Paul Wellerit on peetud David Bowie kõrval kõige mitmekesisema karjääriga briti muusikuks. Tegelikult ilmus "True Meanings" juba septembris, aga ma kuidagi ei leidnud aega, et sellesse täielikult süveneda. Õnneks juhtus nii, et enda sünnipäeva eelsel päeval läksin kodukandi lähedale pildistama ja hüppasin ühelt kivilt maha nii õnnetult, et rebestasin hüppeliigese end samblas peitnud ühe teise pisikese kivi pärast. Nüüd pean jalg taeva poole rahulikult lebama ja see annab ideaalse võimaluse muusikasse sisse minna. Just sellisesse muusikasse, mida teeb Weller.

Tegelikult olin albumit korra juba kuulanud, ent väljatuleku ajal olnukski sellest vale kirjutada. Teatavasti oli meie september pea sama ilus nagu suvi, aga "True Meanings" pole kindlasti suveilma album. See on ideaalne kaaslane meie sügisel - kui väljas on parajalt rõske, aga ise istud hubaselt toas kamina ees, seltsiks klaas head punast veini. Vaatad metsikutest leekidest moodustuvaid kohati pea sümmeetrilisi, ent siis jälle täiesti ebakorrapäraseid kujundeid, püüad Wellerisse süüvida ja aeg-ajalt võtad hästi väikeste lonksudega veini. Lihtsalt hõrgu maitse saamiseks. Tõe huvides olgu muidugi märgitud, et kirjutamise hetkel mind selline idüll ei ümbritsenud. Ma istusin, nagu mainitud, jalg toolil, jalal külmakott, näpus terve pudel Vytautast (sest teatavasti peab vigastatu palju vett jooma), mida siis üsna ahnete sõõmudega endale sisse kallasin. Aga see selleks.

Muidu pigem uneleva albumi avalugu "The Soul Searchers" on kõige tempokam, kohati - nagu nimi ütleb - soulilik, aga ülipehme. Järgneb "Glide", millele lisab klassikalise muusika vaibi helge ja rõõmus meeleolu, aga vokaal jääb ikka nukraks. Sama kehtib jazziliku "Old Castles'i", kerge kantritunnetusega "What Would He Say?", ballaadiliku või ehk isegi muusikaliliku "May Love Travel With You" ning sisuliselt iga 14 albumil oleva pala kohta.

Minu eelmine jutustus ERRis rääkis Young The Giantist, kelle kohta kasutasin väljendit "positiivne kurbus". Tegelikult passiks see kenasti ka "True Meaningsi" kohta, ent mind ei saaks ilmselt liiga tõsise kirjutajana enam võtta, kui teist korda järjest täpselt samuti kirjutan. Püüan siis veidi teisiti. Üle-eemisel aastal andis veel legendaarsem Bob Dylan välja "Fallen Angelsi". Selles teoses oli midagi äärmiselt õnnetut, aga samas maagilist ja helget. "True Meanings" on ka justkui helge, aga Welleri mõtisklev, kohati isegi unelev vokaal annab sellele mingi tugeva noodi nukrust.

See on album, mida peab ise kuulama ja korralikult süvenema. Las muusika räägib sõnade eest, kuigi Welleri sõnad on samamoodi meistriteos, võnkudes irooniast erootikani.

Üks mõte tekkis veel ja ma võiks kergemat sorti mürki selle peale võtta, et see toimib. Kui sul, kes sa seda kirjutist praegu loed, on väike laps või suisa mitu, soovitan Wellerit lasta unemuusikaks. Laps(ed) langevad ruttu mõnusasse unne pluss neil areneb maast madalast kvaliteetne muusikamaitse.