"Kirjandusel on väga suur roll nii minu elus kui ka muusikas, mida ma kirjutan või esitan. Selles muusikas ei ole mitte ainult luule, aga kindlasti ka raamatud, mida ma olen lugenud või raamatud, millest on saanud inspiratsiooni heliloojad, kelle loomingut ma esitan. Alati polegi oluline, et esitaja ja helilooja teavad, kust see inspiratsioon on pärit, aga samas on suur rõõm, kui on tajuda, et me mõlemad justkui vist aimame, kust see [pärit] on," kirjeldas Voorand.

Väga hea keelenäide on tema meelest Mari Tarandi "Ajapildi sees". "See raamat inspireeris esimesest sõnast viimaseni. Ma olen põhjalik lugeja ja ei neela raamatuid üksteise järel, vaid loen ühte lõiku vahest kümme-viisteist korda. Ma lähen väga sügavale sisse, vahest võib-olla liiga. Kirjanik ei pruugigi olla väga midagi mitmeplaanilist lause või lõigu sees mõelnud, aga mina ise enda jaoks tahan selle sealt leida."

Voorand rääkis ka oma viimati loetud raamatust, Andrei Hvostovi "Sillamäe passioonist". "Väga lõbus ja samas jällegi mingis momendis ääretult kurb. Kuigi ma olen kõvasti noorem kui Andrei Hvostov, oli siin ka omajagu äratundmise momente. See nõukaaja kirjeldus ei mõju masendavalt, vastupidi. See pigem kutsub rohkem tagasi vaatama. Kõik need õudsed asjad jäävad ka siin õudseks, ta ei maali midagi ilusaks, aga läbi huumoriprisma on ikka elule parem vaadata."

Vooranna lemmikute hulgas on ka Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat".

"See on selline ääretult ilusast tekstist punnis raamat ja seda raamatut ma lugesin väga kaua. Mitte niimoodi, et oleks kuidagi vähehaaval lugenud, vaid ma lugesin neid peatükke ikka tohutu hulk kordi. Ma võtsin seda alguses kui luuleraamatut, aga seda ta üldse muidugi ei ole, kuigi siin sees on ka luuletusi," kirjeldas ta. "See on raamat, mis kõneleb väga ausalt päris asjast. Mulle sellised autobiograafilised teosed istuvad, kuna päriselt toimunu on ilma igasuguse pingutuseta ju kohe usutav."

"Siin [raamatus] on luuletus "Kihutan sinu poole" [allpool – toim]."

Mina

Musta Eeva

äkitselt valge võsu

rinnad nagu Peipsi sibulad

silmad ujedad nagu

Läänemere särjed

pilk kindel nagu

eimiski siin ilmas

"Ma käisin aastaid tagasi Keskturul ja olin seal oma väga hea sõbraga. Aeg oli juba sügise poole ja me nägime [seal] ilusaid Peipsi sibulaid. Oleme siis seal Keskturul järjekorras ja ütlen oma heale sõbrale – kes teab ka seda luuletust, sest ma olen talle seda ette lugenud – ütlen niimoodi: "nagu Peipsi sibulad!", sest need olid just täpselt need Peipsi sibulad. Ja mu ees halli punutud patsiga vanem daam, pakun 85aastane, pöörab ümber ja ütleb "Keskturul Ehinit!". See daam sai kohe aru, kust see tuli."