Peeter Sauter. Hulkumised Võtikveres ja Tartus Imbi, Pireti, Koidula ja Mikoffiga ({{commentsTotal}})

Koidula ja Jannseni mälestusväljak.
Koidula ja Jannseni mälestusväljak. Autor/allikas: ERR

Põhimõtteliselt on see kunstiarvustus Mare Mikofi Jannsenitest Tartus ja Tallinnas.

Õde Imbi oli mind juba mitu aastat Võtikverre kutsunud. Raamatuküla raamatulaadale. Ma ma olin plaanind minna, aga alati tuli miski vahele. Samas tundsin selle koha pealt end sandisti, sest Imbi on hea naaber ja millalgi saime me õeks ja vennaks meie hoovis ja kallistasime. Olles ise kuskil viie-kuuekekümne vahel.

Kaua võib viilida, mõtlesin. See kord lähengi Võtikverre. Raamat tuli ka just välja ja loen seda seal ette, et endalegi neid nelja-viie aasta taguseid tekste, mis nüüd ilmusid, meelde tuletada. Kui seda suudan, ei tee lahutusejama enam haiget.

Andrus võttis mu oma Škoda peale ja Lill pani oma graafilise lehe, Võtikvere suure kirjandusauhinna Vahurile - pagasnikusse. MInu meelest trükkis ta pressil selle suureformaadilise lehe Vahurile, kuna Tartu näitusel oli see Vahurile meeldinud. Škoda polnud niisama Škoda, aga Superb ja ma sirutasin esiistmel oma lühikesed jalad täies pikkuses välja ja rüüpasin plastõllest hommikuse lonksu.

Samas hoiatas Andrus, et Rooste oli ühel eelmisel aastal Võtikveres kuivale jäetud, sest võttis lonksates juba hoo sisse.

Me teadsime, et varsti hakkab sadama, aga paneme raamatud lettidele ikkagi müügiks välja. Nii oligi ja Võtikveres oli loba paljude kirjanikega omavahel ja lava pealt publikule. Müüsin maha umbes kolm raamatut ja jäin ilmselt teistele alla. Mõne raamatu kinkisin ja Kadiga vahetasime raamatuid. Nojah, nüüd on Kadi antud "Küpsiseparadiisi" kaks osa Andruse pagasnikus. Aga ega ootus raamatu järgi raamatut halvemaks tee.

Armas Ivar teatas püünelt tulles, et ma olin lugenud hästi, aga tema on parem luuletaja kui mina.

Ma siis ütlesin, et see ei saa tõsi olla, sest mina ei olegi luuletaja. Aga järele mõeldes oli Ivaril õigus ja sellest, kes luuletaja ei ole, saab alati parem luuletaja olla.

Nojah, sellises kamraadlikus vaimus vestlused arenesidki.

Imbi ütleb küll, et pärast tulevat aastat, kui raamatulaat saab 20aastaseks, ta enam Eesti vanimat kirjandusfestivali edasi ei tee, sest tahab kirjutada. Vaat kus lops, aga eks see ole Imbi õigus. Tore, et kordki kohale jõudsin.

Tartus läks luuslank mitmepäevaseks. Käisime teatris ja Max Rootsmäe raamatuesitlusel Vildes, aga rääkida tahaks hoopis Mare Mikofi Jannsenitest jalakäijate silla ülejõe otsas.

Teostasime seal Piretiga vast paari tunni vältel kulturoloogilist kalapüüki ja näkkas päris hästi.

34-aastane Jannsen, kelle sõrmed on kramplikud vorstid, põrnitseb istudes kaabuserva alt maapinda, nagu oleks seestunud või valmistuks suurteks tegudeks. Pisut eemal kalpsab aga muretu 10aastane Lydia Koidula kenas kleidis, aga nägu üsna vanainimeselik. Mare Mikof ütleb, et Koidula polegi üldse tema oma. Selle tegi hoopis pronksivalu valaja Bruno Kadak, kes on samuti skulptor. Nojah, eri ooperitest ja kunstnikukäekirjadega on need kujud küll. Vanaproua Mikoffi taies mõjub moodsalt, aga Kadak teeb vana head realistlikku klassikat, mis ei kao kunagi mitte kuhugi. Ega isa ja tütar, kuigi tegid koos ajalehte, päris ühest puust olnud. Eriti meeldis mulle, et kujud ei põimi omavahel mingit lüürikat, aga on selgelt eraldi ja isa-tütar ajavad eri asja, liiguvad eri suundades. Ja 34aastane noor vanana mõjuv Jannsen üritab olla moemees omas ajas, aga Koidula on sündinud klassik.

Ja kuidas neist saanukski truid portreid, kui tollal veel fotot ei olnudki. Aastal 1853. Neist pole ju ühtki kujutist. Koidulast lapsena ja Jannsenist noormehena. (Hm, vaat kui noorelt Jannsen Koidula sai, 24selt, kraps mees tolle aja kohta.) Pealegi astub Mikoffi Jannsen paratamatult dialoogi Pärnu linna Mati Karmini realistliku Jannseniga ja Mikoffil polnud mõtet samas võtmes asja teha.

Kui kujude juurde satute, siis soovitan maha istuda ja pisut vaatlusi teha. Pargis mõlemal pool Emajõge on terve pinu oluliste kultuuriinimeste kujusid, aga mitte kuskil ei toimu see, mis siin. Kujud intrigeerivad ja panevad selfisid tegema. Kes istub Jannsenile sülle, kas lööb koos plikuskist Koidulaga keksu. Kes annab lapsele pedofiilse musu, kes kallistab kurvameelset postipapat, Eesti hümni sõnade autorit. No Jannsen sai itsi vasakult ja paremalt, küll süüdistusi kollaboratsionismis sakslaste, küll venelastega, mis viis kibeda lauseni paratamatusest: "Kui mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema."

Mõni kujuvaatleja tardub vahtides paigale. Üks kookus rulaatorile toetuv vanaproua vaatas liikumatult Jannseniga tükk aega tõtt ja muutus loomuldasa osaks skulptuurigrupist.

Poseerides ja selfisid tehes inimesed erutuvad, avavad end, avanevad. Seda sellepärast, et skulptuurigrupp mõjub kelmilt, vabastavalt ja vabadusi lubavalt. Varjatud kaameraga saanuks sealt dokivõtte. Turist ei tea, kes need kaks tüüpi on ja veerivad juurdepandud luuleridu, mis ei ütle neile samuti midagi. Lastel tõmbab keksiv Koidula mänguhoo üles ja siis kutsutakse neid korrale ja kästakse kepsleva Lydia Koidula juures pildistamiseks auvalvesse võtta. Koidula kuju on pisut üleelusuuruse (minu meelest on mingi mõtteline reegel, mitu protsenti sobib kuju inimesest suurem teha, et oleks soliidne, aga ei hirmutaks, no nii paarkend prossa kogukam vist).

Üks möödakihutav jalgrattur peatus pidurite kriginal, tunnistas Jannsenit, sülitas ja hõikas teisele: "Ma vaatasin, et mingi eriti suur mees istub siin, kuju hoopis."

Meie jõime pingil istudes siidrit ja õlut, mis Tartu tänavatel on erinevalt Tallinnast loomulik ja seetõttu ei kahtlustanud keegi, et kuulan salaja selfitegijate vestlusi pealt, mida ma just tegin. Paraku olen need kõik unustanud, aga küll nad alateadvuses töötavad edasi.

Linnaskulptuurina on Mikoffi uus temp igati õigustatud, töötab ja paneb suhestuma.

Arutlesime Piretiga, et kui tugev noor Koidula on, kas on pikk tala sees, mis ulatub sügavale betoonalusesse ja paks pronks, et külili ei annaks kallistada. Piret, kes teeb ise ka kujusid, kuigi klaasist, läks pikema jututa, viskas selili, piilus Koidula saba alla ja siis torkas sinna käe ja koputas, katsus kõik järele, mida katsuda sai. Pronks oli õhuke, isegi käevarred seest tühjad, mõni tugevdustoru ja varras oli sees jah.

Tuli kaks noort tursket selli, hundikoer kaasas. Üks andis koeraoheliku teise pihku ja hüppas pikema jututa Koidula põlvest tahapoole üles kõverdatud vasaku jala peale ja kargas seal üles-alla, käega Koidula peast kinni hoides. Vaatasime, et kuju vedrutas ja kõikus pisut kaasa, aga pidas vastu. Poisid arutasid, kaua kuju püsti püsib ja et eks ta varsti ole külili, aga siis maksab kindlustus linnavalitsusele asja kinni ja kuju pannakse tugevamalt paika. Loodetavasti on valamisvormid alles.

Siis märkas tüüp, et olime teda vaatama jäänud ja seletas: "Mina paningi selle Koidula siia püsti. Olin meeskonnas. Jalast lähevad neli näed nii lühikest..." (näitas kätega - paarkend senti pikad) "toru betooni sisse ja need on sinna liimitud, muud tugevdust polegi."

"Tohoh, mis liimiga siis."

"On selline kahekomponentne liim, mis kivistub."

"Nigu EPO vanasti."

"Nojah."

Mõtlesin vaikselt, et kas kuskil on ka kaamera, mis tembutamised Koidulaga üles võtab. Saaks ju kena doki monteerida. Aga kaamerat ma ei avastanud. Pealegi on ümberringi puud ja pihta panna võidaks hoopis kaamera, mitte Koidula. Tallinnas on Jaan Koorti metskitse ja Amandus Adamsoni Lurichit palju kordi üritatud pihta panna ja Lurich on ka maha saetud ja Pireti meelest on Koorti kujust ülal hoopis koopia.

Siis jalutas mööda veidi vindine organist Joel Ilja ja tahtis meile klaverit mängida. Läksime siis tema poole ja kuigi Joeli naine oli alles mõni aeg tagasi teise ilma läinud (või just sellepärast), asus Joel aega viitmata Piretit kosima. Piret teatas, et on minu abikaasa. Mis oli küll vale, aga mulle tore kuulda. See ei pidurdanud aga Joeli üha uusi lähenemiskatseid. Klaveripalad jäid tal aga paraku kõik poolikuks nagu Pireti kosiminegi. Üks lugudest oli vist Läti hümn ja teine miski Liszti tükk.

Tallinnas avastasin, et Draakoni galeriis avatakse kah Mikoff. Jannseni kuju edasiarendus. Tohoh, kuhu teda arendada. Läksin kohale. Mikof oli uue Jannseni teinud papjeemašeest, kudunud talle roosad kindad kätte ja torganud jalga sinised kummikud. Ja papa Jannseni taburet oli ka ilusates erksates värvides. Mikoffi värvitud kujud, teada värk.

"Kas paber, millest Jannsen kokku kleebitud, on ikka vanad Perno Postimehed?"

"Ei ole," kostis Mikoff (kui on ainult perekonnanimi, siis Mikoff nagu Smirnoff, muidu Mare Mikof, lugesin ma kuskilt), "see on pruun pakkepaber."

"Jõupaber. Mõjub jõuliselt jah."

Aasisin natuke kelmi Mikoffi kallal, et kuidas saab teha kujusid reaalsetest inimestest, kui neist ses vanuses ühtki pilti pole võtta.

"Kuju tuleb ikka teha inimesest tema parimates aastates."

Mõtlesin - tõepoolest, Koidula nägi hiljem Piiteris vett ja vilet ja kahekümnesena oli juba isa ajalehetoimetuses tööhobune, ehk kümneaastasena oligi ta õnnelikum. "Tõsi, Karlsson oli alati oma parimates aastates ja nägi alati täpselt samasugune välja."

Kodus vaatasin järele, kui vana on Mare Mikof ja ma ei hakka siin seda numbrit välja ütlema, vaadake ise järele, kui huvi pakub, aga sädemest ta silmis tundus mulle, et ta on täpselt nagu Karlsson, alati oma parimates aastates ja valmis tembutama. Pistab Lennart Merile sarved pähe ja värvib Adamsoni Hämariku silmad tontlikult valgeks.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: