Ilze Tālberga: minu elu eestilätlasena ({{commentsTotal}})

Riia palsam.
Riia palsam. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Lätlastelgi on laulupidu, maailma parim must leib ja õlu. Nad käivad seenel, teatris ja saunas.

Olen sündinud Lätis ja Eestisse tõi mu armastus eesti keele vastu. Neljateistkümne Eestis elatud aasta jooksul olen jõudnud järeldusele, et tunnen end eestlasena, kes sündis juhtumisi lätlasena. Eesti on mu kodu ja ma ei tunne ennast üldse võõrana, mistõttu on pisut raske hinnata Läti ja Eesti ning lätlaste ja eestlaste erinevusi, kuid püüan anda endast parima.

Kõige ilusam keel

Eesti keele vastu tekkis mul huvi 2002. aastal, kui käisin Soomes ühes rahvusvahelises laagris. Seal tutvusin ülivahvate Eesti noortega. Olin ennegi paar korda Eestis käinud ja eesti keelt kuulnud, kuid millegipärast tekitasid just nood eestlased minus huvi eesti keele vastu. Mõtlesin, kuidas võib üks keel olla niivõrd teistsugune, et ei mõista ainsatki sõna. See keel oli nii ilus, et armusin sellesse ja tahtsin seda õppida.

Hakkasin otsima võimalusi eesti keele õppimiseks. Käisin raamatupoodides, otsisin eesti keele õpikuid ja sõnastikke. Mind vaadati kui veidrikku: miks peaks üks lätlane tahtma eesti keelt õppida? Kodus avastasin riiulilt õpiku "Räägime eesti keelt", mille vanemad olid kunagi soetanud ühel Eesti reisil. Sellest sai mu lemmikraamat. Tassisin seda igal pool kaasas ja püüdsin iseseisvalt õppida. Tol ajal ei olnud keeleõppeks YouTube'i ega muid netivõimalusi.

Pärast keskkooli lõpetamist küsis isa, mida ma oma eluga peale hakkan. Ütlesin, et tahan eesti keelt õppida, mille peale soovitas ta mul Eestisse minna. Nii astusingi 2004. aastal Tartu ülikooli eesti keelt õppima. Kõik mu tuttavad ja sõbrad pidasid seda hullumeelsuseks.

Õppisin eesti keele selgeks kahe aastaga. Esimesel aastal tuupisin pingsalt grammatikat ja teisel kolisin kokku eesti tüdrukutega, tänu kellele õppisin paari kuu jooksul vabalt suhtlema. Siit keeleõppe kaks põhireeglit: tuleb omandada grammatika ja suhelda nendega, kes kõnelevad seda keelt emakeelena.

Grammatikat tuleb õppida – ja mitte vähe. Ei eesti ega läti keel ole selline, kus saab käändeid ja pöördeid vältida. Vastasel juhul hakkab keel lonkama. Ma ei ole kunagi arvanud, et eesti keel on raske. Tõsi, see on omapärane, eranditega.

Eestlastele tundub nii imeline, et välismaalane räägib eesti keelt, ja tihtipeale ei julge nad vestluskaaslase vigu parandada. Mõeldakse, et ta on ju nii tubli, proovib ja üritab ja pole hullu, kui tuleb vale kääne, hääldus või sõna. Sellega tehakse õppijale aga karuteene, nii et teen siiamaani lätipäraseid vigu. Siiski leidub ka julgeid eestlasi, kes on mu keelekasutust parandanud – olen neile selle eest tänulik. Keel peab voolama sujuvalt, mitte koperdama nagu üherattaline traktor kartulipõllul.

Eesti keel on minu igapäevane suhtluskeel: selles keeles ma mõtlen, kirjutan, räägin, seda keelt kuulen iga päev. Mulle on oluline rääkida õigesti, mitte õieti. Koju lähen ikka pärast tööd, kuid peale minu on kindlasti palju neid, kes ei tee järgi ja järele vahel vahet.

Ilze Tālberga antiselfi näitusel "#iamintrovert". Lätlaste Londoni raamatumessi kampaaniat "Ma olen introvert" tutvustav näitus on Eesti Rahva Muuseumis avatud novembri lõpuni.

Erakogu

Aga miks eesti keel?

Kindlasti on iga eesti keelt õppinud välismaalane kuulnud küsimust: "Aga miks eesti keel?" Lihtne on vastata: "Aga miks mitte?" Igaühel on kindlasti oma põhjus, olgu armastus, töö, õpingud vms. Mina tahtsin seda õppida keele enda pärast. Mingi eriskummaline, seletamatu jõud tõmbas eesti keele juurde ja tuleb öelda, et ma ei ole sellest neljateistkümne aastaga tüdinenud. Eesti keel üllatab mind pidevalt.

Eesti on nagu väike armunud tüdruk, kes küsib häbelikult oma ihaldatu käest: "Miks just mina?" Mina aga ei taha õppida hispaania või hiina keelt, mida räägib pool maailma. Tahan keelt, mida räägivadhesed, keelt, mis on nii paeluv, võrratu, omamoodi keeruline, keelt, mille saladusloori all on peidus nii palju grammatikareegleid ning üksnes emakeelele omaseid tunnetushetki, et just see innustab jätkuvalt seda uurima ja avastama. Eesti keel ei ole ainult hobi või andumus, see on juba osa mu elust või täpsemalt – see ongi minu elu.

Miks ma ei ole ikkagi eestlane?

Minu eesti keele oskus on mind Eestis elades mõistagi aidanud. Olen Eesti ühiskonda täielikult integreerunud: ma austan seda keelt, austan seda riiki ja kultuuri. Olen küsinud sõprade käest, mille poolest ma eestlastest erinen. Üldjuhul ei nähta mingit erinevust. Ainult siis, kui küsin, mida mingi sõna tähendab (ja seda tuleb üllataval kombel ikka veel tihti ette), siis öeldakse: "Aa, õige! Sa ei ole ju eestlane." Hiljuti sain kuulda, et erinevalt eestlastest oskan läti keelt.

Mõistagi saadakse ka nime järgi aru, et ma pole eestlane. Nimega seoses on tahtmatult kujunenud üks kindel muster. Vestlus näeb enamasti välja selline: "Mis su nimi on?" – "Ilze." – "Misasja?". Olen olnud Elsa, Liisa, Eliisa ning ükskord lausa Ülle. Ilse ei ole Eestis võõras nimi, kuid seda seostatakse pigem vanema põlvkonnaga. Viimati vastasin, et mu nimi on Ita Everi kodanikunimi, ainult z-iga.

Vahel siiski tajutakse, et miski on paigast ära: pannakse tähele, et mul on väike aktsent, tabatakse ära vale rõhuasetus, kummaline sõnade järjekord vms. Olen vahel sattunud eesti lastega rääkima. Nii vahva on, kui lapsed mu kõnes vigu või aktsenti märkavad. Siis vaatavad nad mind sellise kahtlustava pilguga, et oot-oot, mis toimub, miks sa räägid imelikult.

Kultuur – sama sisu teise nimega

Eesti keele õppimine ei ole mõeldav ilma kultuurikontekstita. Juba üsna varakult märkasin, et eesti rahvakultuuris tundub kõik üsna tuttav. Lätlastel on samuti laulupidu, rahvalaulud, piirkonniti erinevad rahvariided, maailma parim must leib ja õlu. Lätlasedki käivad seenel, teatris ja saunas. Ei ole ju võimalik, et kaks nii lähestikku elavat ja üsna sarnase ajalooga rahvast üksteisestradikaalselt erinevad.

2005. aastal linastus mängufilm "Malev". Kuna mul ei olnud eesti keel veel päris käpas, pidin jälgima ingliskeelseid subtiitreid ja taipasin alles poole filmi pealt, millega on tegu. Samamoodi ei mõistnud ma "Kreisiraadiot" ja meeletut vaimustust selle trio naljadest. Hiljem hakkasin eesti huumorile pihta saama ja "Tujurikkujale" naersin juba kaasa. Ei oska öelda, mitu korda olen kuulanud laulu "Olla eestlane on halb"! Tõsi, sellele lätlasena kaasa laulda oleks kummaline. Contra kirjutatud "Läti disko" oli mõnda aega suisa üks mu lemmiklaule. See algab nii:

Jäta mured nad sind ju purevad
kui end virisema jälle sätid
meelde tuletaks – palju hullemaks
minna saab – sa ainult vaata Lätit

Ehk just must huumor ja tervistav enda üle naermine on see, mida olen Eestis elades õppinud ja millest ka lätlased võiksid eeskuju võtta.

Seda, et eestlased ja lätlased on sama rahvas, kuigi eri emakeelega, tajusin siis, kui vaatasin "Nukitsameest", mis meenutas mulle 1985. aasta läti lastefilmi "Sprīdītis" (tehtud Anna Brigadere samanimelise muinasjutu "Pöialpoiss" põhjal). Isegi eesti filmis kõlav "Kodulaul" vastab läti filmi laulule "Virs galvas mūžīgs Piena ceļš" ("Igavene Linnutee pea kohal"). Mõlemad laulud räägivad samast: kuskil pole nii hea nagu kodus. Eesti komöödia "Siin me oleme" meenutab 1981. aasta läti filmi "Limuzīns Jāņu nakts krāsā" ("Jaaniöö värvi limusiin"), kust on muuseas kõnekeelde tulnud mitmed tuntud fraasid. Teine keel, teised näitlejad, aga mõte on sama.

Läti ja eesti keel

Kui olin Tartu ülikoolis juba kaks aastat eesti keelt õppinud, hakkasin sealsamas ise läti keeltõpetama. Ma ei osanud seda teha. Kust üldse alustada? Ei saa ju õpetada läti keelt emakeelena, vaid seda tuleb õpetada võõrkeelena. Pidin aru saama, mismoodi õppijad mõtlevad. Ja tõenäoliselt mõtlevad nad eesti keeles. Nõnda õppisin ühekorraga võõrkeelena mõlemat, nii läti kui ka eesti keelt.

Üks asi, mida olen nii eesti keele õppimise kui ka läti keele õpetamise käigus rõhutanud: keeles ei saa miski olla ebaloogiline. Selline mulje tuleneb üksnes õpitava keele võrdlemisest mõne teisega. Kõik on loogiline ning on erandid, mis tuleb meelde jätta.

Tegelikult ei olegi ju meie keeled nii erinevad. Läti ja eesti keeles saab asju öelda väga sarnaselt: Man ir grāmata 'Mul on raamat', Šī ir mana māja 'See on minu maja'. Või lausa täpselt samamoodi: vēl putru, šokolādi, limonādi, karbonādi, torti – 'veel putru, šokolaadi, limonaadi, karbonaadi, torti'. Meil on keelekontaktide tõttu mitmeid sarnaseid või lausa täpselt samasuguseid sõnu (nende seas ka ühiseid laensõnu teistest keeltest) – naba 'naba', cirvis 'kirves', sēne 'seen', kleita 'kleit', ķirsis 'kirss', tirgus 'turg' jne.

Mulle tundub, et viimastel aastatel on huvi läti ja eesti keele õppimise vastu tõusnud. Läti keelt saab õppida Tartu, eesti keelt Läti Ülikoolis. Tõsi, need kursused ei ole kõige populaarsemad, kuid huvilisi jätkub. Mu tudengite edusammud hämmastavad mind: semestri alguses ei osata üldjuhul peale saldējums'i ja iela midagi öelda, kuid neli kuud hiljem võivad nad viis minutit vestelda ning lühitekstigi kirja panna.

Tahaksin, et saabub aeg, mil eestlased ei vaata läti keele huviliste peale enam imelikult. Elame küll üksteise kõrval, kuid oleme piisavalt eksootilised, et õppida üksteise keelt. Õppigem üksteise keelt. Me oleme palju sarnasemad, kui võib tunduda.

Tartu lätlane

Kui küsitakse, kust ma pärit olen, vastan, et Tartust. Tartusse tulin vanematekodust, plikana võõrale maale, võõrasse linna. Pidin iseseisvusega harjuma ja veel ka teises keeles rääkima.

Tartu on väike, mugav, rahulik, piisavalt avatud ja samal ajal kinnine, roheline ja mägine. Tudengilinnana on see pealegi füüsiliselt ja vaimselt igavesti noor.

Käisin paar aastat tagasi Riias ühes kultuurikeskuses, mis meenutab Genialistide klubi – see mõjus koduselt. Ümberringi oli väga palju rahvast ja tartlasena tundsin kohe vajadust nendega suhelda. Tüdrukud vaatasid mind aga "mis tahad?" pilguga, poisid vaatasid "mul on naine" pilguga. Kui rääkisin sellest ühele sõbrannale, kes on muuseas Tartus mitu aastat elanud, tõdes ta, et suurlinnades nõnda nagu Tartus ei tehta. Tartus on inimestega kerge tutvuda, nad on sõbralikud ja suhtlemisaltid.

Tartus on väga rahvusvaheline seltskond, palju välismaalasi, kes õpivad ja oskavad eesti keelt. See on täiesti normaalne, kui lätlane, sakslane, soomlane ja leedulane saavad kokku ja räägivad omavahel eesti keeles, ilma et seltskonnas oleks ühtegi eestlast. See on ilmselge – me oleme ju Eestis.

Mulle on öeldud, et olen rohkem eestlane kui keskmine eestlane. Olen kuulnud, et minu vaimustus Eestist, eesti kultuurist ja keelest on inspireerinud inimesi, pannud neid rohkem väärtustama oma kultuuri ja keelt. Ma ei näe Eesti ja Läti vahel piiri. Tunnen end mõlemas riigis vabalt. Kui käin Soomes või Leedus, tunnen end kohe võõrana, sest ma ei oska sealset keelt. Eesti ja Läti on mulle üks.

Jutt ilmus 16. novembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: