Arvustus. Aasta parim põnevusfilm ei lahku kordagi nelja seina vahelt ({{commentsTotal}})

"Süüdlane" ("Den skyldige") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Süüdlane" ("Den skyldige")
Režisssöör: Gustav Möller
Osades: Jakob Cedergren, Jessica Dinnage,Omar Shargawi
9/10

Möödunud aastal andis Justiitsministeerium sümboolse kodanikujulguse tunnustuse lastele, kes helistasid perevägivalla tõttu hädaabitelefonile. Saates "Pealtnägija" sel teemal eetrisse jõudnud ja palju tähelepanu pälvinud loo keskmes olid häirekeskusesse jõudnud murduvad hääled, näo ja nimeta tegelased teispool liini. Oma näo ja nimega jõudsid kaadrisse aga kogenud hädaabitöötajad, kel neid kõnesid vastu võtta tuleb. Kuuldust rääkimine võttis hääle värisema nii mõnelgi karastunud professionaalil, kel tuleb võõraste sageli südantlõhestavate probleemide lahendamises osaleda päevast päeva.

Mis juhtub aga siis, kui ühel hetkel laseb esmapilgul anonüümset kõnet vastu võtnu asjal muutuda isiklikuks? Sellest räägib taanlase Gustav Mölleri debüütfilm "Süüdlane". Läbi filmi on kaadris sisuliselt vaid üks tegelane – täpsustamata kriminaalsüüdistusega maadlev endine politseinik Asger, kes määratud päästekorraldajana hädakõnesid vastu võtma. Kiirelt ja efektiivselt tuleb vastata ühele inimesele teise järel. Kes kukkus jalgrattaga, kes läks klubi ees kaklema, kes mõnuainetega liiale. Ühtäkki saabub aga kõne Ibseni-nimeliselt naiselt, kelle elu tundub olema vägivaldse mehe tõttu ohus ning kes peab telefonis näitlema, justkui räägiks üksinda koju jäänud lastega.

Järgnev film räägib üha keerulisematest küsimustest, millega Asger vastamisi seisab. Mida rahustavat öelda paaniliselt oma elu pärast kartvale inimesele? Mida öelda patrullile, kellele pole anda ühtki infokildu kannatanu asukoha kohta? Mida öelda kodus üksinda nutvale lapsele? Kas käskida tal avada uks, mille taga avaneva kohta pole abistajal aimugi? Kust lõpeb elu päästmiseks kõikvõimaliku tegemine ning algab olematu teabe najal pimeduses sahmimine?

"Süüdlane" lennutab ametialaseid ja moraalseid valikuid Asgeri ette sedavõrd tiheda tempoga, et vaatajana on kohati keeruline kaasas käia. Peaosaliselt Jakob Cedergrenilt on tegemist ülivõimsa esitusega, kus tavaline mees kistakse ühtäkki kõike muud kui tavalistesse oludesse, milles talle jääb teabe pelga vahendamise asemel sündmuste käiku määrav roll.

Möller lavastab oma debüüti rabava minimalismi ja kirurgilise täpsusega. Just siis, kui niigi väike dispetšerite saal muutub pinge tõttu klaustrofoobselt kammitsevaks paigaks, viib ta tegevuse üle veelgi väiksemasse kõrvaltuppa, võtab vaatajalt igasuguse valguse, õhu ja ruumi, kuhu peitu pugeda. Ei mäleta, millal laetuks ühe filmi iga hetk sedavõrd tihedalt pingega nagu kõik "Süüdlase" kestuseks olevad napid 85 minutit.

"Süüdlane" on seda valusam, et kõigi nii kergelt etteaimatavate kui rabavalt ootamatute pöörete juures pole selles midagi karjuvalt ebausutavat ega ülekirjutatut. Film on hoopis ebamugavalt päevakajaline ka Eestis. See on kui kahe võimsa mulluse draama, Andrei Zvyagintsevi "Armastuseta" ja Xavier Legrandi "Hooldusõiguse" ristand äärmiselt stiilipuhtas põnevusžanri kastmes. Perevägivald, psühhoosid, paranoia, hirm – tegemist ei ole vaatajale armu andva materjaliga.

Põnevus ei tulene siin tulevahetustest, tagaajamistest ega plahvatustest, nagu näib valearvestusega lootvat suur osa filmitööstusest. Napi poolemiljonilise eelarvega tehtud "Süüdlane" rullub lahti kahe kõrva vahel – päästekorraldaja kõrvaklappides ja vaataja ettekujutuses. See on psühholoogiline, aimav ja oletav pingestatus, kus põhiline osa mängust toimub vaataja-kuulaja peas. Mis peamine, "Süüdlane" on kui väike mudel meie piiratud maailmakogemisest – katse panna keset pilkast pimedust kokku puslet, mille tükid ei pruugi klappida, või, mis veelgi hirmutavam, millest osa võib lihtsalt puudu olla.

Taanist on saabunud hulk viimaste aastate tugevamaid põnevikke nagu tänaseks kolmeosaline "Osakond Q" seeria või Tobias Lindholmi meisterlik "Kaaperdamine". "Süüdlane" võib vabalt olla neist vahetu kinoelamusena kõige raputavam. Respekt mitte ainult neile, kes võtavad ette abi küsimise, vaid ka neile, kel on telefoni teisel pool professionaalsust, rahulikku närvi ja kindalt meelt häda korral abiks olla.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: