On teada, et Eesti teatri- ja muusikamuuseum on suurima koguga muuseum Eestis. Mida see tähendab ja kuidas need proportsioonid muusika- ja teatriosakonna vahel jagunevad?

Kõige suurem kogu tähendab, et meil on 750 000 museaali, mis on tõesti ERM-i järel suuruselt teisel kohal olev üksikmuuseumi kogu. Aga siin ei tohi unustada, et suurima osa meie kogust moodustavad dokumendiarhiiv ja fotonegatiivid, mitte esemed-pillid-kavandid jne, sealt see suur number tulebki. Muusika ja teatri vahel jagunevad materjalid üsna pooleks.

Kui kogu on nii suur, samas töötajaid on nii vähe, siis kuidas ise tunnete, millised oleksid muuseumi vajadused, et seda materjali hõlmata?

See on meie kõige valusam küsimus. Töötajate hulk on ilmselgelt liiga väike sellise kogu juures. Muusika ja teatri koguga kummagagi tegeleb umbes kolm töötajat, aga tuleb arvestada, et nende inimeste tööülesannete hulgas on lisaks veel muid tegevusi. Majas on küll erinevate ülesannetega hõivatud 20 töötajat, ent meil on ju iga päev ka külastajad ning selleks, et nad majja pääseksid, et oleks tagatud museaalide järelevalve, toimiksid haridusprogrammid jne, on vaja ka kõige sellega tegelda. Milline võiks meie võimekus üldse olla? Seda on raske hinnata. Kui vaatame praegust ajaloomuuseumi, siis seal on teaduskuraatorite kohti rohkem, ehkki kogud on väiksemad kui meil. Seega on seal ühel inimesel palju rohkem aega tegelda koguga.

Ajaloomuuseumiga üheks sihtasutuseks liitudes – mida on teil võita, mida kaotada?

Tahaks väga loota, et kogudega tegelevaid inimesi tuleb juurde.

Aga ajaloomuuseumis ei ole ju muusika- või teatriharidusega inimesi?

Muuseumis on väga palju puht käsitööd. Riigimuuseumidele on ministeeriumi poolt pandud kohustus kanda museaalid muuseumide infosüsteemi MuIS. See tähendab, et on vaja väga suur hulk infot kanda elektroonilisse keskkonda; selle infosüsteemi näol on tegu põhimõtteliselt elektroonilise kataloogiga. See on väga mahukas töövaldkond, ühe museaaliga tuleb läbi viia terve rida toiminguid. Uued museaalid, mis praegu vastu võetakse, need registreeritakse kohe MuIS-is, ent vanad, juba arvel olevad materjalid, tuleb ühiku kaupa sinna sisestada. Selle töö juures ei pea olema muusikalist eriharidust. Näiteks töötukassast oleme saanud selle töö jaoks vabatahtlikke, ka kõrgkoolide juurest on käinud tudengid praktikal. Vabatahtlikud on sisestanud väga suure hulga andmeid. Muuseumi töötaja neid muidugi juhendab, samuti kontrollib pärast sisestatud andmed üle ja vajadusel teeb parandusi. Teine suur töövaldkond on materjalide digiteerimine. Ka selle töö jaoks ei ole vaja eriharidust.

Kui laekub uus materjal, tuleb see sorteerida ja läbitöötada, vaadata, kas võtta kõik vastu või mitte, anda museaalidele numbrid, koostada vastuvõtuakt, panna nad säilikutesse ja alles seejärel jõuavad nad arhiivi riiulile. Suure kogu puhul võib see protsess kesta aasta, poolteist, isegi kaks. Näiteks Veljo Tormise koguga tegeles teadur Ene Kuljus terve aasta. Tormise arhiiv on nüüdseks inventeeritud, st korralikult süstematiseeritud, säilikutesse pandud ja riiulitele asetatud ning ka MuIS-is olemas ja sirvitav. Hiljuti saabusid Roman Toi ja Lembit Avessoni materjalid, järge ootavad Valter Ojakääru, Uno Veenre, Heljo Sepa ja teiste materjalid.

Kristo Matson. Autor: ETM

Nii et vaadates ajaloomuuseumi kogu ja meie kogu suurust, loodame, et tööjõudlus hakkab jagunema ühtlasemalt. Teiseks, uue sihtasutuse tekkimisel inimeste alluvus muutub. Näiteks haridustegevust hakkab koordineerima sihtasutuse hariduskeskus, sh siis ka meie praegune hariduspedagoog hakkab kuuluma selle alla jne. Ühe maja kesksus ilmselt väheneb. Kuidas aga kõik täpsemalt hakkab välja nägema, seda praegu veel ei tea.

