Kuidas sulle meeldivad tiitlid nagu "sajandi loodusfilm", mida "Tuulte tahutud maale" juba pandud on? Tekitab mingit lisapinget?

Õnneks neid tiitleid ei antud enne filmi tegemist, seega mul enam suurt pinget ei ole, kuna töö on tehtud ja nagunii midagi muuta ei saa. See asjaolu, et selliseid tiitleid antakse, näitab, et Eestile on hädasti sellist filmi tarvis ning seda oodatakse.

Kas Eestis tehakse üldse piisavalt loodusfilme? Kuidas Eesti loodusfilm elab praegu?

Ma arvan, et Eesti loodusfilm elab pigem kaootilist elu. Kindlasti võiks neid rohkem ja järjepidevamalt teha, selleks, et inimesed, kes on loodusfilmi tee valinud, saaksid areneda ja harjutada. Ühe korraga ei tule need asjad välja, see on pikk protsess ja hea filmi jaoks on vaja aega, et küpseda.

Kui palju Eestis on üldse loodusfilmitegijaid? Kas uut põlvkonda on peale tulemas?

Uuest põlvkonnast on meil Ants Tammik, kes tegi filmi "Habras maailm" ja Remek Meel, kes tegi filmi "Emajõe veemaailm", seega mõned tegijad ikka on.

Kust "Tuulte tahutud maa" alguse sai?

Selle filmi idee sai alguse võõrsil olles, kui ma töötasin filmi "Ameerika rahvuspargid - Yosemite" jaoks. Mul hakkas tekkima igatsus Eesti looduse vastu, kuigi ma filmisin samal ajal Ameerika suuri kaljusid, mägesid ja jõgesid.

Ma mõtlesin, et huvitav, miks Ameerikal on selliseid filme nii hädasti tarvis, miks nad tahavad näidata, kui vägev loodus neil on. Sel hetkel ma mõistsin, et suuremad riigid defineerivad ennast läbi looduse, see on muutunud uueks väärtuseks, uueks kvaliteedi märgiks, isegi riike tutvustavaks kuvandiks. Ma sain aru, et just sellist asja on vaja Eestile, sest meie loodus on siinsele inimesele midagi väga kallist, looduse nimel ollakse valmis barrikaadidele minema.

Läbi looduse Eestit tutvustada on minu arust kõige parem ja õigem viis.

Kaua see film töös oli?

Esimest mõttest on möödas viis aastat, aga tööprotsess on võtnud kolm ja pool aastat.

Kus "Tuulte tahutud maa" filmitud on? Kas see on laialt üle Eesti või mõned kindlad kohad?

Ikka kõikjalt Eestist. On põhjarannikut, on Lahemaa rahvuspargist, Soomaa rahvuspargist, Matsalu rahvuspargist. Saab näha ka Tartu ümbruse alasid, Alam-Pedja ja Vikipalu maastikukaitseala. Igalt poolt on midagi, ei ole ainult ühes kohas tehtud.

Möödunud aastal oli kinodes Ants Tammiku loodusfilm "Habras maailm", kus ei olnud tekstilist osa. Kas sul oli raske leida see tasakaal, kui palju enda filmi n-ö seletavat teksti panna?

Tekstiosa on reeglina seletav, mulle tundus, et on liiga egoistlik teha filmi, kus ei ole üldse teksti. Meie inimeste hulgas on loodusest arusaam ja loodusteadlikus nõnda madal, et ei tehta ka kõige tavalisematel liikidel vahet, sellepärast ma otsustasin, et oleks ikkagi oluline ära märkida, mis liigiga on tegu ja siis lühidalt, mida loom või lind seal parasjagu teeb. Näiteks kui tuleb jääle üks jõeelukas, siis see on saarmas, mitte kobras. Juba see on inimestele raske, et neil vahet teha.

Sa oled jätnud ka kohti, kus ei seletata ja lastakse pildil rääkida.

Need on kohad, kus ei ole kindlat definitsiooni. Kui sa näiteks mõtled seda, et on kaks põtra ja kolm metssiga, siis seal ei oskagi midagi öelda, keegi ei tea, mis seal täpselt toimus. Ma ei hakanud seal seletama, sest see oli visuaalselt niivõrd selge, igal inimesel on võimalus ise otsustada.

Aga juba oli näiteks üks koht, kus ei olnud teksti, mis tekitas inimestes palju küsimusi. See on tõestus sellest, et tekst on vajalik, muidu ei saa midagi aru. Ilusat muusikat ja maastikku võid kümme minutit jälgida, aga pärast seda hakkab tüütama.

Kuidas on sinu loodusfilmitegija karjääri jooksul tehnilised võimalused muutunud? Droonid on ilmselt odavamaks läinud?

Noh, droonid on üldse turule tulnud, kui me alustasime, siis olid mingid väga kallid droonid, aga nendest ei julgenud unistadagi. Lisaks on arenenud slider-tehnikad, kaamera liigutamise võimalused on üldse paremaks läinud.

Samas loodusfilmi baastehnika ehk korralik statiiv ja teleobjektiiv on juba aastakümneid samad ja need ei muutu.

Asi, mis on tekitanud maailmas vastakaid arvamusi, on loodusfilmi helid. Kui palju teil on filmis loomulikult salvestatud helisid ja kui suur osa on hiljem lisatud? Või sa ei taha seda müstikat kaotada?

See ei ole üldse müstika, vaid tuleb aru saada fundamentaalsest tõest, et film on illusioon, sellel pole reaalse eluga mingit pistmist. Kõik pildid on välja lõigatud maastikest, võib-olla minu kaadri kõrval oli raiesmik, aga seda ma ei filminud, ma jätan illusiooni, et seal on suur ja tugev mets.

Nii on ka selle helimaailma ja kõige muuga, kui nii hakata mõtlema, siis muusika on loodusfilmis samamoodi sobimatu. Kui sa käid metsas, siis sa ei kuule muusikat, seal ei räägi mingi pilvepealne hääl, mis parasjagu toimub. Film on hästi kompleksne meedium, mis koosneb erinevatest žanriliikidest ja tema ülesanne on taasluua mingi tervik, mida autor kogeb.

Aga kas te ikkagi üritasite võimalikult palju loomulikke loodushelisid saada?

Kui põder on saja meetri kaugusel ja kõnnib vees, siis sealt ei jää midagi, sellised hääled me teeme järgi. Aga mis puudutab linnulaulu, tuult ja loodusnähtuseid, need on kõik lindistatud.

Kas sa proovisid "Tuulte tahutud maaga" luua Eestist justkui ebamaist pilti? Kas sul oligi eesmärk jätta mingitel hetkedel Eestist täiesti ebaeestilik mulje?

Just, sest meil on Eesti looduses kõik olemas, meil on omad kõrbed, omad kosed, looklevad jõed, meri ja ookean. Need kõik on hästi väikeses skaalas, need maailmad tuleb üles leida. Kindlasti ei ole Eesti selline, nagu me ette kujutame, ta on tegelikult täiesti teistsugune.

Tuli sulle endale ka midagi filmi tehes üllatusena?

Jah, kindlasti, need droonikaadrid, mis kujutavad abstraktseid maastikke, see oli tõesti uus maailm, mille kohta ma varem ei teadnud, et eksisteerib. See oli väga inspireeriv, mis sealt vastu vaatas.

Milliste hetkede püüdmine oli kõige keerulisem? Mille jaoks pidite kõige kauem võpsikus peidus istuma?

Loomad on reeglina keerulised, aga samas pole ükski kaader tulnud kergelt. Selleks, et saada loodusest kätte ilus pilt, tuleb palju vaeva näha. Päevi käia samas kohas, vaadata õhtu- ja hommikuvalguses, iga kaadri peale läheb mitu päeva. Aga loomi on kindlasti kõige raskem pildile saada.

Sinu filmid on varemgi rääkinud põtradest ning ka selle filmi fookuses on põder. Kas see oli algselt plaanis või kujunes välja?

See kujunes välja, kuna film on kaastöö sakslastega, kelle üks soov oli, et filmis võiks olla peategelaseks põder. Nende jaoks on põder huvitav elukas, keda neil endal ei ole. Väga lihtne põhjendus.

Kuidas sulle tundub, äkki inimesed on ära hellitatud suurte võimaste loodusfilmidega nagu "Planet Earth", mille eelarve on Eesti loodusfilmidest sadu kordi suurem? Kas on raske seal kõrval ise midagi teha?

Kindlasti, aga siin tuleb meeles pidada, et "Planet Earth" ei tule kunagi Eestist loodusfilmi tegema. Eestist teeme me ise loodusfilmi ja see on kahtlemata kõige erilisem loodusfilm, mida meie publik võiks vaadata.

Sa oled ise filminud kõikjal maailmas. Kas sul seda tunnet on palju, et filmid kusagil mujal ja mõtled, et tegelikult Eestis on kõige huvitavam?

Tore on käia mujal maailmas ka filmimas, aga kõige suurem armastus on ikka Eesti loodus, sellest ei tüdine mitte kunagi ära. Ma võiks vabalt teha elu lõpuni Eesti loodusest filmi ja see oleks väga põnev.

Ma tegelikult ei taha kuhugi mujale maailma loodusesse minna, sest Eestis on nii palju kohti, kuhu ma lihtsalt ei jõua minna, mul pole aega. Meil on palju ägedaid rabasid, metsatukkasid, massiive ja jõgesid, kus on miljoneid huvitavaid maailmu, aga mul lihtsalt pole elus aega, et neid avastada.

Kui nii hakata mõtlema, siis milleks minna teisele poole maakera, sest seal on täiesti lootusetu, et sa midagi avastad. Selleks, et hakata loodusest aru saama, läheb sul ikkagi aastaid. Meie kodumaa loodusel on selle koha pealt eelis, sest me tunnetame seda juba niivõrd põhjalikult.

Kas sina hakkad vaikselt juba loodusest aru saama?

See on alati riskantne küsimus. Loodust ma küll ei tunne, aga tore on see, et pärast igat filmi tekib uue loodusfilmi idee. Iga idee on sündinud eelmisest filmist, järelikult loodusele lähemale jõudmine toimub kogu aeg.

Sul on mingi uus idee juba küpsemas?

Nojah, küpsemas on.

Milline on loodusfilmitegija argipäev? Ärkad hommikul üles, pesed hambad ära ja siis ikka metsa?

Ega seal midagi glamuurset ei ole, hommikul vara üles ja hakkad omale potentsiaalset võttepaika otsima. Tihti on ta väga sarnane jahimehe eluga, käid ja proovid tabada mõnda looma. Käid luuret tegemas ja otsid kohti, kuhu varjendit paigaldada. Palju kõndimist ja liikumist, kogu aeg millegi otsimist. Tegelikult on tore, sest ta on korraga nii vaimne kui füüsiline, mõlemad on olemas.

Kui palju teil tundides "Tuulte tahutud maa" jaoks materjali kokku tuli?

Ma arvan, et kuskil 80 tundi, millest siis üks tund läks filmi.

Kas see maht oli ette mõeldud, et tuleb tunniajane film?

Ma algselt pakkusingi, et tund aega tuleb, sest selleks, et hoida põnevust poolteist tundi, on vaja märkimisväärselt rohkem aega ja materjali. Materjal ei tule üldse kergelt, vaid pigem väga raskelt.

Kas sellest 80 tunnist jäi midagi kripeldama, et oleks võinud pikema filmi teha?

Vahepeal ma mõtlen, et kohati oleks saanud teha pikemaks, aga tänapäeval on üsna keeruline, sest inimesed on hästi kiire montaažiga harjunud ja ei ole ruumi pikalt midagi näidata.

Mis on loodusfilmi tulevik? Kas selles osas hakkab midagi eriti ägedat toimuma?

Mulle tundub, et loodusfilmi tähtsus aina kasvab, sest looduse ja keskkonna teema muutub üha aktuaalsemaks. Maailma loodusfilm on küllalt jäik, sealt suuri muutuseid oodata ei ole, aga sellised väikeriigid nagu Eesti, kus on madalad eelarved ja täielik vabadus luua sellist filmi, nagu me tahame, on tulevik.

Kuidas tagasiside praegu "Tuulte tahutud maale" olnud on? Mõned seansid on juba toimunud.

Üllataval kombel välismaised filmitegijad Matsalu festivalil jubedalt kiitsid, neile väga meeldis kunstiline lähenemine ja tervik. See on meie väikese Eesti tugevus - olla erinev ja sama asja täiesti teistmoodi teha.

Võibki vist öelda, et Eesti loodusfilm on alati olnud üsna kunstiline? Rein Maran on näiteks alati alternatiivselt loodusele lähenenud.

Just, see ongi meie Eesti koolkond, mida uus põlvkond peaks edasi arendama ja elus hoidma. Eestlastel pole mõtet BBC-d kopeerida või nendega võistlema hakata, see on täiesti tulutu tegevus. Meie tugevus on leida oma stiil ja nägemus, seda kummardavad ka välismaalased, sest nad näevad, et me teeme midagi, mida nemad ei suuda.