Päeva plaadisoovitus: DJ Koze – "Knock Knock"
Alustame tänasest kultuuriportaalis rubriigiga "Päeva plaadisoovitus", kus soovitame igal argipäeval üht hiljuti ilmunud märkimisväärset albumit. Esimeseks võtame ette Saksa produtsendi DJ Koze uue plaadi "Knock Knock".
Hea tantsumuusika puhul ei ole minu jaoks esmatähtis mitte täpne laulukirjutus, vaid tahaks just erinevaid tekstuure ja saunde, mis väänaksid-pööraksid end ootamatult ja kruviksid pidevalt energiat juurde, kuni kõik lõpuks plahvatab. Sellest kliimaksist peab samas oskama jälle maha kerida, vaikselt pulseerida ja kuulaja taevastest sfääridest maa peale tuua. Mäng käib mikrotasandil, väikeste rütmikeste, üksikute bassipaukude ja trummikolinatega.
Selle koha pealt on DJ Koze - keda tunneme eelkõige just läbi tantsumuusika - värske kauamängiv "Knock Knock" üsna ootamatu. Ta jätab funktsionaalsuse tahaplaanile ning hakkab tantsumuusika reeglite ja mudelite peale ehitama ülitäpselt komponeeritud popmuusikat. Koze põimib need kaks maailma tihedalt kokku, annab lugudesse õhku ja kergust, et need voolaksid pehmelt ega pelutaks ühtki kuulajat, aga ei tee seejuures järeleandmiseid ka tempolt, paksudelt bassidelt ega teravatelt trummidelt.
"Knock Knock" on pompoosne ja suurejooneline, lennates 80 minuti jooksul suurtest suvehittidest ("Pick Up") uduse ambient'ini ("Muddy Funster") ja niiviisi üles-alla mitu korda. Seal on ka täielikke klubihitte ("Bonfire"), kuid DJ Koze ei lähe lihtsa vastupanu teed, ta ei pane kerget biiti tuksuma, vaid peidab ka sinna erinevaid nurgataguseid ja kavalaid meloodiaid, mida ühest tantsuloost oodata ei oskaks.
Üks normaalne artist saaks "Knock Knocki" pealt kolme-nelja albumi jagu hitt-singleid, aga DJ Koze üritabki viia albumiformaadi maksimumini. Pikkusele ja nüansirohkele kompositsioonile vaatamata võiks pea iga lugu sealt plaadilt särada eraldi, see on best-of'i kaaluga album, aga kas see ei võikski olla normatiiv? Miks peab vahepeal kuulama suvalisi lugusid, kui need võiks tegelikult lihtsalt minema visata? Koze saab aru, ilmselt oli tal veel kolm korda rohkem lugusid, kust kehvemad läksid otse prügikasti, järgi jäi ainult koorekiht.
Popalbum, mis võiks meeldida ka kommertspublikule, aga ei jõua temani kunagi. Mis seal ikka, kuulame siis ise lihtsalt rohkem, sest igav "Knock Knocki" kuulates kindlasti ei hakka. Seal on erinevaid meeleolusid, parimal moel kasutatud kaasvokaliste (Roisin Murphy, José González) ja piisavalt kihistusi, et avastada midagi uut ka kolmekümnendal kuulamisel.
Kindlasti selle suve, kui mitte kogu aasta plaat.
