Koorijuht peab töötama rõõmuga ja entusiasmiga, aga ta ei saa töötada ainult rõõmust ja entusiasmist. Praegune hägune palgasüsteem on viinud koorikultuuripildi täiesti kreeni ning ameti järelkasv on kängunud. Süsteemi korrastamatusest johtuv kaos ja teadmatus ohustavad laulupeoliikumise jätkusuutlikkust.

Eestis on koorislaulmine üks enimharrastatud tegevusi ja laias maailmas kõrgelt hinnatud kultuurivaldkond. Laulupidu, mis kanti 2003. aastal UNESCO eestvõttel koostatavasse inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, on jõudmas juubelini - 2019. aastal tähistame 150 aasta möödumist esimesest laulupeost (Tartus 1869). Samas pole laulupeotraditsioon eales varem seisnud silmitsi nii suurte probleemidega kui praegu.

Meie koorimuusika põhiline valupunkt on praegu elukutse madal tasustamine. Koorijuhti tööturul ametina ei eksisteeri ning sel pole sotsiaalsete garantiidega väärilist palka. Noored koorijuhtimise erialale õppima ei asu, kuna töö tasustamise skeemid on ähmased, konkurentsivõimetud ja ebakindlad. Dirigentide järelkasv on peatumas ning mustas stsenaariumi kohaselt on laulupidu paarikümne aasta pärast oma kuntilises vormis pidanud tegema ränki järeleandmisi muutudes lihtsalt ühislaulmiseks.

Eestis leidub küll ja enamgi veel koore, kes käivad lauluproovides ja peavad laululaagreid, osalevad konkurssidel ja korraldavad kontsertreise, aga koorijuhile palka maksta ei suudeta. Aastakümneid on koorijuhtide tasu seisnenud aitäh-sõnas, mis on muutunud oma oksa saagimiseks – üle poole Eestis tegutsevatest koorijuhtidest on üle 50aastased. Kasutame kollektiivselt professionaalsete koorijuhtide tööd neile tehtu eest häbiväärselt vähe makstes, ning, nagu öeldud, sageli töötavad koorijuhid hoopis palgata – kohusetundest ja armastusest koorimuusika vastu. 

Eesti koorimaastikul tegutseb praegu 812 koorijuhti, kelle käe all laulab Eesti koorides üle 30 000 laulja kogu vabariigist. Laulupeoregistri andmeil on laulupidu ette valmistavast 812st koorijuhist 17 protsenti vanemad kui 61 eluaastat, 33 protsenti on vanuses 51-60 eluaastat, 26 protsenti on 41-50aastased ja vaid 10 protsenti on 21-30aastaseid.  

"Luukambris" arutati - kuidas saaks koorijuhtide palgaküsimust praegustes oludes lahendada? Milline süsteem tuleks luua, et üle vabariigi kehtiks töötasude väljamaksmise õiglane ja korrastatud süsteem, mis omakorda arvestaks nii kohalikke olusid kui koorijuhtide kvalifikatsiooni? Kuidas saaks noored koorijuhid maale tööle?

Riigikogu liige Krista Aru ütles saates, et riigikogu kultuurikomisjon on kohtunud eelmise aasta mais Eesti Koorijuhtide Liiduga ning tutvunud liidu analüüsitud ja kaardistatud probleemiga. Aru leiab, et probleem ei kuulu mitte ainult liidu pädevusse vaid on ühiskondliku kokkuleppe alusel lahendada kiiremas korras. Tema sõnul on laulupidu on ilmselgelt ühiskondlikukultuurilise eneseteadlikkuse väljendus, meie ühine ettevõtmine ja ühine väärtus.

"Poolteist sajandit pärast esimest laulupidu peame tunnistama, et dirigendiamet ei olegi tööturul arvestatav amet - taasiseseisvumisaja tormlemises oleme unustanud, et kõik ilusad asjad vajavad ka hoolt ja raha," märkis Aru. "Me oleme suure asja jätnud kahe silma vahele ja praegu on viimane aeg riiklikul tasandil vastu võtta vajalikud sammud, kõik peavad kaasa aitama, nii kultuuriministeerium, riigihaldusministeerium ja kõik teised."

Aru rääkis, et laulupeotraditsioon on Eestile eriomane ja rahvuslikult tähtsad asjad peavad tuginema riiklikule seljatagusele. "Kohaliku omavalitsuse kaudu on vaja sätestada, et omavalitsus piirkonniti hoiab koorilaulu ja rahvatantsu traditsioone, teine mahukas sama teemaga seotud valdkond on kool. Koolikorralduses peaks koorilaulutund olema osa kasvatusest ja inimese kujundamisest," tähendas Aru. "Ma olen kindel, et on võimalik leida toimiv lahendus. Raha on leitav."

Eesti Koorijuhtide Liidu esimehe Heli Jürgensoni sõnul elame ajal, kus laulupidu muutub aina populaarsemaks ja selgemaks ühiskondliku sõnumi kandjaks. Ühtlasi tõuseb koorijuhtide ja dirigentide vastutusaste. Tänase Eesti koorimuusikapilt on üsna süngeis toones, praeguse olukorra trend on häbiväärselt väiksed töötasud. Koorijuhtidel ametlikke töölepinguid valdavalt ei ole ja töötasu maksmiseks kasutatakse häguseid skeeme. Viimase 20 aasta jooksul on noorte pealekasv dirigendi elukutsele kahanenud ehmatava kiirusega ning süsteem ei suuda jätkuda.

Jürgenson lausus, et nii pole meil paarikümne aasta pärast dirigente, kes laulupeo repertuaari ette valmistaks. "Laulupeol on kõik ju nii ilus, aga inimesed ei tea piisavalt, kuidas laulupidu sünnib, milline on selle peo protsess," märkis Jürgenson. "Koorijuhtide liidu ülesanne on avalikkust teavitada - miski ei sünni tühjale kohale." Koorijuhtide liit on välja töötanud miinimumtöötasud, võttes aluseks kultuuritöötajate palgad, liit on ka väljastamas kutsetunnistust, kuid see ei ole kohustuslik dokument.

"Süsteemi pole ja meie eesmärk on võimalikult ruttu luua printsiip, mida kõik osapooled tunnistavad: riik, kohalikud omavalitsused, kool, vabakond ja harrastajad," ütles Jürgenson.

Aastakümneid Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimise õppejõuna töötava Jürgensoni sõnul tuleb dirigente sellele alale õppima liiga vähe: neid ei jätku kogu Eesti lauljaskonna katmiseks. "Koorilaul on liidrikeskne tegevus, meil on vaja ülitugevaid tegijaid maakondadesse ja kogemus näitab, et kuhu on läinud tugev dirigent, seal rõkkab ja õitseb ka muusikaelu," kinnitas ta. "Peame oskama hinnata õpetajate ja dirigentide tööd, kes koorilaulu kaudu õpetavad meie lastele eesti keelt, isamaalisust ja väärtuskasvatust. Muusikat armastavad noored on endiselt Eestis olemas, nad ei ole kusagile kadunud".

Meeskooride üks hinnatumaid dirigente Kuno Kerge kostis, et valitsev pealiskaudne popkultuur toodab arusaama kõige isetekkelisusest. "Ka muusikat õppimata tekivad meil üleöö staarid, kuid enamus neist on mõne laulukoori kasvandikud, see on fakt," mainis Kerge. "Mina töötan nädalas seitse päeva ja mu auto spidomeeter nädalas on tuhat kilomeetrit: kaks korda Tartus, kord nädalas Rakvere või Võru ja muud kohad. See on ainus võimalus garanteerida elementaarne elamiseks vajalik sissetulek."

Kerge sõnul ei saa ta sellist tööstiili enne lõpetada, kui on veendunud, et kohapeal on inimene, kes seda tööd edasi teeb. "Praegu ei ole maakondades hakkajaid noori, kes tahaksid seda keerulist ja vastutusrikast tööd jätkata. Kui maakonnakeskuses puudub hästitasustatud tasemel koorijuht, kes on ühtlasi piirkonnas mentor, ja tema eeskuju näitav kollektiiv, ei saagi maal midagi sündida, sest eeskuju viib edasi," on Kerge kindel.

Kuni aga keskustes ei ole eeskujusid, ei saa loota, et maapiirkondadest tulevad noored dirigeerimise eriala õppima - ometi lauljad ja andekad noored ei ole kusagile kadunud.

Kammerkoori HELÜ ja Tartu Üliõpilassegakoori kauane dirigent Küllike Joosing kinnitas, et laulupeoks ettevalmistav aasta on dirigendile äärmiselt töine, pingeline ja vastutusrohke. Laulupeoaastal ohverdavad dirigendid sageli pereelu ja vaba aja ning annavad kõik laulukaare aluse peo õnnestumiseks.

"Koorjuhtimise amet ei ole amet, see ei toida mind," nentis Joosing. "Probleemid valdkonnas on tohutud ja ka Lõuna-Eestis on tõsine mure järelkasvu puudumise pärast." Eriti viimased kolm aastat esineb aina rohkem olukordi, kus kooridel puuduvad dirigendid - lauljad tahavad laulda, kuid ei jätku koorijuhte. Napib eriala tundvaid inimesi.

Luukamber salvestas vestluse koorijuhtide töötasust päeval, mil algas kollektiivide registreerimine juubelilaulupeole ja tantsupeole (2019). Laulupeo ettevalmistusperiood kestab laias laastus kolm aastat, lauljaskonna moodustavad 33-35 000 inimest ja laulukaare all toimuvat jälgib 400 000 kuulajat-vaatajat. Pidu valmistavad ette kõik 812 koorijuhti ja 130 orkestrijuhti üle vabariigi.

"Luukamber" küsib - mismoodi oleks võimalik garanteerida, et laulupeoliikumine ei soikuks, et koorijuhid ja orkestrijuhid ka juubelipeost järgnevail aastail suudaksid ja tahaksid seda tööd teha ning mis kõige olulisem: et oleks piisavalt järelkasvu selle ameti kestmiseks?

Kuulake saadet.