Arvustus. Kas on võimalik armastada žanri? ({{commentsTotal}})

Raamatud
Raamatud Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Gérard Genette

„Tekstist teoseni. Valik esseid”

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, järelsõna: Märt Väljataga

Sari Avatud Eesti Raamat, Eesti Keele Sihtasutus

328 lk

Kui mainisin hiljuti taasavatud Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus Jüri Talvetiga juttu ajades strukturalismi klassiku Gérard Genette’i nime, siis läks meie muidu ikka leebe ja rõõmsameelse maailmakirjanduse professori nägu sedamaid kahtlaselt süngeks, nii et pidin kiiresti jututeemat vahetama.

Tõsi, olen ka ise jätnud arvustamata-tutvustamata mõnegi targa raamatu, kus korduvad sõnad „tekst”, „diskursus” ja „narratiiv”, mis liigagi tihti omandavad mingi kalgi, kirjandusteostest ja nende autoritest võõrandunud varjundi.1

Prantsuse kirjandusteadlase, 7. juunil juba 88aastaseks saava Gérard Genette’i raamatu pealkiri „Tekstist teoseni” andis siiski lootust, et jõutakse teoste endini, ning ka alapealkiri „Valik esseid” mõjus ahvatlevalt. Pealegi on tegemist prantslasega – kuis siis jätta säärane esseedevalimik lugemata!

Esiotsa tundus küll, et siin on tegemist pigem abstraktsioonidest ja võõrsõnadest kubisevate kuivade traktaatide kui säravate esseedega. Lugeja takerdub harutihti terminite rägastikku (mida järelsõna autor on lk 318 viisakalt nimetanud Genette’i „terminoloogiliseks produktiivsuseks”).

Jah, juba „kodanlikku kirjandusteadust” rangelt kritiseeriv professor Harald Peep (1931 – 1998) hoiatas strukturalismist rääkides valvsalt, et teose sisu ja kunstiväärtust piisavalt arvestamata „...jääb ka kõige täpsem teose struktuurilahang manipuleerimiseks mitte elava organismi, vaid laibaga.”2 Üllataval kombel on sedasama vanas eas – vist küll mingis enesepiitsutamise puhangus – tunnistanud ka Genette ise, öeldes narratoloogia kohta, et see on „kahjulik pseudoteadus, mille žargoon on terve põlvkonna kirjaoskamatuid kirjandusest eemale peletanud. Lahkab ainult jutustuste laipu” (lk 318).

Kuid tasapisi jõuab Genette oma teoretiseeringuis tõesti ka teosteni ja tema arutlused näiteks Balzaci loomingu kohta (lk 93-100) on päris huvitavad. Cervantese „Don Quijote” tõlgitsemine (lk 242-246, 251-253; paraku puudub raamatul nimeregister) aga võiks ehk pälvida ka professor Jüri Talveti huvi.

Ja teose pikim mõtiskelu – mis on raamatus ka kõige rohkem essee moodi – „Žanridest ja teostest” (lk 161-266) on meeldival kombel ka köitvaim. Selle juhatab sisse õpetlik lugu, mida on kiusatus tervikuna ära tuua.

„Üks sultan, kes muidu oma viiekümne naise juures vägagi tegus olnud, pole viimasel ajal enam sugugi nii innukas ja on isegi hakanud abielukohustustest kõrvale hoidma. Hooletusse jäetud konkubiinid on segaduses. Üks julgem nende hulgast söandab viimaks isandalt küsida, mis on selle jaheduse põhjuseks. Kimbatusse sattunud sultan kukub esialgu tõsiasju eitama, toob seejärel ettekäändeks riigiasjad ja probleemid tervisega. Nagu enamasti ikka, tuleb tõde viimaks päevavalgele. „Oh, paraku,” tunnistab sultan piinlikkusega, „ma armastan teist haaremit.”” (lk 161).

Haaremi-kujundist tõukudes püstitab autor probleemi: kas on võimalik armastada žanri? Järgneb lennukas ekskurss läbi mitmete kunstivaldkondade, gooti katedraalidest Hollywoodi filmideni; lõpupoole naaseb autor veel kord „meie õnnetu sultani juurde” ja nendib: „vähemalt üks naine jääb tal alati puudu” (lk 238). Mõtlemisainet kui palju!

Ning kui autor raamatu lõpus kuulutab: „Mõte aga, nagu teada, ei peitu mitte vastustes, vaid küsimustes. Jätkem need siis avatuks” (lk 312), siis lepitab see meid ehk mõnegi tema skolastilise sääsekurnamisega (sõna „skolastiline” kasutab ta ka ise nt lk 164). Nii et sõnaosavat ja kõrgelennulist teooriat hindavale lugejale võib raamatut igatahes soovitada.

1 Mäletan, et strukturalismi suhtes oli väga okkaline ka Loomingu Raamatukogu legendaarne toimetaja Lembe Hiedel (1926-2004), kes ütles sõna-sõnalt nii: see pole ju midagi rohkemat kui tüüpiline trips-traps-trull: leitakse kusagil mingid kolm sarnast elementi, tõmmatakse neist joon läbi ja hüütakse siis võidurõõmsalt: vohh! Ta olevat seda (ja veelgi mahlakamalt) öelnud otse näkku ka professor Lotmanile, kes olevat seepeale – nii igatahes räägiti – suurest meelehärmist kolm päeva järjest konjakit joonud...

2 Harald Peep, „Tähtraamat”, Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk 210

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: