Arkaadiale poodud: loomeinimesed ja looming kohtu all ({{commentsTotal}})

Ajakiri
Ajakiri "Neoonmust" Autor/allikas: ;paranoia

Küllalt sageli on mõni kunstiteos, raamat või film tekitanud suuremaid tülisid ja kohtuasju või selgub midagi uut nende autorite kohta. Miks tekkivad teatud liiki loomingust põhimõttelised konfliktid ning millal kerkib teema, kas kellegi looming tuleb selgunud asjaolude tõttu ümber hinnata? Kuigi alustada saaks kas või Sokratesest kui varajasest tsensuuri ohvrist, kes mõisteti surma noorte valele teele juhtimise eest, siis keskendume uuemale ajale.

Esiteks tuleb eristada, kas skandaali põhjus on rohkem teoses ja loomingus või autori isikus?

 

Lihtsalt vargus

Esimesel juhul on lihtsaim variant piraatlus, loata avaldamine. Eesti ühines Berne´i kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga aastal 1994 ja sellest hetkest seati autoriõiguse kehtivus 50 aastale autori surmast (hiljem pikendati seda direktiiviga 70 aastale). Pisut humoorikas nüanss oli see, et kuna kehtestati teatud üleminekuaeg juba töös olevate projektide lõpetamise õigusega, siis kirjastused esitasid pikad nimekirjad raamatutest, millest suurt osa polnud nad veel tegelikult töösse võtnudki. Otseseid piraatluse juhtumeid on praeguseks jäänud väheks, mõned neist on sündinud teadmatusest (autoriõiguse omanik ei ole teada, lepingu kehtivus on aegunud) ja enamik neist lahendatakse ilma kohtuta.

Üks märgilisemaid sellelaadseid kohtuasju peeti 2011. aastal, kui teadmata põhjustel avaldas keegi ettevõtja pärijate loata kordustrüki Silver Anniko romaanist "Rusikad", mille koguni 5000-eksemplarine tiraaž läks hävitamisele. Kuna nii otsest piraatlust on enamasti lihtne tuvastada (kokkulepe kas on või puudub), siis ei ole tegu väga vaidlusrohkete juhtumitega. Mõnikord võib probleeme tekitada registreeritud kaubamärk: näiteks Varrak on registreerinud kaubamärgina "101 Eesti…", Tänapäev "Minu esimese raamatu" või Ekspress Meedia "Targu talita".

 

Hitler edetabelis, kohtus veel mitte

Huvitavamaks läheb asi sisuliste vaidluste puhul. Osalt poliitilisel alusel on taasiseseisvunud Eestis toimunud kaks märgilist kohtuasja. 1995. aastal toimus "Siioni tarkade protokolli" protsess Eesti juudi organisatsioonide algatusel. Protsessi tulemusel kirjastajaid küll süüdi ei mõistetud (autor nimelt ei ole täie kindlusega tuvastatav), kuid tiraaži müümata osa (alla 600 eksemplari) läks hävitamisele. Eestis on praegu müügil ilmselt vene keele kaudu tõlgitud Adolf Hitleri "Minu võitlus", mida müüakse jupi kaupa juurde trükkides erinevates netipoodides (on seal ka aeg-ajalt veebipoe kõige müüdum raamat), kuid kohtuasja kellegi poolt algatatud ei ole.

Mõneti poliitiliseks juhtumiks võib pidada ka 2013. aasta sekeldusi Toby Harndeni raamatuga "Surnuist tõusnud mehed", kus Afganistani sõda puudutavas dokumentaaljutustuses mainitakse mõnes peatükis nimeliselt ka Eesti sõjaväelasi. Eesti riigi algatusel korjati Suubritannias kokku tiraažist 24 000 eksemplari ja saadeti hävitamisele, kulud kandis Briti kaitseministeerium.

 

Kui asi on põhimõttes

Mõnikord nõutakse kohtus õigust kindla fakti osas. Viimase aja tuntuim juhtum puudutas 2014. aastal Kalle Muuli raamatut "Isamaa tagatuba". Hagejaks oli advokaat Üllar Talviste, kes ei olnud nõus, et teda raamatus süüdistati katses pettuse abil kunagisest Iisraeli relvatehingust vahelt teenida. Kohus mõistis Talvistele kompensatsiooniks 5000 eurot. Aga näiteks 1925. aastal mõistis kohus luuletaja Mart Raua kolmeks kuuks vangi, kuna ta oli nimetanud arvustuses Henrik Visnapuud "kohvikukultuuri eriteadlaseks" ja avaldanud arvamust, et too kirjutab ise oma loomingu kohta arvustusi Richard Rohti nime all. Järgmist korda saatus Raud vanglasse juba vekslivõltsimise eest, nagu ka samune Richard Roht.

Eriti omapärane põhjus on kunstialased lahkarvamused. Nii keelati alles hiljuti Soomes lavale tuua peaaegu valmis uusversiooni Samuel Becketti "Godot´d oodates" – põhjuseks see, et osatäitjad olid naised! Beckett on aga testamendis nõudnud, et seda tükki tohivad ametlikult esitada ainult mehed ja autori sõna maksab.

 

Seks jõuab kohtusse harva

Kolmas ja kõige valusam ning kõmulisem teema on kõik eraelu ja seksiga seonduv. Ka 1930ndate Eestis oli selleteemalisi kohtuasju, näiteks määrati hävitamisele "nilbusi sisaldav" rumeenia lihtrahva elust rääkiv juturaamat "Onu Angel" ning romaanivõistluse kehvemate tööde kokkuvõtteid sisaldanud kogumik "Suletud ümbrik". See võib praegu tunduda veider, aga tollal oli kombeks pärast romaanivõistlust sellele laekunud halvematest töödest avalikult katkendeid ette lugeda, inimesed maksid koguni piletiraha, et sellisel pisut julmal üritusel lõuatäis naerda!

Sarnaseid juhtumeid oli terve rida, näiteks keelati aastal 1935 ajakirja Tõrvik ilmumine, kuna ühe luuletuse pealkiri oli "Per se", mille kohus tunnistas "sündsustundetuks". Möödus 65 aastat ja kultuuriministeeriumi "pornokomisjon" pidi tegelema hoopis sellega, kas prantsuse filmi "Baise-moi" ("Kepi mind") peaks liigse vägivalla ja seksi pärast keelama – ei keelatud. Halb maitse ei ole seadusevastane nähtus.

Eelmised näited olid üldisemad ajastu tsensuuri ja moraalijüngrite teemad, ent kui asi puudutab kindla inimese intiimelu, siis on küllaltki sageli juhtunud, et skandaali tekitaja pääseb puhta nahaga teise poole hagi puudumise tõttu. Teema on isiklik ja valus ning kohtusse pöördumine keerutaks üles nii palju uut tolmu, et seetõttu vahel midagi ei järgnegi. Viimane tuntum kohtuasi sellel teemal oli Raivo Kaera kirjutatud "Varjatud elu" kohta, mis korjati ära Mart Sanderi hagi alusel, mis üsna kiirelt ka rahuldati – raamatut aga müüdi siiski hiljem internetis. Filminduse valdkonnast on seni kurnavaim kohtuprotsess olnud Kadri Kõusaare filmi "Magnus" kohta, kuigi teistel põhjustel käis korraks kohtust läbi ka Alex Lepajõe taotlus mängufilmi "Sangarid" osas.

"Magnus" 

Märksa rohkem on aga neid juhtumeid, mis pole kohtuprotsessini jõudnud. Üks markantsemaid näiteid pärineb 2002. aastast, kui ilmus Paul Tuhkru teos "Elu rõõmud". Tegu oli pesuehtsa nilbukogumikuga, kus kaheksandasse elukümnendisse jõudnud mees kirjeldas väidetavalt tuhandet sekspartnerit, seejuures nimede ja amatöörfotodega. Raamat elas natuke aega oma elu, aga pärast "Pealtnägijas" kajastamist saatis seda nii suur müügiedu, et raamatumüüjad käisid seda pidevalt laost virnade kaupa juurde toomas.

Praeguseks surnud vanahärra väitis, et jäi petisest partneri tõttu kogu rahast ilma ja hämmastaval kombel ei laekunud tema vastu ühtegi hagi. Raamatupoed on aga võtnud poliitikaks, et niikaua kuni pole kohtu tõkendit, raamatuid müügilt ära ei korjata – kuigi antud juhul pole kahtlust, et esimese kaebuse peale oleks asetatud tõkend.

Kohtusse ei jõudnud Mihkel Raua "Musta pori näkku", kuigi Joel Steinfeldt seda ähvardas episoodi pärast, kus valget stetsonit kandev mees alaealise poisiga vahekorda astub. Kohtusse ei jõudnud juhtum, kus Vahur Kersna avaldas raamatus oma kunagise pruudi Vilja Laanaru (Toomasti) aktifoto. Küll aga käskis kohus 2008 sulgeda Olavi Ruitlase blogi tema abikaasa hagi alusel. Ruitlase raamat "Naine" oli 2009 üks müüdumaid eestikeelseid romaane… Loomulikult on kõigil meeles hiljutine Kaur Kenderi protsess, kuid sellest saab sujuvalt edasi minna järgmise küsimuse juurde: kas kohtu all on looming või hoopis selle autor?

Usuteema on Eestis olnud võrdlemisi tagasihoidlik, märksa rohkem on neid olnud suurtes keeltes, kuid ka veel 1960ndate keskel oli Soome üks suuremaid kirjanduslikke kohtuasja seotud jumalapilastamisega. Hannu Salama romaan "Juhannustanssit" ("Jaanipäeva tantsupidu") tiraaž kästi Helsingi kohtu otsusega hävitada, kirjastus sai trahvi ja autor mõisteti kolmeks kuuks tingimisi vangi. Raamatus on üksjagu tavalise jaanipäevajoomingu kirjeldust, aga ilmselt sai viimaseks tilgaks ühe tegelase jutt, kuidas Jeesus eeslit keppis. Igatahes ei ilmunud tsenseerimata versioon Soomes kuni 1990. aastani ja juhtum on siiani igas õpikus.

 

Kas võimaliku kurjategija looming tuleb ümber hinnata?

Üritame võimaluste piires kõrvale jätta loomingu sisu ja küsime, millisel juhul hinnatakse isiku tegude põhjal ümber kogu tema looming? D. H. Lawrence´i "Lady Chatterley armuke" või Vladimir Nabokovi omaaegne "Lolita" tekitatud skandaal ei puutu antud juhul asjasse, sest need on loomingukesksed. Võtame hoopis näiteks austria kunstniku Egon Schiele, kelle ekspressionistlikud maalid on vapustavalt nihestatud joonega. Aastal 2017 oli Londonis ulatuslik Schiele tööde näitus ning linna peal kleebiti näituseplakatid osaliselt kinni, sest need kujutasid alasti lapsi ja olid kohati vägivaldse alatooniga. Schiele osas oli kaebusi pedofiilias ja ta võeti ka korra vahi alla ning pole kahtlust, et paljusid võivad need tööd šokeerida ka sada aastat pärast maalimist. Samal põhjusel on küsimusi ja ebamugavust tekitanud prantsuse kunstniku Balthusi maalid.

Stanley Kubrick "Lolita" Autor: outnow.ch

Eesti ilmselt tuntuim kunstiskandaal lahvatas 2001, kui pornokomisjon tunnistas Kiwa, Hanno Soansi ja Anders Härmi väljapaneku lastepornoks ning otsusega kaasnes kriminaalpolitsei uurimine. 2004. aastal äratas sarnast tähelepanu näitus Tartus, kus maha võeti Kiwa pildid end porgandiga rahuldavast tüdrukust ja vahekorras alaealistest.

Samas vaatame kaugemale ajalukkui– nii Karl August Hindrey kui Karl Ast Rumor süüdistasid otse või kaude Hugo Treffnerit pedofiilias, aga kas on keegi allkirju kogunud koolilt Treffneri nime võtmiseks? Ilmselt ei läheks kaua, kui keegi sooviks paralleele tõmmata Antiik-Kreekaga, iseasi, kas peaks. Jagamata selles küsimuses õigust, tekib ikkagi küsimus: mille järgi ühele andestatakse ja teisele mitte?

Gustave Courbet´ kuulsat aktimaali "Maailma päritolu" on palju tsenseeritud veel 21. sajandil (muuhulgas on Facebook selle korduvalt maha võtnud), kuid see taandub enamiku jaoks kõigest moraaliküsimuseks, mitte millekski kriminaalseks. Kõik teavad lugusid Picasso vägivaldsusest oma naiste kallal, kuid tema teoste põletamist reeglina keegi ei nõua. Caravaggio ning Benvenuto Cellini olid mõrvarid, Cellini uhkustas koguni mitme inimese tapmisega, kuid ka nende suhtes pole sarnast huvi märgata. Prantsuse marksistlik filosoof Louis Althusser kägistas surnuks oma naise, istus selle eest mõned aastad hullumajas ja kirjeldas pärast üksikasjalikult võikalt oma naise tapmist. Althusseri nimi jääb sellest hoolimata 20. sajandi oluliste filosoofide hulka, ehkki kahtlemata mitte plekitult.

Kui mullu ilmus üksjagu kõmu tekitanud Kaia Kanepi raamat, siis nüüd olevat ilmumas Kalle Muuli raamat Toomas Leiusest. Ükskõik kui julm see ka ei ole, siis pole vähimatki kahtlust, et suurem osa lugejaist soovib sealt leida kirjeldust abikaasa tapmisest ja ainus küsimus on, millise ebamäärase sõnastusega juletakse seda kasutada turundamisel?

 

Poliitiline tsensuur

Nõukogude ajal puudutas poliitiline tsensuur pea kõiki loomeinimesi, nii et see ei vaja praeguses kontekstis seletamist. Huvitav on aga see, kui ohtralt on samasugust enesetsensuuri toimunud hiljem? Mäletame Evald Okase pannoo kardinaga kinnikatmist Maarjamäe lossis ning alles hiljuti kuulsin mõne inimese kurja tiraadi Estonia laemaali aadressil. Jah, Pariisis on endiselt Stalingradi metroopeatus ning Berliinis Karl Marxi puiestee, kuid igaühel on omad vaimud. Nii on värskelt puhkenud vaidlus, kas Karl Marxi 200. juubeli tähistamine ajakirja temaatilise numbriga (Vikerkaar) sobib? Vladimir Majakovski või Pablo Neruda võisid ju olla head luuletajad, aga kes oskab arvata, millal nende luulekogu eesti keeles keegi avaldab jälle ja kas seda ka keegi ostab?

Vaevalt on ühegi nõukogudeaegse kirjandustegelase kohta sama kohutavaid mälestusi kui sadistlike kalduvustega Egon Rannetist, aga kuna "Kivid ja leib" enam eriti loetud raamatute hulka ei kuulu, siis pole ka tema nimi aktuaalne. Natuke paremini on läinud Kaarel Irdil, kes oma hävituspataljoni minevikust hoolimata on omandanud ka teatud teatriuuendaja kuulsuse.

Oma Nobeli preemia medali Hitlerile kinkinud Knut Hamsun langes pärast sõda mõneks ajaks põlu alla, tema raamatuid põletati mitmetes linnades avalikult ja olevat talle ka tagasi saadetud – sellest hoolimata on ka praegu Norras väga erinevaid arvamusi, kas Hamsun oli lihtsalt sõja ajal juba vanadusest nõder või ikkagi siirast põlgust väärt. Poliitilisel alusel ja ajaloosündmuste pärast sildi saamine ei ole teema üksnes Eestis.

Niisiis ei ole täiesti selget loogikat, kellele andestatakse ja mille eest, kuid teatud mustrid ilmnevad. Kummalisel kombel tekib sarnasus vanglakultuuriga ehk rängima templi saavad lasteahistajad. Ülimalt ebaühtlane, et mitte öelda üllatavalt leebe on suhtumine vägivaldsusse. Väga paljude tuntud loominguinimeste puhul on seda peetud aktsepteeritavaks. Piltlikult öeldes joomine, narkomaania ja naisepeks enamasti ei kahanda loomingulist pärandit. Tõekspidamised küll muutuvad ajas ja nagu on näidanud hiljutised #metoo teemad, võib see kätte maksta ka Roman Polanski, Kevin Spacey jt sama kaliibriga tegelaste puhul. Ka eelpoolnimetatud lapseahistamist peeti kunagi väiksemaks patuks ja enamik ei hakkaks seda enam õigustama.

Kuigi ka värsket Igor Mangi juhtumit on juba üritatud käsitleda samas võtmes loomeinimeste skandaalidega, siis mõningatele sarnasustele vaatamata oleks hiromandi tõstmine nende hulka siiski natuke solvav. Pigem sarnaneb see ehk Voldemar Kolga ja Linnar Priimäe juhtumitega, kes enne olid igas meediakanalis sageli esindatud kommentaatoritena, aga pärast skandaale lahterdati ümber. Väga oluline on rõhutada, et paljud skandaali sattunud isikud soovivad esimese asjana kuulutada end märtriks ning võrrelda kõigi teatud puudustega ajaloo suurkujudega – kuid enamasti on see otsitud vabandus. Iga võõrast asja ei pea keelama, aga millegi keelamine ei tee seda veel kunstiks.

Kuigi aeg katab teatud plekid, siis kõik märgid näitavad, et vähemalt mõningaid tegusid hakatakse ümber hindama ja seetõttu ka loomingut ja loojat senisest enam koos käsitlema.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: