Intervjuu Anna Škodenko ja Tanja Muravskajaga. Auhind, mis pole kivist ({{commentsTotal}})

Köler Prize’i võit läks tänavu jagamisele Anna Škodenko ja Tanja Muravskaja vahel, publikupreemia pälvis Holger Loodus.
Köler Prize’i võit läks tänavu jagamisele Anna Škodenko ja Tanja Muravskaja vahel, publikupreemia pälvis Holger Loodus. Autor/allikas: Eero Vabamägi / Eesti Meedia / Scanpix

Tanja Muravskaja: "Võistluse formaat paneb palju rohkem tööd tegema: enesetsensuur tuleb siduda enesemõistmisega, et saavutada tase, millega ise rahul oled."

Näitus "Köler Prize 2018" EKKMis kuni 20. V.

Möödunud neljapäeval kuulutati EKKMis välja meie kaasaegse kunsti ühe mainekaima auhinna Köler Prize"i tänavused võitjad Anna Škodenko ja Tanja Muravskaja. Peapreemia jagunemise otsustas rahvusvaheline žürii koosseisus Laura Põld (Köler Prize 2016, peapreemia laureaat), Laura Herman (Brüsseli näitusemaja La Loge kuraator), Maria Lind (Tensta Kunstihoone direktor), Post Brothers (Müncheni Kunstverein"i kuraator), Raimundas Malašauskas (kuraator ja kriitik Vilniuses ja Brüsselis). Žürii tõi Škodenko puhul välja tema materjali­kasutuse mitmekülgsuse ja kunstipraktika terviklikkuse, Muravskaja loomingus peeti tähelepanuväärseks tema oskust luua näiliselt lihtsaid teoseid, mis avanevad keerukate ja haaravatena.

Esmakordselt laureaatide vahel jagamisele läinud peapreemia kogusummas 10 000 eurot ning Ketli Tiitsari ja Anneli Tammiku kujundatud rinnamärgi andis üle Köler Prize"i peasponsori Smarten Logisticsi nõukogu esimees Armin Kõomägi. Publikupreemia, mille sel aastal võimaldasid kunstisõbralikud eraisikud, perekond Kruuse, ning millega kaasnes 2000eurone auhinnaraha ja rinnamärk, pälvis Holger Loodus. See ei ole esimene kord Köler Prize"i näitusel, kui auhindadega vigurdatakse: 2014. aastal andis kunstiettevõte Visible Solutions auhinnagalal Kiwale üle omaalgatusliku preemia, sest nägi temas Eesti kunsti Frank Zappat. Seekordne otsus peaauhind poolitada polnud aga geriljavõte, vaid ametlik otsus, mis loob uue pretsedendi Köler Prize"i korralduses.

Palju õnne Köler Prize"i võitmise puhul. Peame tunnistama, et auhinnanäitus täidab meid iga kord elevusega. Kas võistlus oli raske? Kuidas on sellest võistlusest võitjatena väljuda?

Tanja Muravskaja: Iga aastaga on võistlus läinud aina professionaalsemaks ja tase paremaks. Pean silmas ka näituse toimkonna professionaalsust ja žürii panust. Võistluse formaat paneb palju rohkem panustama ja tööd tegema: enesetsensuur tuleb siduda enesemõistmisega, et saavutada tase, millega ise rahul oled. Kuna žürii tööd ei saa ette näha, siis pole võimalik millelegi toetuda. Teed analüütilist tööd seni, kui oled sellega rahul. Kui see moment saabub, siis alustad jälle otsast peale. Analüütiline töö kestab kuid, ei märkagi, et elu läheb edasi. Mõte töötab edasi niikaua, kuni tähtaeg on käes ja tuleb hakata ideid füüsiliselt realiseerima.

Anna Škodenko: Kui sain suvel teada, et olen Köler Prize"i kandidaat, siis ma ei võtnud seda võistluse, vaid pigem näitusena. Ma ei usu võrdlemisse kunstis ja ka elus. Tahtsin teha midagi uut ja tundus, et Köler Prize"i formaat sobib selleks. Auhinnale nomineerimine on nagu kiitus, ma ei mõelnud, et hakkan teistega võistlema.

Kas näitus pani teid proovile? Arvestades, et žürii liikmed jagasid peaauhinna teie vahel endalegi üllatuslikult üksmeelselt, kas kaalusite ka võimalust näituse formaati nihestada? Kokku lepitud formaat ju ei kehtinud ning tegelikult oli ka teil vabadus tingimusi muuta.

Škodenko: Žürii otsus näitab tõesti, et formaati saab muuta. Paradoksaalselt hakkab kahe võitja puhul võrdlusmehhanism palju tugevamalt tööle. Projekti algetapis, kui tegime palju koostööd, unistasin, et teeks ühistööna bändi, aga see ei saanud teoks. Meil oli palju olukordi, mis andsid mõista, et reeglid ei ole kivist. Näiteks ei lõpetanud ma oma tööd näituse avamiseks, vaid täiendasin seda 9. maini.

Muravskaja: Ettevalmistusperiood oli mingil määral nagu bändi koostöö. Järelpeol tuli välja, et erineva taustaga žüriiliikmed valisid välja samad tööd: need olid nende arvates teistest tugevamad.

Anna, sul on mitmekülgne akadeemiline haridus: oled saanud oma bakalaureusekraadi EKAs maali­erialal ja täiendanud ennast Chelsea" kunstikolledžis ning Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis. Eelmisel sügisel lõpetasid Glasgow" kunstiakadeemias (Glasgow School of Arts) üheaastase vabade kunstide magistri­õppe (Masters of Letters). Kuidas jõudsid sellise valikuni ja millise tõuke on see Eestisse naasmisel andnud?

Škodenko: Ma läksin välismaale õppima tingimusel, et saan keelest aru. Mulle hakkas meeldima šoti aktsent, mis andis piisavalt põhjust Glasgow"sse õppima minna. (Naerab.) Kooliaeg oli väga intensiivne. Tulin Eestisse tagasi septembri lõpus kohe pärast oma lõpunäitust. Pärast pidevat hindamist ja tudengite võrdlemist oli emotsionaalselt päris keeruline Eestis jälle võistlema hakata. Aga muidugi on tore, kui oled välismaal ning sind kutsutakse tagasi koju.

Kunstikõrgkool kipub olema ettevõte, kus toodetakse säravaid kunstnikke. Ma ei tahtnud Köleri auhinna näitusele teha midagi säravat ja selgejoonelist. Ma ei tahtnud kasutada nippe, mida kindlalt oskan. Mul oli päris pikk nimekiri asjadest, mida ma ei tahtnud teha.

Kafka lugu Odradekist (saksa keeles "Die Sorge des Hausvaters"), millel põhineb minu uus töö "Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna", kirjeldab väga hästi võistlemise olukorda, kuhu olin sattunud. Lugu räägib võrdlemisest, majaomanikust ja Odradekist. Odradek on mõttetu, aga majaomanik leiab ikka põhjuse ennast temaga võrrelda, mistõttu muutub ka ise mõttetuks. Mäletan EKKMi juba päris selle tegutsemise algusest. See andis mänguruumi mõelda, kes näitusel on majaomanik, kes Odradek: on see kunstiteos, kunstnik või hoopis külastaja? Kafka tekst andis võimaluse olukorda analüüsida.

Tanja, peame tunnistama, et nägime sinu teoses "2036" potentsiaalset publikupreemia saajat. Varem on mõjusate ruumiinstallatsioonidega publikupreemia noppinud Art Allmägi, Jass Kaselaan, Johannes Säre ja Jaanus Samma. Kas pidasid keerukat teemat installatsiooniks vormistades publikut silmas?

Muravskaja: Ma ei valmista näitust ette publiku konjunktuurile mõeldes. Teose "2036" puhul lähtusin poliitilisest konjunktuurist, mida leiab peavoolu meediast ning näituseruumist ja selle ajaloost. Olen viimased kaks aastat pildistanud NATO sõdureid, kaitseliidu noorkotkaid ja kodutütreid üle Eesti. Üks märgilisi kogemusi oli Rakveres võidupüha paraadil. Nägin, et presidendi ees seisavad koos rivis väikesed seelikuga tüdrukud ja NATO sõdurid. Ma mõistsin, et see on tegelikult üks keha. Sellele kogemusele tuginedes otsustasin, et kujutan oma teoses nii lapsi kui ka sõdureid võrdselt – kangelasliku portree vormis üksteise kõrval.

Olen näinud pühapäevakooli meenutavaid ruume, kus noorkotkad ja kodutütred omandavad "isamaalisi" teadmisi. Minu "õpperuum" koosneb kohustuslikest elementidest: "kangelaste" pleekinud oranžid siiditrükis portreed rohelistel seintel, sinine põrand, õppeklassi mööbel, seinal geograafiline ja Vabadussõja kaart, ekraan ning õppematerjalid. Tolm, mis sisaldab kahe-kolmekümne aasta jooksul toimuvat, kui mõelda praegusest ajast edasi. Kui kohtusin žüriiliikmetega, siis pani mind mõtlema küsimus, mis oli tekkinud minu teose võrdlusest Ilja Kabakovi installatsioonidega: kes on see tegelane, kelle tegevuse tulemust näeme minu installatsioonis? See tegelane on aeg, kakskümmend aastat edasi. Otsest agressiooni jälge pole mu tööst võimalik leida – näeme vaid, kuidas ruum hääbub ajas.

Žürii otsusest võib välja lugeda julgustamise kasutada ebatavalisi eksponeerimisvorme. Anna, sinu eksponeeritud tööd oleksid teinud justkui mitmed autorid. See näitab muretut ja kompleksivaba suhtumist kunstnikupositsiooni. Katsetad palju mitmesuguste meediumidega. See tuleb välja Köler Prize"i näitusel, aga seda on olnud näha ka su varasemas loomingus.

Muravskaja: Ma arvan, et Anna on lihtsalt suurepärane interdistsiplinaarne kunstnik.

Škodenko: Ma ei taha teadlikult toota tooteid, mis sobivad konkreetsele riiulile. Eelistan kõiges kahelda ja sellest lähtuvalt muudan ka tööde tehnikat. Mu meedium sõltub olukorrast, teemast, kontekstist. Praegu on see ainuke viis midagi teha, sest elame lakkamatus rotatsioonis, kõik on pidevas muutumises. Minu ümberkujunemised on tingitud pigem vajadusest, mitte valikust. Ma ei vali õunte ja apelsinide vahel.

Tanja, sinu loomingus kerkib üha uuesti esile keerukas rahvusluse temaatika. Millised vabadused ja piirangud kaasnevad selle teema käsitlemisega kunstinäituse kontekstis?

Muravskaja: Ma ei tegele oma installatsioonis rahvuslusega, vaid meie militaarse oleviku ja tuleviku poleemikaga. Ma arvan, et peaksime kriitilisemalt mõtlema praegusele ideoloogilisele monopolile. Klassiruum on tolmu all sellepärast, et saaksime seda distantsilt vaadata, et mõtleksime, milline on meie tulevik.

Ma ei paku külastajale konkreetset hüpoteesi, vaid astun temaga dialoogi ning panen ta iseseisvalt endale neid küsimusi esitama. Olen kogenud oma teose positiivset tagasisidet ühismeedias. Arvan, et kunstiformaat on juba ette mõeldud publikule, kes on nõus oma vabast ajast tegema analüütilist tööd, kes teeb teadliku valiku meelelahutuse asemel teistsuguse sisu kasuks.

Millised on teie plaanid järgmistel kuudel? Kus teie kunsti näha saab?

Muravskaja: Minul kui kunstnikupalga saajal on kolm aastat ette planeeritud ja sellele lisaks ka muid jooksvaid projekte. "EV 100" raames annan välja projektiraamatu "Raamat sõdurist", sügisel osalen grupinäitusel ja selle aasta lõpus annan välja monograafia.

Škodenko: Mina soovin vastupidiselt Tanjale teha pausi, et analüüsida tehtut ning mõelda uute suundade peale. Kuigi selgus, et kauaks seda tegema ei saa jääda, sest sain mulle väga sobivalt hiljuti pakkumise teha augustis Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis isikunäitus.

 

Artikkel ilmus algselt 18. mai Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: