Päeva plaadisoovitus: Saba – "Care For Me"
Hip-hopis on kuidagi ootamatult kätte jõudnud intelligentide ajastu. Kendrick Lamar ei räägi jämedatest kuldkettidest, hooradest ja rahamägedest, ta on nagu pühitsetud buddha-munk, kes on sellest jamast kõrgemal. Sama teevad näiteks Childish Gambino, Tyler, the Creator ja tegelikult ka Saba, kes on suurte tegijate kõrval põhjendamatult tähelepanuta jäänud.
Album "Care For Me" kerib end aegamisi lahti, on kohe näha, et Saba ei hakka kuskile kiirustama. Avalugu "Busy / Sirens" tuksub pehmelt, paks bass ei tungi kordagi esile ega taotle tantsulisust, vaid keerab pöörded maha ja suunab pilgu pigem The Weekndi laadis hämara magamistoaräpi poole.
Aga see ei ole Saba ainus nägu. Mõne looga vajutab ta gaasi mõnuga põhja ("Life", vaata videot altpoolt), kuid ei hakka seejuures asjatult rabistama. Teda iseloomustavad just kaalutletud otsused, kus muusikat on pigem vähem kui rohkem. Sarnast kõlapilti veidi julgema astumisega on näidanud Mick Jenkins. Saba on lüürilisem ja kergem, kuid mentaliteet on neil mõlemal sama - ei arutule gängsta-mentaliteedile, hip-hop on neile keel, mille abil oma mitmekülgne isiksus kuulajate ette maalida.
Plaadi kõige teravamad hetked on need, kui Saba julgeb vaba käega öelda lahti hip-hopi reeglitest, meenutades neil hetkedel isegi pigem mikroelektroonikat, lood "Broken Girls" ja "Fighter" tõid meelde Bibio õrnade kitarride ja suvise loksuva meeleoluga. Selle helguse kõrval ei tundu tumedamad hetked aga kordagi kohatud, "Care For Me" on täpselt läbitunnetatud album, toimetatud üheks tervikuks, mis püsib hästi koos.
Huvitaval kombel ei muutu Saba siiski kordagi n-ö intellektuaalräpiks. Ta muusikalised katsetused ja pöörded on pigem väikesed, mis ei šokeeri kuulajat, vaid viivad ta samm-sammult ühest emotsioonist teise. Nagu juhtlõigus ütlesin - hip-hopis on kätte jõudmas intelligentide ajastu, kuid see ei tähenda, et nad peaksid kuulajat kõrge trooni pealt vaatama. Saba on hea näide.