Eva Koff. Vaikne sõnum ({{commentsTotal}})

„Isa Guy”.
„Isa Guy”. Autor/allikas: kaader filmist

Eva Koff kirjutab Teater. Muusika. Kino detsembrinumbris Andri Luubi dokumentaalfilmist "Isa Guy".

"Isa Guy". Režissöör, stsenarist ja operaator: Andri Luup. Produtsent: Eero Talvistu. Helilooja: Runno Tamra. Monteerijad: Andri Luup ja Lauri Laasik. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, kestus 51 min. ©Kinoport Film. Esilinastus 26 IX 2018 Theatrumis.

Kuidas haarata inimest kogu tema mitmetahulisuses ja vastuokslikkuses? Kuidas pildistada teda nii, et pildist ei saaks portreteeritavat piirav, tema olemust lihtsustav ja moonutav visand, vaid inspireeriv kunstiteos, millele vaataja jääb mõtlema veel pikaks ajaks? Selleks tuleb mõelda. Miks ma teen filmi just sellest inimesest? Mis on tema mõttemaailmas või elukäigus sellist, mis on mind puudutanud niivõrd, et ma tahan seda jagada nendega, kes teda ei tunne? Mis on see kõige olulisem, millest ma temaga seoses jutustada soovin? Kui dokumentalist on vaadanud oma südame põhja ja neile küsimustele vastused leidnud, ei saa sündida päriselt halba filmi, olgu siis filmi stiil, atmosfäär ja eelarve millised tahes.

Andri Luubi "Isa Guy" on autori enda sõnul klassikaline "vaene film", filmitud vaikselt, kiirustamata ja kuni filmi valmimise viimaste etappideni peaaegu null-eelarvega ning jäetud siis aastateks riiulile avalikkuse ette ilmumise hetke ootama. Aga "Isa Guy" ei ole vaene sisult, otse vastupidi — kui kiirrongilt maha hüpata ja lasta sisemisel vaikusel ja tähelepanul eneses neiks viiekümneks minutiks maad võtta, on "Isa Guy" üks ütlemata rikas film.

 

Autor

Dokumentaalfilmi puhul, mis justkui jutustaks "elust enesest" (pane aga kaamera nurka surisema, filmi mõned päevad või nädalad elu kulgu, kleebi sobivaks lõigatud tükkidest kokku efektne tervik ja ongi film valmis), mängivad autori nägemus ja kavatsus filmi sõnumi edastamisel tegelikult sama suurt rolli kui mängufilmi puhul. Teine inimene kui füüsiline, hingeline ja vaimne tervik jääb ligimesele niikuinii lõpuni mõistetamatuks, olgu tema empaatiaaste kui tahes kõrge ja seega jutustab dokumentaalfilmgi paratamatult portreteeritavast loo, mille on valinud ja kujundanud filmi autor. "Isa Guy" esilinastus 2018. aasta sügisel paneb seda paratamatult võrdlema kahe teise samal perioodil esilinastunud dokumentaaliga, Jaan Tootseni "Vello Salo. Igapäevaelu müstikaga" ja Kaupo Kruusiaugu "Viimase vürstiga", ning võrdluses ilmneb, kuivõrd erineb Andri Luubi autoripositsioon kahe mainitud režissööri omast. Madis Kolk on oma arvustuses (TMK, oktoober 2018) nimetanud Jaan Tootsenit ja Vello Salot "kaheks mänguriks, kes loovad koos filmi", ja tõepoolest, Tootseni hoiak on sekkuv ja kujundav, mõnes stseenis isegi provotseeriv. Kaupo Kruusiauku aga nimetab Kolk vaatlejaks, kes alles montaažitoas elu sisse saab ja kolme aasta jooksul filmitud materjali aktiivselt kujundama hakkab. Ka selle hinnanguga võib nõustuda, Kruusiauk justkui ei julgeks Volgi kirevast isiksusest ja paljudest tegevustest enese kui autori jaoks olulisimaid välja valida ja neile keskenduda. Andri Luup ei ole autorina ei üks ega teine: ühelt poolt ei ole ta filmis autorina kordagi kaadris, samuti ei kuule me tema esitatud küsimusi ega taju tema aktiivset sekkumist. Ta justkui jätaks peategelasele vabad käed, millest rääkida ja millest vaikida, teiselt poolt viitab jutustuse lihtne ja kindel struktuur sellele, et autoril on loo raskuspunktid ja olulisemad teemad peas selged olnud juba enne filmimise algust.

Andri Luup on teadlikult valinud tegevusvaese, vaikse, peaaegu staatilise filmi, milles vaataja märkab seda enam pisikesi liikumisi ja tajub teravalt nende tähendust (valget preestrirüüd selga panev vana mees, tugevate, jämedate puude taustal tuules kiikuvad haprad rohukõrred). Mida vähem on filmis trilli-tralli ja mida rohkem vaikust, seda paremini jäävad kõlama seal välja öeldud mõtted — vaatajale on antud võimalus neile keskenduda. Nagu kirjutas Betti Alvergi: "Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem."

 

Aeg ja aja lõppemine

"Isa Guy" on alguse ja lõpuga kronoloogiline film, milles kulgeb paralleelselt mitu omavahel põimitud tegevusliini: missa pühitsemise etapid Kodasema katoliku keskuse väikeses kabelis, aastaaegade vaheldumine päevinäinud hoone ümber, igapäevase elu hetked Kodasema köögis ning isa Guy jutustus möödunust, eelkõige koonduslaagris veedetud ajast ja sealt pääsemisest, kusjuures olulisimana ei kerki vaataja jaoks pinnale mitte niivõrd läbielatud hirmsate sündmuste ahel kui mõtted ja elutõed, mis sellise kogemuspagasiga mehes on settinud ja mida ta heal meelel kaamera taga seisjaga jagab. Aga igaühe maine aeg saab kord otsa ja seda tuletatakse meile meelde kohe filmi alguses, pärast sissejuhatust, kui värviliste kaadritega hakkavad vahelduma mustvalged, mis kujutavad isa Guyd siis, kui tema jaoks on aeg lõppenud, aga tema ümber ja temale mõeldes tegutsetakse veel edasi: me näeme isa Guy matusetalitust Helsingi Püha Hendriku katedraalis ja tema muldasängitamist Turu surnuaias. Kuna filmis on tähtis roll nii ajal kui aja lõppemisel, ajatusel, tajume me neid seostades mõlema imelisust seda teravamalt: igakevadine lumeminek ja kevade saabumine on ime, samamoodi nagu on ime isa Guy ellujäämine laagris ja tervenemine sealt vabanedes (mees kaalus laagrist lahkudes 42 kilo ja põdes tuberkuloosi), tema preestriks saamine ja aastakümneid kestnud kannatajate aitamine mitmel pool maailmas. Teiselt poolt on surm ime, see on hetk, mil inimene võtab vastu tundmatuse ja vabaneb ajast.

 

Ruum

Huvitavalt vaatleb autor ruume peategelase ümber: ta juhib vaataja tähelepanu isa Guyd ümbritsevate ruumide erinevusele ja nende erinevuste tähendusele. Kodasema majas näeme väikest valget kabelit, mis on puhastatud kõigest ülearusest, on vaid valged seinad, valge riidega kaetud altar ja mõned toolid; see on vaimne ruum, kus asju ei ole peaaegu tarvis. Maja köök ja isa Guy magamistuba on aga vastupidi üle kuhjatud lugematute esemetega: kummutil seisavad kõrvuti palvetava Neitsi Maarja kuju, patareipakid, kõikvõimalikud tööriistad, kruvid-mutrid-naelad, kell ja liimipurk, seinal naelte otsas on kümneid võtmeid, köögilaud on kaetud nõude ja söögikraamiga. Nagu isa Guy isegi ütleb: "Mul on siin kõiksugu asju, sest siin majas on tarvis tihti midagi parandada." Asjad on maise elu sümbol, elu paratamatus, ja kuna need kuluvad ja lähevad katki, on neid tarvis parandada, täpselt nii, nagu on tarvis parandada inimeste hingi. Mida isa Guy ka teeb, kui ta võtab ummikusse jooksnud inimestelt vastu telefonikõnesid ja loeb neile oma palved. Vastandlike ruumidena võib näha ka Kodasema tasapisi lagunevat maja ja looduslikku, puutumata ruumi maja ümber, samuti matusekaadrite vaikset katedraali ja suvist surnuaeda, kus oksad tuules sahisevad ja ema käest kinni hoidev laps isa Guy kirstule kolm peotäit mulda poetab. Nagu isa Guy elukäikki, panevad ka filmis nähtud vastandliku tähendusega ruumid mõtlema maise ja taevase, siinse ilma ja teispoolsuse, elu ja surma seostele.

 

Tugevus ja nõrkus

Olulisena jääb Andri Luubi filmist kõlama tugevuse ja nõrkuse teema. Me näeme vana meest, kelle keha on tublisti hapram kui nooruses, samal ajal on tema vaim tugev ja mõte selge. Me näeme tasapisi lagunevat maja, milles kõlab igavesti elav Sõna, viibigu siis kabelis kas või üksainus inimene, preester ise. Maja ümber kasvavad vanad tugevad puud, puude all kõiguvad tuules haprad rohukõrred nagu inimesed, keda saatus siia-sinna pillutab. Isa Guy on Saksamaal vastupanuliikumises osalenuna viibinud mitmes koonduslaagris ja pääsenud enda sõnul sest maapealsest põrgust elusana vaid tänu lootuse ja palve väele. Kogu oma edaspidiseski elus ei ole isa Guy läinud kergema vastupanu teed. Rahuliku kogudusepreestri töö asemel on ta eelistanud olla seal, kus on kõige raskem: ta on töötanud töölispreestrina Lyoni tehastes, olnud Soomes heategevusorganisatsiooni Emmaus juht, tegelnud Soome kristlikes keskustes aastakümneid immigrantide ja alkohoolikutega, tegutsenud eksortsistina. Kõigeks selleks on tarvis olnud olla tugev, ka kehaliselt. Mustvalged kaadrid aga tuletavad meelde, et ka väga tugevate füüsiline jõud saab ühel päeval otsa, aga selleks hetkeks on nad päästnud ja elule aidanud väga paljusid inimesi.

 

Keeled

Isa Guy, kes oma sõnul võõrkeeli hästi ei räägi, kõneleb filmis kuues keeles: eesti, vene, soome, inglise, prantsuse ja ladina keeles, ja ütleb, et on õppinud ka kreeka, itaalia ja saksa keelt. Olgugi et ta poetab vahel soomekeelsesse lausesse eesti või venekeelsesse soome sõna, loovad filmis kõlavad keeled avatuse ja ülemaailmsuse atmosfääri, justkui oleks peategelasel võimalik suhelda ja suhestuda kogu maailma elanikega. Keeled näivad lahti tegevat kõik teed, et isa Guy sõnum jõuaks inimesteni. Nii mitme keele omandamine on märk peategelase äärmiselt suurest paindlikkusest ja tahtejõust, mis mõlemad on tugeva inimese tunnuseks. Huvitav on jälgida, millist keelt isa Guy filmis ühel või teisel teemal rääkides kasutab: missa alguses kuuleme inglise keelt, edaspidi on missa keel eesti keel; peamised elutõdemused kõlavad soome keeles; jutustus kaks korda tema elu päästnud venelastest on justkui austuse märgiks vene keeles; koonduslaagri õudustest räägib ta peamiselt soome keeles, poetades samas jutu sisse venekeelse sõna "mjaso" ("liha")… Stseenis, kus isa Guy hättasattunu aitamiseks telefoni ladinakeelset kirikupalvet loeb, kõlab taustal, hädalise poolt telefonist tuleva reaktsioonina üks kummastav artikuleerimata (mitte)keel, mille päritolu jääb tundmatuks ja tähendus arusaamatuks — on see vanatühi ise, kes on heliribale hüpanud ja püüab meid oma naeruseguste häälitsustega hirmutada?

Keelte paljusus on huvitav valik filmi autorilt, kes oleks sama hästi võinud peategelasel paluda kõnelda ühes keeles või siis lõigata film kokku vaid ühekeelsetest stseenidest. Kuigi filmis ei saanud paratamatult kõlada kõik maailma keeled, toob mitmekeelsus esile mõtte, et isa Guy sõnum on suunatud kõigile inimestele, sõltumata nende päritolust või elukohast.

 

Kolm toitu

Millest koosneb toit, mille varal me elame? "Isa Guy" esitab selle küsimuse ja pakub välja ka vastuse: toit ei ole ainult valgud ja süsivesikud, aga mitte ka ainuüksi pühakiri ja palvesõnad, tarvis on mõlemat. Seda mõtet väljendavad filmis paralleelselt kulgema pandud missa aeg, toiduvalmistamise aeg ja mälestuste vestmise aeg. Kõik need liinid seostuvad toiduga: armulaual saadakse osa Kristuse ihust ja selle kaudu Sõnast, vaimutoidust; Kodasema köögis keedab isa Guy riisi ja valmistab sellest lõunasööki, see on me hädavajalik igapäevane leib; koonduslaagri mälestusteski kordub söömise ja söögipuuduse teema — see on toiduta olek, nälg, mida inimene on võimeline taluma vaid piiratud aja jooksul. Kui palju ja millist toitu vajame me täisväärtuslikuks eluks? On hea, kui nähtud dokumentaalfilm paneb meid nii olulisele küsimusele mõtlema.

 

Kokkuvõtteks

Andri Luubi vaikne portree aeg-ajalt Eestis elanud prantsuse preestrist isa Guyst peatab meie sisemise kiirrongi; me jääme seisma ja mõneks ajaks isegi vait, sest oleme filmist kaasa saanud mitu ilusat mõtet ja olulist küsimust. Maisest põrgust läbi tulnud isa Guy sõnul ei ole ta kunagi kaotanud usku Jumalasse. Tema enda sõnadega: "Kristus on lubanud, et ta on meiega maailma lõpuni. Ei ole ühtki inimest, kes kannataks, ilma et Kristus kannataks koos temaga." Või: "Meie kõigi probleem on selles, kuidas lasta Jumalal teha oma tööd meie kaudu." Ja: "Kõige hullem on kõrkus. See tähendab, et inimene tahab end näidata kellenagi, kes ta ei ole" ja "me ei peaks muretsema asjade pärast, mis lõppevad, vaid nende pärast, millel ei ole lõppu."

Filmi lõpp on helge: läbi puulatvade paistab päike ja isa Guy saadetakse sinna, kus "teda hellalt hoietakse, pannakse padjule magama, hõbesängi hõljumaie". Ta lõpetab missa ja koristab kabeli, vaikuses võtab ta preestrirüü seljast ja riputab puule. Ja siis meenub filmi moto, milleks on read pühakirja üheks kõige süngemaks ja lootusetumaks tekstiks peetud 88. psalmist: "Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest? Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustustemaal?" Miski siin ilmas ei ole kindel, miski niisama, võitluseta käes; inimese tee kulgeb kohati mööda põhjatu kuristiku serva ja preestrigi surm pole muud kui hüpe tundmatusse, mille ees tuntavat hirmu saab leevendada vaid palve, olgu või meeleheitlik nagu 88. psalmis.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: