Mis asi on ajaloopilt?

Tiina-Mall Kreem: Ajaloopilt on kaval sõna. See võib tähendada üldist ettekujutust ajaloost, kui peame silmas näiteks selliseid sõnaga "pilt" mängivaid väljendeid nagu "selge pilt", "mul on nüüd pilt selge" jne. Aga see võib tähendada ka ajaloo kujutamist pildis, visualiseerimist. Eesti kunstiteaduse leksikas on ajaloopildi mõiste alles hakanud juurduma. Räägitud on ikka vaid ajaloomaalist ja piltidest, mis kujutavad konkreetseid lugusid. Meid Lindaga huvitavad aga igasugused, erinevates tehnikates ja erineva kvaliteediga, mitte ainult ajaloosündmuste ja tegelaste, vaid ka ajaloosündmustega kaasnenud emotsioonide kujutised. Ajaloopilt on meie jaoks justkui lakmuspaber, mis näitab, kuidas kunstnikud ja ühiskond laiemalt on ajaloost aru saanud, seda enda ja teiste jaoks mõtestanud.

Linda Kaljundi: Usun, et esmajoones seostuvad inimestel märksõnaga ajaloopilt tõesti realistlikus võtmes maalid suurtest ajaloolistest sündmustest ja kangelastest. Mõeldes sellele, et läbi aegade on inimeste arusaama ajaloost mõjutanud vägagi erinevad pildid, saab ajaloopilti defineerida ka laiemalt ning seda oleme näitusel ja sellega kaasnevas raamatus ka teinud: kaasates lisaks mütoloogilisi lugusid ja tegelasi, paiku ja pärandit, ehitusi ja esemeid kujutavaid töid. Ka need on kujundanud ettekujutusi Eesti ajaloost ja identiteedist, nagu näiteks Vive Tolli Tallinna vanalinna teemalised tööd, mis seostuvad baltisaksa pärandi "kodustamisega" 1970.–1980. aastatel, haakudes ka Jaan Krossi romaanide, muinsuskaitse levikuga jmt. Samuti ei ole me tõmmanud ranget piiri pildi loomise ja sellel toimunu kujutamise aja vahele. Näitusel on väljas nii kauget minevikku kui ka kunstnike kaasaega kujutavaid töid, juhul, kui viimast on samuti tajutud ajaloolisena – sellised on näiteks maailmasõdu kujutavad, juba sõja ajal loodud pildid.

Mis on olulisemad suunad või muutused, mida pidasite oluliseks näitusel ja trükises välja tuua?

TMK: Ikka ja jälle oleme pidanud rõhutama, et ajaloopilt räägib tavaliselt rohkem oma loomise ajast kui sellest, mida ta kujutab. Meie tugevuseks Lindaga on see, et me suudame vaadata ja näidata Eesti ajaloopilte väga pikas perspektiivis, alates 16. sajandist kaasajani. Tänu sellele saame me päris rahulikult käsitleda näiteks nii omaaegset riiklikku tellimuskunsti kui ka kunstiajaloo peateelt ja näitusesaalidest välja jäänud, kuid ikkagi kunstnike loodud ja ajaloomõistmise lakmuspaberina toimivaid pilte. Vastus küsimuse esimesele poolele võiks olla see, et oleme püüdnud mitmesuguseid ajaloopiltide suhtes valitsevaid eelarvamusi ületada ja näidanud: esiteks, et sinimustvalgete Eesti ajaloopiltide kõrval on punased, aga ka muud värvi pildid ning teiseks, et rahvuslik on alati rahvusülesega seotud. Ma loodan väga, et oleme seda nii näitusel kui sellega kaasnevas Eesti ajaloopildi ajaloo raamatus arusaadavalt väljendanud.

LK: Ajaloomälu peab elus püsimiseks muutuma. Et sündmus, tegelane või nähtus saaks edukalt toimida nii-öelda mälupaigana, kogukonna ajaloo omamoodi sümbolina, peab seda taasesitama ja looma sellest üha uusi kujutisi. Näitusel on selle heaks näiteks umbes saja aasta vältel Kalevipojast loodud üha uued, iga ajastu vaimule, unistustele ja huvidele vastavad kujutised. Selle kõrval on huvitav jälgida, kuidas koos aegade ja võimude vahetumisega vahetuvad ka ajaloopiltide tegelased ja sündmustik: 1920.–1930. aastate noor Eesti Vabariik tõstab esile heroilise, sajandeid kestnud võitluse oma riigi eest; nõukogude ajal aga keskendutakse talupoegade klassivõitlusele. Pildid näitavad hästi sedagi, kuidas mitmed rahvusliku ajaloo suured sümbolid nagu Jüriöö või orjaöö on siiani nii olulised tänu nende esiletõstmisele nõukogude ajal.

Keskendute lisaks ajaloole ka kaasajale – millega tegeleb kaasaegne ajaloopilt?

TKM: Ka kaasaeg on ajaloo vang, oma kõikvõimalikes otsustes sõltuv minevikust ja isegi siis, kui näiteks Põhjasõja või II maailmasõja aastaid peast öelda ei osata. Erinevalt 19. sajandi kunstnikest ei toetu tänapäeva kunstnikud oma "pilte", ennekõike nende liikuvaid ridu ehk videoid luues, ajaloo monumentaalsetele kroonikatele ega nende autoriteedile. Mis ei tähenda, et kunstnikud ei uuriks dokumente. Nad teevad seda, kui eelistavad ajaloo n-ö üldkäsitlustele ühiskonna igapäevaelust või siis privaatsfäärist kogutud allikaid. Kunstnikke, kes inimest ja inimsaatusi, riike ja nende olemust ajaloo kaudu mõtestavad on palju. Seda kinnitab näiteks ka Tallinna Kunstihoones avatud näitus "Riik ei ole kunstiteos".

LK: Näitusel on peamiselt väljas 20. sajandi ajaloopildid. Võrreldes sajandi alguse kunstnikega, on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kunstnikud märksa vähem huvitatud mineviku taasesitamisest ja rekonstrueerimisest. Selle asemel pakub neile huvi müütide ja valitsevate ajalootõlgenduste dekonstrueerimine, tükkideks lahtivõtmine ja uurimine. Aga samuti suurte meeste ja suurte tegude ajaloost kõrvale jäänud inimrühmade mälestused ja kogemused – näiteks sõdade ohvrite või ka vähemuste vaade ajaloole. Kunstniku uurimuslikku pilku esindab hästi Kristina Normani teos "Pidulikud ruumid" – mille aines on omakorda nõukogude- ja vabariigiaegsed pannoomaalid.

Mis projektidega hetkel veel seotud oled – mis on ettevalmistamisel, mis teemad huvi pakuvad?

TMK: Nagu ikka on pooleliolevaid projekte mitu, minul hetkel kuus. Ajaloopildi väikeseks järjeks on Triin Siineriga koos kureeritav näitus "Raha kunst", mis lahkab Eesti ja eestlaste enesekuvandit rahatähtede najal. Näitus avatakse selle aasta novembris Mikkeli muuseumis. Suurimaks projektiks, millega jätkuvalt seotud olen on "Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas". See on rahvusvahelisel tasemel kohaliku materjali läbitöötamise projekt, mida juhib Hilkka Hiiop ning mis päädib 2020. aastal Niguliste muuseumi näitusega ja ilmselt päris paksu raamatuga. Vahepeal tegelen koos Viljar Visseliga ajalooliste interjööride piltide ja tarbekunstiga, koos Ingrid Sahkiga Tartu Ülikooli olemuse avamisega kunsti kaudu ning koos Anu Männi ja Anu Allikveega ka kasside ja koerte piltide ehk siis ikka inimese endaga, tema erinevates olekutes. Ja ma väga loodan, et me jätkame ka Lindaga tandemina, sest ajaloopildi uurimine ei ole kaugeltki veel lõppenud ning, kui tohib korraks isiklikuks minna, siis – ma lihtsalt olen selline tandemi inimene.

LK: Ma loodan ka, et meie koostöö Tiina-Mallega ei lõpe kaugeltki selle näitusega. Ülikool, kus ma töötan, pakub igapäevaselt võimalust tegeleda saja asjaga korraga. Ajaloopiltidega tegelemine juhatas mind aga teema juurde, millesse loodan põhjalikumalt süveneda ning selleks on n-ö kaunite kunstide ja eri teadusalade vaheline koostöö ja konfliktid – kirjanduse, kunsti jne ning teadusliku uurimistöö vahekorrad eri aegadel, eriti aga nõukogude ajal. Ka mitu näitusel väljas olevat kunstnikku mõtestasid oma teoseid omamoodi uurimistööna või siis tegid tihedat koostööd teadlastega – nagu näiteks Kaljo Põllu.

Kui saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?

TMK: Ma ei võtaks kaasa ühtegi näitust, ma võtaks sõbrad ja kui nad kõik ei saagi tulla, siis üht, kes kindlasti tuleks, ma tean.

LK: "Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad" (2017) oli hiljuti üks selline näitus, mida oleksin tahtnud võimalikult aeglases tempos vaadata – üksikule saarele sobiks hästi. Salakaubana võtaks kaasa ka Moskva Uue Tretjakovi galerii näituse "Sula" (2017), kus olid samuti esindatud nii Ülo Sooster kui ka teaduspalavik.