Jõuan enne magamaminekut peaaegu alati voodisse. Vahel harva tuleb uinumist ette ka teatris, kuigi olukord, kus võõrad ihud on sulle igast ilmakaarest peale vajumas, pole eriti uinutav. Pean olema juba enne etenduse algust rampväsinud, et keset rahvamassi ärksust või teadvust kaotada.

Mul on olnud üldse probleem publikus kohanemisega, sest ma ei talu ihude valimatut lähedust ja kui publik enne etendust ka jutu lõpetab, siis kõhud korisevad, ninad lörisevad ja kondid naksuvad edasi. Minus tekitab see siiani ärevust, millest saab üle ainult tähelepanu koondamisega sinna, kuhu oled tooli surutuna sunnitud vaatama – lavale.

Sellele murele tuleb läheneda muigega, pole mõtet teatrisse minna, kui inimest kardad, aga ärevuse tõika ennast see tõdemus ei kaota.

Teater on ju kunst, mida tehakse massile ja mass reageerivat teisiti kui indiviid. Sestap oleks teatriarvustusteski oluline publikule miski hääleõigus anda. Aga kes see publik on ja milline on ta hääl? Kas selline, kelle vaheajavestlusi on kohane artikuleeritult taasesitada või on tegemist ühisteadvusteu, liitihulise organismiga, kelle lörinaid, korinaid ja naksatusi pole mõtet autentsuse huvides tõlkima hakatagi?

Oma ühes kõige esimeses teatriarvustuses kirjeldan üksikasjalikult publikut ja õieti sain tõukegi kirjutamiseks sealt, sest mulle tundus, et ka publikut veeti sel etendusel ninapidi. Sain juba siis aru, et võtsin endale eestkostja rolli. Aga kas hoopis ausam pole kosta ainult enda eest ja ainult seda, mida tegelikult, päriselt, igasuguse vahenduseta või üldistuskohustuseta arvan? 

Pahatihti, eriti kriitikukarjääri edenedes, olen teinekord teinud kategooriavea ja hakanud mõtlema iseendast kui publikust, kippunud enda eeskostjaks ja sattunud seetõttu ka olukorda, kus omistan oma arvamust hulkadele või hulga reaktsioone endale. Tänini tuletan meelde, et kui mu arvamus satub juhuslikult kooskõlas olema paljude omaga, siis ei tasu kohe uhkeks minna, aga kui jään oma hoiakuga üksi? Kas siis äkki võiksin pigem hingeküpsust näidata ja olla see üks erandlik hääl publikust, kes on vait? Miks teiste etenduskogemust rikkuda, oma maitse-eelistuste kuulutamisega räägid ju niigi peamiselt iseendast ja oma kujunemisloost, mitte lavastusest?

Oleme muu hulgas ka laval harjunud pilkama kuninga uusi rõivaid, aga on ju võimalik, et kategoorilist arvamust avaldav vaataja võtab end samuti alasti ja nõuab teistelt asjatult, et need suhtleksid temaga sama sundimatult edasi, nagu oleks ta endiselt riides? Või on hoopiski nii, et arvamuse või hoiaku erandlikkus just kohustab seda välja ütlema, teistsugust suhestumisviisi tutvustama, näitamaks ka etendajale, et publiku vaikimise või ovatsioonide sünkroonsus ei kaota saalist indiviidi?

Publiku rolliga seondub veel igasugu pingeid. Näiteks selline habemega teema nagu püstitõusmine pärast etendust, aplausi ajal. Ma olen teinekord jäänud südamerahus istuma, kui hulk seisab ja plaksutab. Mulle on sellepärast märkusigi tehtud. Ma parema meelega seisaks kogu etenduse aja, sest teatritoolid on tihti ebamugavad ja istumine tervisele kahjulikumgi kui suitsetamine, aga ei lubata. Kasvõi seepärast, et teised, kes istuma jäävad, ei näe minu tõttu etendust. Mille pärast ma siis lõpuks peaksin tõusma kui äraminekusoovi või erakordse austuse märgiks, aga jällegi – teistest varem lahkuda on võimalik viisakalt vaid äärmiselt istekohalt ning moe pärast inimeste austamine pole ju aus? 

Seda arutelu võiks veel pikalt jätkata. Kui oled osa teatripublikust, pead õppima elama koos nende – enamasti ühese lahenduseta jäävate – küsimustega. Olla publik on sama keeruline, hoomamatu ja rahutukstegev kui kvantfüüsika: peab õppima käituma samaaegselt aineosakese ja lainena, mina ja meiena. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.