Timo Palo: mugavuse keskel elades uinutame oma keha ja vaimu
"Plekktrummi" saatekülaline oli polaaruurija ja -rändur Timo Palo, kes meenutas ekstreemset retke üle Põhja-Jäämere ning rääkis kliimamuutuste mõjust oma armastatud Arktikale.
Timo Palo rääkis, et talv ja lumi on teda võlunud juba väikesest peale. "Minu ja talve sidet – ma ei tea, kas seda on võimalik mõistuslikult üldse sõnadesse panna. Iga kord kui ma üritan seda kirjeldada, mõtlen, et sõnadest tuleb puudu," tõdes ta.
"Mäletan, et kui ma olin väikene poiss ja käisin koolis, siis nendel sügisesetel õhtutel, kui ilmateade juba lubas esimest lumesadu, võisin väga kaua õhtul-öösel üleval istuda ja oodata neid esimesi lumehelbeid. Kui see lumi siis tuli, siis mis erilise tunde ta tekitas – see oli selline sisemine erutus, kui sai järgmisel päeval suusad alla panna ja tõmmata välja peale need esimesed jäljed. See oli talve puudutus."
Polaaruurija ja -rändur Timo Palo saates "Plekktrumm". Autor: Kairit Leibold/ERR
Palo sõnul on hiljem olnud samamoodi. "Lauldakse, et lumi on nagu muinasjutt ja ta ongi seda. Kui sa võtad ühe lumehelbe ja lähed selle detailideni. Ma olen Antarktikas neid lumekristalle pildistanud ja teadustöö jaoks uurinud. See on imeline kunst, mis sealt mikroskoobi alt avaneb."
Polaaruurijaks saigi ta tänu suurele lumearmastusele. "Ma tegelesin noorena laskesuusatamisega, see oli mulle väga südamelähedane. Muidugi noore poisina sa mõtled, et äkki jõuaks ka olümpiale või suurvõistlustele, aga mingil hetkel ma sain aru, et minu jaoks on palju kallimad need piirkonnad, kuhu ei ole veel jälgi tehtud või suusarada ees," rääkis Palo.
"Siis sattus minu kätte ema rikkalikust raamaturiiulist esimesi polaarkirjanduse moodi raamatuid, mis mind väga võlusid ja jätsid kustumatu jälje. Ja sealt tekkis kindel veendumus, et jah, see on minu jaoks."
Inimvaenulik keskkond, mis õpetab elu nägema teisest perspektiivist
Palo püstitas 2012. aastal koos norralasest sõbra Audun Tholfseniga Guinessi rekordi, kui nad esimest korda ajaloos ületasid inimjõul Põhja-Jäämere, liikudes põhjapooluselt Teravmägedele ja läbisid 72 päevaga 1620 km. Ta meenutas saates retke, mis on temasse jätnud unustamatu jälje.
"Iga selline seiklus – see ei pea olema ilmtingimata polaarseiklus – on protsess, mis jätab jälje. On imeline tunne, kui sa saad korra elus teatud perioodi elada nii, et kõik, mida sa eluks vajad, on seljakotis või selles järelveetavas kelgus ja ongi kõik. See elu tema kõige primitiivsemas vormis, pole muid muresid kui üks eesmärk – jääda ellu," kirjeldas ta.
"Põhja-Jäämeri on nii inimvaenulik keskkond, liikuvad jääväljad, ebakindel jalgealune, jääkarud, triiviv jää – kui oled mõelnud, et homme oled seal, aga siis oled hoopis teises kohas. See ei tee sellest mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt raske keskkonna. Sa oled kogu aeg pinges, ei saa kindel olla plaanides, mis oled teinud. Toit on jaotatud kindlate päevade peale ja siis loodus teeb kogu aeg sinu plaanides korrektuure. Need plaanid paisatakse põrmuks, see mis sa plaanisid täna, ei pruugi homme üldse õnnestuda – seda on väga raske taluda."
"Sa õpid vaatama asju ja elu teisest perspektiivist. Kui sa oled elanud selles kaasaegse ühiskonna mugavustsoonis, siis sa pead väga paljusid asju iseenesestmõistetavaks – sa tood toidu poest külmkappi, keerad kraani lahti ja soe vesi tuleb. Aga siis sa oled seal ja sa tead, et see šokolaaditükk on mõeldud homseks, sa ei tohiks seda praegu võtta," sõnas Palo.
"Sa vaatad neid asju teise pilguga. Elu seisneb hoopis teistes ja palju tähenduslikumates asjades kui need, mida me siin üle kõige kipume hindama. Me unustame ära need põhi- ja püsiväärtused ja läheme kaasa sellega, mida see heaoluühiskond pakub."
Polaaruurija ja -rändur Timo Palo saates "Plekktrumm". Autor: Kairit Leibold/ERR
"Ekstreemretkel on veel see omadus, et see näitab sulle, kui kaugele võib inimene minna, mis temas peidus on. Mugavuse keskel elades on paratamatu, et me uinutame oma keha ja vaimu vastupanuvõime igasugu ärritajatele ja teguritele. Me ei tea, mida kõike on inimene võimeline välja kannatama ja ikka ellu jääma – aga seal võib seda kogeda," rääkis ta.
Äärmuslikes oludes ellujäämise tagab Palo sõnul vaid tahtejõud. "Oli väga raskeid hetki, kus oligi selline tunne, et me ei vea välja, me ei tule siit elusalt tagasi ja meil oli teadmine, et me oleme liiga kaugel maismaast ja pääsemisvõimalustest. Asi on väga lihtne – sa kas ise liigud edasi, murdes kõiki neid piike ja trotsides kõike seda, mis sul seal kallal on, või jäädki sinna ja lepid. Sa kas annad alla või lähed edasi."
Tema elu sattus sel retkel ohtu vähemalt kahel korral, ükskord, kui meeste tee ristus jääkaruga ja teisel korral, kui ta kukkus jääauku. "Esialgu ma ei tundnud mingit hirmu, mõtlesin, et ma rabelen siit välja, see ei tohiks olla väga problemaatiline, et ma haaran siit jäätükist kinni ja ronin välja. Aga kui ma nägin, kui täbaras olukorras ma tegelikult olin, et suusad on jää all kinni ja jää surub mulle peale, et ma olin nagu vesiliivas, kus ma liikusin ainult allapoole, sellises olukorras jääd lootma kaaslasele."
Palo tõdes, et tagasi vaadates ei näe ta seal väga palju pääsemisvõimalusi, kui ta oleks olnud üksi. "Mine sa tea, aga igal juhul ma olin seal piisavalt kaua olnud, et ma tundsin, et lihased hakkavad kangeks minema, inimene ju jahtub. Siis on see tohutu lootus kaaslasele, aga kui ma nägin seda olukorda – et ma seadsin ka oma kaaslase ohtu, see oli üldse üks väga täbar koht. Seal oli väga palju seda lahtist jääd ja ta ei ulatunund minuni ilma ennast ohtu seadmata – siis ma sain aru, et pagan, kas nii lollilt võib surm tulla, oma vea tõttu ja nii lihtsasti," meenutas ta.
Kliima soojenemist peab kartma
Ilmastikuteadlasena näeb ta selgelt, kuidas tema armastatud Arktika muutumas on. "Üks selge märk on ka meie retk. Mida me enda järel vedasime? Me ei vedanud kelku, vaid meresüsta, millega oleks võimalik vaba vett ületada. See on sümboolne märk sellest, et Arktika on muutumises."
Tema sõnul tuleks kliimasoojenemist kindlasti karta. "40 protsenti sellest jääst, mis oli Põhja-Jäämerel 40 aastat tagasi, on kadunud ja jääpaksus on samavõrra kahanenud. Kliima on ajaloos kogu aeg muutunud – see on loomulik, et ta on pidevas muutumises ja seal on oma tsüklid," selgitas Palo.
"Aga on erakordne, et ajaloos ei ole näha ühtki nii kiiret lühiajalist ja tugevat muutust nagu praegu. See temperatuuritõus on ka väga hästi kattuvuses süsinkidioksiidi tõusuga ja industriaalajastut arvestades on see nendelt kõveratelt väga hästi välja loetav. See on nii tugev signaal, et pööras ka kliimasoojenemise skeptitsismi vastupidises suunas. Kui see muutus on kiire ja toimub lühikese aja jooksul, siis me ei tea, kus võib olla see murdepunkt," rääkis ta.
Polaaruurija ja -rändur Timo Palo saates "Plekktrumm". Autor: Kairit Leibold/ERR
On paradoks, et 40 protsenti maailma naftavarudest paikneb just Põhja-Jäämeres ja Palo arvab, et peagi on oodata seda ümbritsevate riikide jagelemist, et võimalikult suurt ala kogu territooriumist endale nõuda.
"See on täiesti lubamatu. Me peaksime hoopis vaatama, kuidas nende fossiilkütuste kasutamist tuua allapoole, aga siis tahame minna uute varude kallale. Aga see on nii lihtne, palju kallim on mõelda alternatiivsetele energiatootmise võimalustele. See on raske tee ja lihtsam on seda naftat sealt ammutada. See teeb kurvaks ja on hirmutav."
Palo tõdes, et lootust pole, et läheks samamoodi nagu Antarktikas, kus sõlmiti leping, millega see kuulutati rahvusvaheliseks teaduslaboriks, mis peaks inimkonnal võimaldama uusi avastusi teha.
"Seda ilmselt ei juhtu Arktikaga kunagi. Need poliitilis-majanduslikud ambitsioonid on niivõrd suured. Põhja-Jäämeri on meie kliima külmkapp, mis jahutab. Troopilised piirkonnad saavad enam päikesekiirgust, Arktika annab rohkem ära ja üks siis tasandab teist. Arktika jahutab meie planeeti, aga mis juhtub? Kui jätta külmkapi uks lahti – toit läheb roiskuma. Täpselt samamoodi on igikletsaga, kui see sulab. Seal on tohutu süsiniku ja metaani varu ja kui see jõuab ka atmosfääri – mis siis saab? Meil on väga palju suuri küsimärke," tõdes ta.
Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits