"Mida iga aasta võib märgata, on tehniline hüpe Eesti kunstis," rääkis "OP-ile" vabakutseline kunstikriitik Rebeka Põldsam. "Iga aastaga see kunst, mis siin väljas on, on järjest professionaalsem, just tehniliselt. Sisuliselt ka, aeg läheb edasi ja inimesed saavad tagemaks. Aga see aasta me näeme veel suuremat võrgutamist kui kunagi varem. Kui tulla siia näitusele, siis esimene asi, mis inimesega juhtub, on see, et ta tunneb, et kõik kunst võrgutab ta, võtab endasse ja hurmab ära."

Köler Prize'i näituse kuraator Marten Esko tõi välja, et Köler Prize ongi tegelikult ainuke puhtalt kaasaegsele kunstile mõeldud auhind Eestis. "Võib-olla ta on selles mõttes ka ainuke auhind, mida ei anta välja juba asjade eest, mida sa oled teinud. Sellega kaasneb paratamatult selline võistlusmoment, et sa pead selle jaoks looma midagi uut ja võitjad selguvad protsessi käigus," märkis Esko.

Esko tunnistas, et Johann Köler keeraks selle peale hauas tõesti ümber, kui teaks, mille eest nad auhinnaid annavad.

"Kui see kunagi EKKMI juhatuse poolt asutati, siis Andres Härm on öelnud, et põhjus, miks just Köler valiti – üks asi on see, kuna formaat on väga sarnane inglise auhinnale Turner Prize'ile, siis nende nimed riimuvad. Aga see teine põhjendus on võib-olla see, et Eestis on nii palju kunstnike nimedega auhindu, nagu Viiralti preemia, Konrad Mäe medal, aga Johann Köler paigutub neist kõige varasemaks. Ta on kõige varasem kunstnik, et siis justkui kronoloogiline kõige ette asetumine ka, mis on selline pool naljaga," selgitas Esko.

Põldsam nentis, et talle on varasemalt jäänud mulje, et Köler Prize on väga maskuliinne võistlus. "Siin on tegelikult palju rohkem mehi kui naisi osalenud ja sel korral jällegi me näeme seda, et on kolm meest ja kaks naist." Samas ütleks ta, et meeskunstnikud on kuidagi romantilisemad.

"Tarvo Varres on üldse loobunud pildist ja visuaalsusest ning väljendab sellist tagasiastumist, mis tundub isegi väga egoistlik minu meelest. Kui me vaatame Taavi Talvet, siis Taavi Talve näitab kahte installatsiooni, mis räägivad minevikust ja see uue teose paatos on hassiidi juutidest, mille sõnum on, et kõik hakkab uuesti ja võib-olla läheb paremini – selline hästi nunnu," kirjeldas Põldsam. "Ja siis on Holger Loodus, kes on järjest enam paistnud silma rändamisega oma kunstis ja nüüd ta eesmärgiks võtnud ruumi nihestada oma installatsiooniga."

Põldsam lisas, et talle kui maalikunsti suurele fännile paistab eriti eredalt silma ka Anna Škodenko, kes on tema sõnul väga kirjanduslik oma seekordse installatsiooniga. "Ta on võtnud tegelaseks ühelt poolt Odradeki, Kafka tegelase, kes on ka tema koer ja see Odradek on justkui kasutu ja koosneb mingisugustest sõlmedest, ja kui me vaatame seda installatsiooni, siis Anna Škodenko maalib õhku. Ta on selline 3D-maal. Ja minus tekitab see suurt elevust. Ta proovib teha midagi täiesti erakordset."

Köler Prize'i selleaastaste nominentide hulgas on Tarvo Varres, Tanja Muravskaja, Holger Loodus, Anna Škodenko ja Taavi Talve.

"Nominendid valib EKKMi juhatus. EKKMi juhatus koosneb kuuest liikmest ja see on juhatuse sisene demokraatlik otsus; kunstnik, kes saab kõige enim juhatuse liikme hääli, saab nominendiks, aga võitja nominentidest valib juba rahvusvaheline žürii, kes koosneb oma ala professionaalidest üldjuhul üle Euroopa," selgitas Esko.

Samuti on võimalus oma hääl anda ka publikul. "Just see võimalus anda oma hääl, tuua esile ka erinevused [selle vahel], mis eriala valdkond ütleb, et on suurepärane ja mis tegelikult publik ütleb, et on suurepärane. Nad on eelmistel aastatel väga sageli ka ühtinud, aga minu arust see on ka oluline välja tuua, et alati need maitsed ei kattu," lisas Esko.