüüte ja seda maailma."

"Samas ka riivamisi seda, kuidas seal tekib mingi selgelt tajutav karakter, reljeefsed kujundid, kuidas me kohtame konflikte, kuidas minnakse läbi väga tumedatest aegadest, kuidas jõutakse tänapäeva, rööprähklevasse maailma. Püstitub küsimus, mis edasi ja mikspärast, kuivõrd kestev ja jätkusuutlik on see elamise viis. See puudutab meid ja Eestit, aga alati puudutab ta ka midagi suuremat. Nagu Eesti on osa maailmast, täpselt samamoodi ka see muusika. Selline instrumentaalmuusika ei räägi kunagi ainult ühte lugu, tal on võime rääkida korraga väga mitut lugu,” kirjeldas ta uut sümfooniat.

Helilooja jaoks on “Mythos” 9. sümfoonia ja saates toodi paralleel Beethoveni viimase 9. sümfooniaga, mille lõpuosas kõlab “Ood rõõmule”. Tüür arvas, et tema teosest just jubilatsiooni ei leia, kuid rõõmu võiks see pakkuda kuulajale küll. Samas tõdes ta, et 9. sümfoonia loomine on helilooja teel omamoodi verstapost: “Kahtlemata näitab see number seda, et kui sa just iga aasta sümfooniaid ei vihu, siis sa oled oma loomingulisel teel mingisse kohta jõudnud, teatud kogemusi sul on, mingid asjad on juba ära öeldud ja ometi sa tahad veel midagi öelda. Vaadates seda numbrit saan ma aru, et lahkumine siit on mulle palju lähemal kui tulek siia, aga samas ma ei pea seda lahkumist ka selle 9. numbri tõttu niivõrd lähedalseisvaks, et ma peaks hirmuhigi otsa ees unetuid öid mööda saatma.”

Tüür rääkis, et helilooja arengule aitab kaasa, kui ta saab kuulata oma teoseid võimalikult paljude erinevate orkestrite esituses: “Sa õpid väga paljus kogemuste kaudu ja see on minu puhul olnud väga pikk tee, et ma tänasel päeval suudan kirjutada just nii kõlavat suure orkestri muusikat. Kui ma võrdlen seda sama 9. sümfooniat oma 2. või 3. sümfooniaga, siis seal olid need pürgimused küll sees, aga tehniline võimekus ei tulnud sugugi järgi. Siin sõltub väga palju sellest ka, mida sa oled juba teinud ja kui palju sa oled seda kuulanud. On tähtis, et sa kuuleksid reaalselt oma muusikat kõlamas erinevate orkestrite esituses.”

Talle meeldib töötada suurtes klassikalistes žanrites, sest see annab võimaluse ühe teosega luua pikema jutustuse, mis viib kuulaja rännakule läbi muusika: “Ma soovin anda kuulajale aega millessegi süveneda, et näha ja tajuda, kuidas mingist elemendist saab küpsemise käigus hoopis midagi muud kui see, mis ta oli oma algsel embrüonaalsel kujul, mis saab siis kui temaga kohtuvad mingid muud jõud, kuidas need teda muudavad, kuidas need vastasmõjud omavahel on."

Seda ei saa teha lühikeses ja aforistlikus formaadis, see eeldab pikemat ajalist rännakut. "Kui sind huvitavad niisugused protsessid, siis see tähendab, et sa pead pöörduma niisuguste vormide poole, mis lasevad ajas millelgi areneda ja jõuda kuhugi, mis võimaldavad tagasivaateid. Mu ideaalkujutlus ühest muusikateose vormist võiks olla nagu puu, mis on kasvanud väga väikesest seemnest ja kui sealt hakkavad tulema esimesed võrsed, me ei kujuta veel ette, millise vormi ta võtab, mis temast üldse saab ja mis puu temast üldse tuleb."

"Ütleme, et me suudame seda jälgida poole tunni jooksul ja see kõik sünnib sellise iseenesestmõistetavuse ja loomulikkusega. Kui ta lõpuks on oma lõplikku vormi saavutab, siis me võime öelda, et ta ei oleks saanudki midagi teistmoodi teha. See on see, mida ma sooviksin, et kuulaja võiks ka muusika lõppedes tajuda, et see kõik kulges sellisel moel ja vorm on põhjendatud,” arutles Tüür.