Ameerika hiphopis on oluline kuuluvuse küsimus. Kes on lääne-, kes idakaldalt, ka traphopis on omad miniliikumised, emoräpparid seisavad näiteks eraldi nurgas. Tähtis on end defineerida, esitleda mingi grupi liikmena, sest ilma kontekstita on USA räpis end raske välja mängida. Võimalus on muidugi olla n-ö anarhist, intensiivselt alternatiivne ja underground, kuid seegi eeldab enamasti mingit liikumist ja kaaskonda.

Aga Brockhampton on mõlemast mainitud äärmusest meelega mööda läinud ning isegi eiranud enda määratlemist hiphop-gängiks. Selle asemel laskuvad nad naeruväärsusesse ja kutsuvad end maailma parimaks boybändiks. Väide, mis kõlab lihtsalt hea turundusnipina, kuid tegelikult on see tõesti nende põhiline muusikaline idee. Boybänd annab liberaalsuse, see mõiste ei sea ühtki žanripiiri, vaid avab võimaluse igas suunas hullu panna, ja seda nad teevad, täie hooga.

Värske album "iridescence" läheb käima looga "New Orleans", tugeva bassi ja kiire vokaaliga peohitt, mis hoiab tempot kogu aeg põhjas ja ei anna järgi enne lõppu. Aga see kihutav hiphop hajub kiirelt, kuna järgmine lugu "Thug Life" on juba mesine ja meloodiline emo-ballaad, midagi sellist, mida avaloo järel poleks eales oodanud. Edasi tuleb samas "Berlin", mis keerab bassid veel kõvemaks kui avaloos. Ja rütm - bänger-emo-bänger-emo - läheb umbes samamoodi edasi.

Selle lausa absurdini mineva vastandlikkuse taga on tegelikult just boybändi mentaliteet, kus iga liige saab särada, näidata end sellest küljest, kus tema on kõige tugevam. Mõni neist suudab tulistada sõnu nagu automaadist, teine jälle meloodiliselt õrna häälega laliseda, kolmas kurjalt gängstaräppida. Liikmed on Brockhamptonis kümmekond, seega neid varjundeid on tegelikult rohkemgi.

Suur hulk erinevaid isiksusi muudab aga Brockhamptoni muusika ülitihedaks. Taustad on lihtsad ja sirgjoonelised, kus eesmärgiks on kas tugevalt paugutada või hoida melanhoolset pinget, aga võti peitub just lüürikas. Neli-viis vokalisti purskavad kordamööda katkematut sõnalaviini, mis muudab lood intensiivseks ja nõuab korduvalt kuulamist. Esimese kuulamisega "iridescence" kindlasti kohale ei jõua, sest tihti liiguvad lood kiiremini, kui jälgida jõuaks.

Kui Brockhamptoni möödunud aasta kolmikalbum ("Saturation I-III") oli puhtam ja rafineeritum, asetudes seeläbi ka rohkem 21. sajandi kommertsräpi loogikasse, siis värske album on tolmuste, lohakate saundidega ja otsekui poole produktsiooni pealt välja lastud. On see halb? Ühest küljest hoiab see neil elu sees, "iridescence'ist" ei saa tüüpilist steriilset räpiplaati, mis kaob kuhugi ühtlasesse merre, aga teisalt on nende tugevuseks olnud seni just head meloodiad ning tugevad lood. Uuel plaadil see nii hästi välja ei tule, vajaka jääb just nakkavatest refräänidest või taustadest, mis pähe kumisema jääksid.

"iridescence" on hektiline kunstpop, mis segab julgelt ja vaba käega erinevaid muusikalisi motiive. Nad tõestavad, et boybänd kui kontseptsioon ei pea tähendama ainult sarnaste soengutega imalaid poisse, kes laulavad lastelaule, vaid see võib kujutada ka lihtsalt kampa tüüpe, kes tahavad oma mõtteid ja tundeid ausalt laval ette kanda. Hiphop ja emoballaadid on neile lihtsalt vahendid, mitte eesmärk omaette, ning selle külje pealt on nad seatud eesmärgiga hästi hakkama saanud.

Kas see plaat on nende parim? Kindlasti mitte, pigem isegi seni halvim, kuid ootamatusi ja hullust on siin kõvasti rohkem kui varem. Kui mõiste emoreiv oleks mulle varem tundunud suurima idiootsusena, siis Brockhampton esitleb seda loomingulise statement'ina, mida võib isegi uskuma jääda.