Intervjuu. Uut sooloprojekti viljelev Islandi laulja Högni peab lugu Eesti koorimuusikast ({{commentsTotal}})

Högni
Högni Autor/allikas: Högni FB

Täna õhtul Tallinn Music Weekil üles astuv artist Högni pakub kuulajatele muusikat, millest ta tegelikult hoolib. Seejuures tunnistas laulja, et peab Eesti koorimuusikat südamelähedaseks.

Högni, Sulle on omistatud Islandi parima laulja ja laulukirjutaja tiitel. Kas oled väitega nõus?

(Muigab). Ma olen muusikat teinud päris kaua. Ma pole vana mees, aga olen palju esinenud, komponeerinud ja kirjutanud laule. Mitte kogu aeg või isegi iga aasta, kuid albumeid on nüüdseks kahe bändiga välja antud küll.

Üheks on Hjaltalín, mille lõime sõpradega keskkoolis. Sellest sai suur sensatsioon Islandil. Me kasutasime oma muusikas üpris palju orkestri instrumente. Inimesed leidsid selle päris pöörase olevat, et meie loomingus kõlavad viiul, tšello, fagott ja muud pillid ning mängisime niiviisi pop-rocki.

Sellisel muusikal oli mingisugune fantaasia hõng juures. Lõime ka hitte, mida inimesed kuulasid raadiost või said kaasa laulda. Ühel hetkel me tuuritasime Euroopa festivalidel, meie muusikat arvustati ja andsime intervjuusid suurtele rahvusvahelistele ajalehtedele. Ehk siis jah, ma usun, et olime päris tuntud. Inimesed kuulavad tegelikult siiani meie muusikat, kuigi andsime esimese plaadi välja nii kümme aastat tagasi. Isegi tänapäeval tulevad noored minu juurde, et teatada, kuidas üks või teine lugu neile meeldib ja missugune eeskuju ma neile olen. Minu kaaslaulja bändis, Sigrid Thorlacius, on ka suur ikoon Islandil.

Olen muuseas töötanud ka visuaalkunstnikuna, tegin suure lavakujunduse näiteks Islandi kunstifestivalile 2014. aastal.

Mulle meeldib sümboolika ning olen religioosse keele huviline, millele vaatan psühholoogilisest vaatenurgast. Samamoodi suhtun ka kunstisse. Sellel on personaalne side minu isikliku eluga. Igatahes, pärast töötamist Hjaltalíniga, ühinesin bändiga GusGus, mis oli tol ajal Islandil kuulus.

Kuulus ka mujal maailmas.

Ahaa, sa tead seda bändi?

Loomulikult tean!

(Naerab) Jah, üks tuntuim Islandi bänd. Isegi mina kuulasin neid, kui olin oma 20ndates. Arvasin, et see oli äge muusika, mis nad tegid, selline techno ja elektooniline muusika üleüldse.Tol ajal ma ei teadnud väga palju sellisest muusikast teha, sest kasvasin üles kui indie-rock õitses ning ma olin huvitunud rohkem instrumentaalsest muusikast. Elektrooniline muusika ei olnud siis nii populaarne, kui ta on nüüd.

1990ndatel oli ka meil reivikultuur, aga kui ma olin 16-17, siis huvitusin pigem rokist, The Strokes meeldis, isegi 1970ndate folgivärk, need lood olid popid. Minu generatsioon oli rohkem lauludest huvitatud. Elektrooniline muusika ei ole mind seega kunagi täielikult huvitanud, aga minna esinema GusGusiga oli pöörane, sest nad olid nii ägedad.

2009. aastal kohtusin ma ühe GusGusi produtsendiga. Bänd oli just välja andnud albumi, mis mulle nii palju ei meeldinud - "24/7". Ma arvan, et nii mina kui ka nemad otsisid oma karjääris midagi uut. Tol ajal lõin muusikat ka teatrile. Niisiis, hakkasin üks hetk nendega muusikat tegema ja ühinesin bändiga laulja ja laulukirjutajana. See muutis mu karjääri drastiliselt, sest ma olin uues keskkonnas, kus mu laulud ja hääl olid uue kõlaga. Samuti olid lood seksikamad. Orkestri intstrumentide, flöödi, oboe ja fagoti asemel kõlas süvaelektroonika, aeglased biidid, mis tekitas ägeda klubilik vibe’i.

Minust sai mingil määral bändi esinejapool, sest 2011. aastal oli album "Arabian Horse" suur asi. Ma olin see laulja, kes tantsis kontsertidel ja ma nautisin seda. Kui oled esineja, siis sa tahad võrgutada ja hüpnotiseerida.

Ma süvenesin sellesse projekti täielikult, sest see oli mulle kui esinejale edukas aeg. Reisisin maailmas ringi, esinesin suurtel lavadel. See oli lõbus ning suurepärane, kõik luksus, mis sellega kaasneb. Ja edevus muidugi. Olen edevusest ka lugusid kirjutanud, isegi orkestrile. Loo nimi oli "Vanity Music", mille üle olen väga uhke. Kuulasin seda lugu mõned päevad tagasi mingil põhjusel.

Minu karjäär on seega erinevaid kujusid võtnud, olen teinud ühte ja teist ning inimesed on olnud üllatunud, et kuidas on juhtunud, et orkestriga seotud muusikust saab techno-pop täht. Küsimise peale olen inimestele alati vastanud, et kõik algab meloodiast, laulust, ideest, loost ja seejärel on erinevaid meediumid, mille abil neid ellu viia. Artistina ei ole selles midagi sürreaalset. Minu puhul on asi lihtsalt soovis, rõõmus ja uudishimus luua kunsti muusika kaudu,  äratada ellu maagia ning emotsioonid.

See on olnud minu pikk rada ja nüüdseks olen välja andnud oma sooloalbumi "Two Trains" Högni nime alt.

Kui Hjaltalín on rohkem orkestrimuusika ja GusGus techno-electro. Mis asi on Högni?

Magusam orkestri-pop Hjaltalínist, kus kõlab vahel orkestrimuusika ja siis techno. See album on segu kahest maailmast. Kogu album on küllaltki kontseptuaalne. Kuigi ametlikult on tegemist minu esimese sooloalbumiga, olen ka varem üksi esinenud.

Iseenesest pole ma kunagi mõelnud, millal midagi välja anda ja kuidas kajastust albumile saada. Ma lihtsalt teen lugusid, mängin laivi ja salvestan ning vahepeal panen lood Dropboxi või Soundcloudi üles. Praegu on mul õnn olla plaadifirma Erased Tapes tiiva all. Högnina naasen oma juurte juurde, mida tegelikult armastan ja väärtustan ning millest hoolin. Muusika on progressiivse taoline, natuke avant-garde, modernne. Album algab kusjuures meestekooriga. Ma olen ka Eesti kooritraditsioonidest väga huvitunud. Esimest korda olin Eestis aastal 2004, et esineda oma vana kooriga Europa Cantatil.

Sa oled ka koorilaulja?

Laulsin kooris noore poisina. See oli koolikoor ja tegelikult sai sealt alguse ka Hjaltalín. Me käisime kooriga erinevatel reisidel, see oli suur kollektiiv ja koorijuhiks oli vanem naine, kes oskas meid inspireerida, tarkust jagada. Me laulsime erinevat muusikat, sealhulgas ka Eesti muusikat, Veljo Tormist, Arvo Pärti ja muud. Tulime siia 2004. aastal ja meil oli tõeliselt lõbus. Ootan ka nüüd tänavatele minemist, sest tahan näha, mis on siis muutunud. Usun, et Tallinn on nüüd teistsugune kui 14 aastat tagasi.

Jah, on küll.

Mulle on muljet avaldanud, kuidas Eestist on saanud tunnustatud riik ning selles kõiges peitub kindlasti sügavust, lugusid ja midagi unikaalset. Olen tänulik, et sain selle kõigega juba varem tutvuda. Mõtlesin tulla Eestisse juba eelmisel suvel, et võtta osa koorifestivalist.

Mis on Sulle artistina muusikas oluline?

Kirjutada muusikast, millele mõtlen. Tõtt öeldes on minu eeskujudeks Stravinski, Mozart, Boulanger, Bernstein. Mulle läheb vanakooli värk väga peale, näiteks Schubert. Vahepeal teen nalja, kui inimesed küsivad, missugune muusika mulle meeldib. Vastan siis, et muusik peab soovitavalt olema juba surnud, et nad mulle meeldiks. (Naerab) Tean, et see kõlab veidi karmilt, aga osaliselt on see tõsi, sest minu arvates on aeg parim kohtunik muusika headuse suhtes. Kipun kuulama ka tänapäevast muusikat, sest olen uudishimulik. Sooloartistina on mu uudishimu muusika suhtes kasvanud. Taastunud on mingisugune lapselik siiras armastus.

See on ka põhjus, miks lahkusin GusGusist. See võttis liiga palju aega ja energiat, tervist ning tundsin, et vajan midagi uut. Esinedes suurtel show'del ja kogu aeg ringi tiirutades pani mind unustama, kust tulen ja mida tegelikult armastan. See on ilusate meloodiate ja harmooniate kirjutamine, mis on mõttega vormistatud ning millel on seos ajalooga.

Hetkel vaatan end kui heliloojat, mis on mingil määral ametikõrgendus. (Naerab).

Sinu sooloalbumil "Two Trains" ei kõla pop-muusikale omaseid võtted refrääni ja turvalise takti näol, vaid pigem tundub, et Sa justkui tahaksid kuulajaga jagada mingit lugu, mida omakorda muusika taustal toetab.

Jah, ma arvan, et see kirjeldus vastab tõele, sest mingil hetkel olin ma väga lummatud loo rääkimise ideest. Hakkasin mõtlema, et mis värk looga on? See küsimus kerkis eriti teravalt pinnale siis, kui läksin muusikas rohkem kommertslikumas suunas GusGusis olles. Maailmas reisides ja muusikatööstuses olles, küsiti kõikjal: "So, what’s your story?". Ma mõtlesin siis, et miks on kõik selles küsimuses nii kinni. Miks kutsutakse muusikut lugude vestjaks? Laulukirjutajana räägid justkui alati armastusest, võitudest ja kaotustest.

Samuti on Islandi ajalugu seotud saagadega, mütoloogiatega. Põhimõtteliselt on Island tuntud mütoloogiliste lugude pooles. Lugude rääkimine on sügavalt juurdunud meie kultuuri, see on meie geenidesse kodeeritud.

Kuna jutustad oma uuel albumil lugusid ka islandi keeles, siis palun selgita, millest need kõnelevad.

Albumi loo taga on see, et sada aastat tagasi oli kaks rongi, mis transportisid marmorit ja kruusa mäest alla sadamasse, mis pani alguse Reykjaviki sadamale ning linnale. See juhatas Islandi uude ajajärkku, industriaalsesse aega. Kui ma kuulsin lugu kahest rongist, mis olid ainsad Islandil, siis leidsin, et see on pöörane. Sel hetkel ma tegin kunstifestivali ja mõtlesin rohkem kontseptuaalselt. See lugu lummas mind ja hakkasime minu uue albumi laulusõnade kirjutajaga looma oma maailma.

Juba aastal 2011 oli tunne, et midagi hakkab uuel sajandil muutuma. Ja palju ongi juhtunud, kui mõelda, kui palju tehnoloogia loob ja dikteerib meie käitumist. Peame seda endale teadvustama ja olema hingeliselt küpsed.

Mulle meeldib rääkida evolutsioonist ja inimkonna arengust. See album on kindlasti lugu sellest, kuidas me rahvana, elavate olenditena oleme pidevas muutumises ning kuidas iga saja aasta tagant leiavad ajaloos aset suured muutused. Kõik metamorfoossed muutused leiavad tee muusikasse. Muusika annab edasi ajastu hõngu, sotsiaalset konteksti ja sa kuuled seda. Nii Stravinski, Schöneberg kui ka teised on sotsiaalseid muutusi oma muusikasse salvestanud.

2014. aasta novembris esinesid Tallinnas GusGusi koosseisus ning mäletan, et tulid lavale musta riietatult, pusa kapuuts peas, vaid heledad pikad juuksed välja paistmas. Mõtlesin tol hetkel, et huvitav viis, kuidas laulja end esinemiseks häälestab. Justkui oleks ta omas maailmas. Kuidas siis tegelikult oli ning kas ka homme lavale astudes rakendad sama tehnikat?

Tol ajal, kui nägid mind esinemas, olin küllaltki teatraalne, töötasin teatris heliloojana ning minu jaoks oligi GusGusiga esinemine performatiivne akt. Olin laval mänguline ja teatraalne ning mõtlesin läbi, kuidas esineda. Võisin vaadata kellelegi silma ja mõelda totrusi välja. Armastasin seda mängulisust. Aga homme… Ma olen aus nüüd. Mul on suurem kõht ees kui varem (naerab) ja see on lihtsalt, kuidas ma olen. Ja ma arvan, et see on okei.

Kasvasin täiskasvanuks ning küpsesin nii isiku kui ka artistina. Proovin olla parem inimene, kaotada ära see ülbus, ebameeldivus, mida samuti kunagi armastasin. Olin ennast täis, tegin lolle nalju, mängisin inimestega. Täna õhtul lavale minnes proovin panna selga oma parimad riided, tõmmata kõhu sisse ja luua ilusat muusikat.

Esined täna õhtul Sõpruse kinos Positivus & ILY laval. Kas on plaanis astuda lavale ka Positivus festivalil tuleval suvel?

Mulle väga meeldiks see, aga hetkel pole keegi pakkumist teinud. Kui inimestele mu esinemine täna õhtul meeldib, siis miks mitte. Mulle meeldib olla seal, kus saan inimestega muusika kaudu suhestuda.

Högni esineb täna õhtul kell 23 Sõpruse kinos Tallinn Music Weeki raames Positivus & ILY laval.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: