Olin teatrisse minnes tiba kahtlev. Vana aeg, vana lugu, vana keel. Äkki liiga vanad noored hinged?

"Noori hingi" lugesin pisut nooremana kui 30aastane Tammsaare selle Tartu tudengiloo kirjutas ja lugedes viis hästi kaasa. Need kolm nn üliõpilasjutustust (ka "Pikad sammud" ja "Üle piiri"), lisaks sarnase ainesega lühiromaan "Kärbes" on mu lemmiktammsaared. Elusamad kui lohisema kippuv "Tõe ja õiguse" 1. osa, mis on justkui sümfoonia avamäng, ja vähem pretensioonikad, ei kaldu pikkadesse heietustesse, on impressionistlikud ja dialoog viib asja edasi. Ja lõputu keerutamine armastuse teemadel on siin elusam ja tihedam kui Rudolfil ja Irmal "Elus ja armastuses" või Indreku ja Karini kraaklemistes. Samas on need üliõpilasjutud "Tõe ja õiguse" 2. osa ehk Mauruse kooli loo vundament ja eelläbimäng, kuigi seal on tegelased nooremad.

Minu mäletamist mööda kandis tekste helgus ja elaan ja noorte vastastikune poolehoid, kerge nihilismus ja melanhoolia jäid tagaplaanile. Ja lugedes ei tulnud ma selle pealegi, et tekst on väga näitemänguline. Nagu de Laclos' "Ohtlikud suhted" Eesti üliõpilaselu mõõdus.

Teatris tundsin, et vist ei mäletanud ma päris täpselt. Lugu on ääretult dramaatiline ja näitemänguline, ehkki kalduvus heietamisse ja dialoogi kiirakääralisusse avaldub meie parimal kirjanikul juba siin. Ja tekstis on tugev traagiline noot, ehkki Tammsaare püüab melodramaatilise paisutamisega mitte liialdada ja jääb realistlikuks. Tõsi, Tammsaare dialoogide sõnamäng kannab hästi ka teatris, sest see on siseeluga kaetud. Väliselt vaikne nohik Tammsaare, kopsuhaiglane seltsielust hoiduv introvert, on sünnipärane donžuaan ja flirtija.

Kogu trupp lavastaja Mirko Rajase vedamisel on teinud tubli töö, särtsu on ülal kogu ligi kolm tundi kestva etenduse jooksul, teksti antakse tihedalt ja õnnestubki Tammsaare eestlaslikult aeglane, kuigi energeetiliselt laetud dialoogipingpong nii käimas hoida, et igav ei hakka.

Praegu, esietendusel, võis tulevärk olla koguni nii tõhus, et muutus väsitavaks (aga mitte tüütavaks). Õhku ja pause on, aga vähe. Näitlejaid see ei sega, neil vunki jätkub. Aga kui saalis pole esietenduse janune publik, siis ei pruugi saalitäis rahvast selle tempoga alati kaasa tulla.

Teine vaatus on lühem, aga kuna kohe saali tulles aimub, et järske sisulisi pöördeid ei tule (ega saagi tulla, lugu on selline) ja pigem käib lugu vaikselt ja minoori vajuvalt maha, siis seal on laetuse kao riskid veel kõrgemad. Katsu sa hoida töös ja pinges muusikapala, mis vääramatult mažoorist minoori kulgeb. Samas on kena, et Mirko Rajas on autoritruu, kuidas siis muidu, ikkagi Tammsaare. Me ei pea sinna midagi uut juurde kleepima.

Enne tükki juurdlesin, kuidas õnnestub Tammsaare veidi lohisev lause, mis tihti on täis keerutamisi ja ümberütlemisi, tööle saada, kui me täna oleme harjunud filmide minimalistliku dialoogiga. Ja just lugesin stsenaristikaõpikust, et naised ja mehed räägivad elus erinevat keelt ja kui seda draamas pole, pole usutav. Ütlesin puhvetis Rein Rauaga aega parajaks tehes, et Tammsaarel räägivad ju kõik... Ja Rein lõpetas lause: "...nagu Tammsaare." Pidasin küll silmas, et ühes tempo-rütmis ja keelekasutusega, aga jah, Reinul on õigus. Ometi ei ole sellega probleemi ja veidi arhailine tekst on nauditav. Probleemi pole seepärast, et kuigi kõik laulavad ühest noodist ja samas helistikus, on psühholoogilised nüansid tajutavad. Keel on sama, aga tunnetus ja psühholoogia erinevad. Just äsja viitas mulle üks kirjandusteadlane, et kui üldse keegi eesti kirjanikest, siis naiste psühholoogiat valdab Tammsaare. Lisaksin, et eriti noorte naiste. Sest need noored naised on Tammsaaret kangesti huvitanud. Ja seetõttu, nagu selgub, on ta kirjutanud naistele ka tänuväärseid rolle, kuigi mitte oma näidendites. Näidendid mõjuva kahjuks ülepingutatult, lihtsustavalt. See paradoks on kirjanduses sageli, et autor ei tea, kus ta on hea ja mida ta päriselt teeb ja tegema peaks.

Aga eks Tammsaare ajal tehtigi pisut teises võtmes teatrit ja siis proovis kõrgeid sümbolismuse radu Tammsaaregi, kuigi ehk võinuks natuke Lutsu võtmes noorte olmelugusid teha.

Kogu trupp, aga eelkõige kesksed osatäitjad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp vääriksid põhjalikku näitlemise ja rollianalüüsi, see võiks juhtuda aga mõnes teatriväljaandes ja asjatundlikumast sulest kui minul võtta. Neil kõigil on õnnestunud nüansse ja pöördeid ja Meresmaal joonistub välja pikk arengukaar. Võimalik küll, et selles kindla mängujoonisega arengu- või kibestumisloos võiks olla vahepöördeid või soovi determineeritusest välja murda eri suundades, sest kuskil teises pooles muutub asjade käik etteaimatavaks. Aga pole minu asi ninatargaks muutuda või sekkuda.

Keegi võib arvata, et täna elavad ju noored teist elu ja teevad teisi asju ja räägivad teist juttu. Tahaksin kuulda, mida arvavad tükist noored ja millegipärast usun, et hingelised liikumised, vajadused, suhtlusmängud on siiski üsna sarnased ja nii nagu tundsin need tegelased ära mina nõukaajal, tuntakse nad ära ka nüüd ja Tammsaare Aino või Kulno on jälle noorte kaasaegsed.

Õpetajad, viige noored teatrisse ja analüüsige hiljem tükki ja Tammsaaret. Kui saate kokkuleppe piletite osas, sest vähemalt praegu on tükk ette välja müüdud. Mis teeb heameelt.