Peeter Helme "Sellest ja liblikatest": Lipskerov küsibki, et mis on see, mis teeb meist meied
Dmitri Lipskerovi raamat "Sellest ja liblikatest" on esmapilgul sürrealistlik lugu sellest, kuidas ühe rikka arhitekti meheau haihtub, aga romaani süvenedes avaneb lugejale küllaltki realistliku pilt tänapäeva Venemaast. Peeter Helme avas "Kirjandusministeeriumile" raamatu fenomeni ja väärtuse Vene kirjanduslikus ning ühiskondlikus kontekstis.
"Selge on see, et raamat tõmbab endale palju tähelepanu just sellise natuke skandaalimaigulise algusega, kus siis edukas härrasmees Arseni Iratov ärkab keset ööd üles ja avastab, et see, mis teeb temast mehe, on kuskile kadunud. Selge on see, et raamat, mis niimoodi sellise pauguga põhimõtteliselt algab, tekitab kohe furoori. Samal ajal on siin raamatus minu meelest päris mitu muud sellist huvitavat kihistust," rääkis Peeter Helme "Kirjandusministeeriumile".
Helme sõnul on näiteks väga põnev lugeda Iratovi noorpõlve lugusid, kus too on ärikas ja kaardipettur Brežnevi-aegses Moskvas.
"Mingis mõttes saab siit raamatust – muidugi kõverpeeglisse pööratud – aga väga vahva pildi sellest, kuidas tänapäeva Venemaa tekkis, kust tulid kõik need tänapäeva väärikad ärimehed, kes klotsersõrmuste ja suurte limusiinidega mööda Moskvat ringi kimavad ja kellele kuuluvad tohutud naftamaardlad kuskil Siberi avarustel või siis lihtsalt mingite välisfirmade esindamise õigused Venemaal. Nii et siin on see kihistus sees," ütles Helme.
Lisaks on see raamat ka armastusromaan ja minu meelest on see raamat ka tõesti iseendaks jäämisest, sellepärast, et see õnnetu Iratov peab ju kuidagi leppima oma uue reaalsusega ja hakkama maailma mõtestama. Võib olla, et Lipskerov küsibki seda, et mis siis on see, mis meist teeb meied, muu hulgas, kas see on näiteks seksuaalsus."
Seksuaalsust saab Helme arvates muidugi tõlgendada antud raamatus ka üldisema, ühiskondliku metafooriga kogu Venemaa ärimaailma kiskjalikule elule näiteks. "Nii et mulle tundub, et siin on neid tõlgendamisvõimalusi hästi palju. Ja kuna see raamat ei ole kirjutatud mingisuguses väga tõsises toonis, hea küll, raamatu lõpp läheb veidi apokalüptiliseks, aga mulle tundub, et selle eesmärk on lihtsalt kuidagi natukene liiga eri suundadesse kiskuv lugu uuesti kokku tõmmata."
Lipskerovi romaan väga selges dialoogis vene kirjandustraditsiooniga, märkis Helme.
"Bulgakovit on siin kerge ära tunda, aga kindlasti ka näiteks Gogoli vihjeid ja ma usun, et leiab ilmselt teisigi, Ilfi ja Petrovi näiteks natukene. Nii et mingis mõttes on see hästi kirjanduslik huumor, aga samal ajal ta ei tüki jällegi peale. Ehk siis, kes neid vihjeid ära ei tunne, saab niisama naerda, kes tunneb ära, tajub kohe mingisuguseid muid hoovuseid veel ja on veel naljakam," lisas Helme.
Mingis mõttes on tegemist ka raamatuga kirjandusest. "Kindlasti on oluline ka see, et Lipskerov on ju kirjutanud päris palju teatritekste, ehk siis tegevus on väga oluline, dialoogid on sellised mõnusad, sunnivad edasi lugema või isegi tõukavad edasi lugema ja see kindlasti on kõik osa raamatu fenomenist."
Eesti lugeja jaoks on "Sellest ja liblikatest" esimene kokkupuude Lipskerovi teostega, aga kuna eesti keelde on ikka üht-teist uuemast vene kirjandusest tõlgitud, siis olemata spetsialist, näeb Helme mingisuguseid paralleele teiste Vene teostega küll.
"Muidugi tulevad pähe kohe Sorokini teosed, mis on muidugi kraad kangemad ja ikkagi veel hullemad uperpallid ja kindlasti palju poliitilisemad. Lipskerovi raamatut ei saa kindlasti poliitiliseks lugeda, kui, siis ainult sellises üldisemas elulises mõttes. Nii et selline tegelikult kogu tänapäeva maailma kirjanduses üsna levinud võte, kus reaalsus ja ulmelisus, reaalsus ning absurd põrkuvad ja moodustavad mingisuguse veidra kõverpeegliterviku, milles lugeja ennast ometigi väga hästi ja ehmatavalt ära tunneb."
Toimetaja: Merit Maarits