Muusikutele on museaalide infosüsteem MuIS ja sealne keskkond natuke võõras ja meilt on ka küsitud, miks me sinna oma andmeid paneme, kuna muusikul on keeruline sealt vajalikku leida. Aga põhjus on selles, et meie kogus olevad noodid on ühtlasi museaalid ja meil on kohustus nad MuIS-i kanda. EMIK-i käsikirjade andmebaas on loodud sellisena, et sealt on väga hea otsida just muusikul, MuIS on museaalide haldamise süsteem. Muuseumi käsutuses olevad käsikirjad on suuremas osas ka EMIK-i andmebaasis olemas, nii et muusikul soovitame kasutada seda. Kui aga inimene soovib teada, milliseid museaale on muuseumis näiteks Heino Ellerist lisaks tema käsikirjadele, siis ta peab kas kasutama MuIS-i või tulema siia, kuna EMIK-i andmebaasis seda infot ei ole. MuIS on järjest laienev keskkond, sinna saab lisada digifaile jne.

Siinne maja on ajalooline ja põnev, aga hooneid on teil veel. Kus mis on?

Müürivahe tänaval on tegutsetud kõige pikemalt, siia koliti 1934. aastal. Siin on meie näitusesaal ja viiakse läbi haridusprogramme. Siinne uus püsinäitus valmis 2017. aasta kevadel, eelmine oli üleval üle 20 aasta. Müürivahe tänaval on muusika käsikogu ja muusika käsikirjade kogu ehk originaalnoodid. Siin on ka teatriarhiiv ja fotonegatiivide kogu. Muuseumile kuulub veel Särevi teatrituba Tina tänaval. See on Andres ja Anna Särevile kuulunud korter, nüüdne kortermuuseum, ja seal on üksnes Särevi tegevust kajastav materjal. Aga meie põhiline ja kõige suurem kogu asub Suur-Sõjamäe tänaval suures hoidlas. Seal on meie pillikogu, kunstikogu, surimaskid, teatrimaketid, kostüümid… Kõik need asjad võtavad palju ruumi.

On imetlusväärne, kui palju tõusis möödunud aastal ETMM-i külastatavus: kui aastal 2017 oli meil 13 000 külastajat, siis eelmisel aastal oli neid 17 700. Muuseumid või külastuskeskused räägivad, et kui külastatavus tõuseks kümme protsenti, oleks juba tegu suure tõusuga, aga meil tõusis kolmandiku võrra! Ning kokku tehti eelmisel aastal ETMM-ile 500 päringut – st nii palju kordi pidid meie töötajad võtma kogust midagi välja; seal hulgas on nii kohapeal käinud uurijad kui ka telefoni või meili teel esitatud küsimused, ja neist üle 400 päringu oli muusika kohta.

Eesti teatri- ja muusikamuuseumi püsiekspositsioon. Autor: ETM

Lisaks sellele tööle, mis me oma majas teeme, on meil tegevusi ka mujal. Näiteks Eduard Tubina väljapanek Alatskivil – seda nõustada, vajadusel sealsele püsinäitusele midagi juurde anda. Eduard Tubina muuseum on vormiliselt Juhan Liivi muuseumi osa, paikneb Alatskivi lossis, aga ekspositsioonis olevad materjalid on ETMM-i omand – me oleme need sinna deponeerinud. Tubina muuseum on sellest, et ta asub Alatskivi lossis, tohutult võitnud. Alatskivi lossi külastatavus oli eelmisel aastal – st need, kes ostsid pileti – peaaegu 20 000 inimest ja võib oletada, et pileti ostnud käisid ka Tubina muuseumi ruumides. Kui meil siin Tallinna kesklinnas oli koos haridusprogrammidega kokku 17 700 külastajat, siis sealne 20 000 on väga üllatav number, kusjuures sinna hulka ei ole arvatud seal peetud sünnipäevade-pulmade külalised. Kui omal ajal arutati, kuhu Tubina muuseum teha, siis nüüd tagantjärele tundub, et otsus rajada ta Alatskivi lossi oli õige, kuna see on selle piirkonna suurim magnet, seda arendatakse edasi ning Tubin ja tema pärand saab sellest ainult võita.

Samuti on olnud tihe koostöö Hiiumaa muuseumiga seoses Rudolf Tobiase uue ekspositsiooni väljatöötamisega. Helgi Põllo, Hiiumaa muuseumi teadusdirektor, on harukordselt võimekas inimene ja muu hulgas tegeleb ta ka Tobiase ekspositsiooni uuendamisega. Oleme teda oma materjalidega selles osas aidanud ja nõu andnud.

Missugune on siin muuseumis sinu meelistöövaldkond?

Käsikirjad. Heliloojana on mul väga põnev tegelda mõne teise helilooja käsikirjaga, sinna sisse piiluda ja vaadata, kuidas see on tehtud. Originaal on sageli kordi kihilisem ja huvitavam kui trükiväljaanne – seal on parandusi, märkusi, muudatusi, midagi on maha tõmmatud, teisale on lõik juurde kirjutatud…

Huvist käsikirjade vastu sai käivitatud "Käsikirjaõhtute" sari, neid oli eelmisel aastal kuus ja 2019. aastaks on plaanitud järgmised. Teiseks oli 2018. aastal käsikirjade näitus "Pühad käsikirjad", kus oli väljas 18 helilooja originaalkäsikirja Karl August Hermannist Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsani. Välja pandud noodid olid seotud püsinäitusega, st need heliloojad olid ka seal juba kajastatud, nüüd oli lisatud alus noodinäitega ja kuulamisvõimalus. See näitus osutus väga populaarseks, oli näha, et külastajad uurisid ja kuulasid sageli.

Millised on olnud huvitavamad käsikirjad, mis on näppu juhtunud?

Väga põnevad on minu jaoks Elleri orkestriteoste käsikirjad. Eller on tuntud oma detailirohkusega ja tema käsikirju on tõesti huvitav vaadata – milliseid valikuid või parandusi ta on teinud. Kui vaadata ja uurida tema orkestratsiooni, siis näeb, kuivõrd detailselt ta orkestratsiooniga tegeleb. Väga huvitav on olnud koostöö EMTA doktorandi Mai Simsoniga, kes kirjutab doktoritööd Rudolf Tobiase oratooriumist "Joonas" – uurida, kas seal on Tobiase käekiri, kas juurde kirjutatu on Tobiase käekirjaga jne. Sedalaadi asjad on väga põnevad.

Siinkohal jõudsime hea teemani – kuivõrd sa tunned toetust muusikaakadeemiast? Kui palju meie muusikateadlased selle vastu huvi tunnevad, mis siin on, ja kuidas läheb koostöö?

No mina olen siin suhteliselt vähe aega tööl olnud – vähem kui kaks aastat –, sellelt pinnalt saan öelda, et meil on eesti muusika uurijaid väljastpoolt Eestit rohkem kui Eestist. Võibolla need välismaa päritolu uurijad on ka kuidagi EMTA-ga seotud, ma ei tea. Näiteks kui soovitakse mingi uurimuse jaoks diginoote, siis neid tellimusi on väljastpoolt rohkem kui Eestist. Käiakse uurimas küll, aga võiks rohkem käia, sest rikkalikku materjali meil on, ainuüksi originaalnoote on muuseumis ju tuhandeid, muust materjalist rääkimata.

Väga huvitava töö tegi eelmisel aastal Otsa kooli õpilane Karolin Vetevoog, kes käis siin palju uurimas (valminud töö põhjal ilmus artikkel "Ühe teose ja noodimaterjali lavatee. Artur Lemba klaverikontsert nr 1" ajakirjas Muusika, 2018, nr 7 – Toim.). Ja näiteks raamatute koostamisel on meie arhiivid väga tänuväärset kasutust leidnud. EMTA eeloleva sügise saja aasta juubeliks tehakse raamatut, selle jaoks on palju uuritud. Töös on Eesti muusika ajaloo raamat, ka selle jaoks on palju materjale otsitud ja leitud. On raamatud, mida me oleme ise välja andnud, näiteks sari "Elavik". Või siis on raamatud, mis on valminud kellegagi koostöös, nt "Eesti klaver" (koostaja Alo Põldmäe, 2016), "Miina Härma 150. Enne ja nüüd" (koostanud autorite kollektiiv, 2014) jne. Samuti on raamatuid, mille jaoks on kasutatud muu hulgas meie materjale, nt ilmus raamat Alo Mattiisenist ("Mässav vabaduslaulik", koostajad Jüri Leesment ja Paavo Kangur, 2018). Selliseid raamatuprojekte on pidevalt. Muuseumi jaoks tähendab see teatud hulga fotode, kirjade, st materjalide, mida soovitakse raamatus kasutada, digiteerimist, lisaks loetakse materjale siin kohapeal.

Ideaalis võiksid kõik meie materjalid olla digiteeritud ja MuIS-i kantud. Selles mõttes oleme me ise väga positiivsed, kuna asjad on ju muutumises ja me loodame, et pikemas plaanis võiks tekkida töökohti juurde. Palju on juttu olnud ka sellest, kas muuseumis ei võiks ka uurija kohad olla. Ideaalis võiks ja peakski olema, aga see ei ole mitte küsimus muuseumile, vaid kultuuriministeeriumile, kelle allasutusena muuseum on tegutsenud. Muuseum ise ei saa luua uurijakohta, kui kultuuriministeerium ei ole selleks raha eelarvesse andnud.

Kuidas te tunnete end võrreldes Arvo Pärdi keskusega? Ühe helilooja jaoks on terve maja oma töötajaskonnaga, samal ajal on kõik ülejäänud eesti heliloojad siin hunnikus koos.

Ma arvan, et väga suur osa eesti muusikutest saab aru APK keskuse vajalikkusest. Kui meie hulgas on keegi, kelle looming on maailmas nii laialt levinud ja palju esitatud, siis sellise keskuse teke siia on Eestile tohutu väärtus, selles on kõik kindlad. Samuti on meil APK näol nüüd olemas suurepärane näide, kuidas muusikat uurida ja sellega süstemaatiliselt tegelda. Me näeme selle keskuse järgi ära ka selle, kui palju tööjõudu on vaja. Kui me suudaksime selle keskuse mudeli laiendada ka teistele süvamuusikaga tegelevatele institutsioonidele, võidaksime kõik.

Kristo Matson Helena Tulvega Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi käsikirjaõhtul. Autor: ETM

Meiegi muuseumis on varem olnud rohkem töötajaid. Nende töökohtade kadumine on olnud pikema kultuuripoliitika tulemus, muuseum ise neid ei likvideerinud. Ma usun, et äsja avatud APK teeb paljuski sarnaseid tegevusi nagu ETMM – ka neil on nüüd vaja gruppe vastu võtta, tegelda üksikkülastajatega, kes tulevad keskust uudistama –, ja arvatavasti tulevad selle töö käigus välja ka mõned kitsaskohad, mis vajavad lahendamist. Näiteks kui palju aega kulub grupi vastuvõtmiseks, nendega programmi läbitegemiseks. On selge, et kui inimene läheb neid vastu võtma, siis ta samal ajal arhiiviga ei tegele, nii lihtne see ongi. Muuseumis on sama probleem. Seoses ajaloomuuseumiga ühise sihtasutuse loomisega me loodame, et inimesed saavad rohkem spetsialiseeruda mingile töölõigule, näiteks koguga tegelev inimene ei pea vahepeal tegema ekskursiooni, vaid selleks ongi teine inimene. Kuna muuseum on avalik asutus, siis kui tulevad külastajad, tuleb ennekõike nendega tegelda. Oleks vaja saada rohkem inimesi kogudega tegelema!

1990-ndatel tuli teile palju välis-Eesti materjale. Kuidas sellega praegu on? Mida huvitavat on viimasel ajal lisandunud?

Välis-Eesti materjale tuleb ka praegu. Näiteks suuremad kogud, mis hiljaaegu tulid, olid Roman Toi ja Lembit Avessoni arhiivid. Siin oli suur roll koostööl Välis-Eesti muuseumi ja Piret Noorhaniga. Pidevalt tuleb ka väiksemaid kogusid ja täiendusi juba olemasolevatele kogudele. Huvitavamatest asjadest... Kui 2017. aastal tõi Niina Vassiljeva originaalkirjavahetuse Raimond Valgrega. Need kirjad olid küll juba ilmunud ("Mu kallis Niina. Raimond Valgre kirju Niina Nikolajevna Vassiljevale 1944–1949", sari "Elavik", 2010, koostaja Alo Põldmäe – Toim.), aga originaalid olid siiani tema käes. Levimuusika ajaloo näituse juures oli põnev Valgre akordioni väljailmumine. Projektijuht Risto Lehiste tegi ERR-is avaliku üleskutse ja see pill tuli tõepoolest nii välja ning on praegu Maarjamäel oleval näitusel väljas. Või siis Arvo Pärdiga seoses näiteks tuli Valter Ojakääru nootide vahelt välja Pärdi käekirjaga seade ühest saksa laulust. Andsime selle APK avamise puhul neile pidulikult üle. Seoses NO99 tegevuse lõppemisega tuleb muuseumile suur hulk materjale, praegu käib nende üleandmine ja vastuvõtmine.

Muuseum on ajas pikk nähtus, muuseum mäluasutusena peab "mäluma" rahulikult. Näiteks meie levimuusika näitus Maarjamäel – see oli tohutu töö, mille Risto Lehiste ära tegi, hakates 2015. aastal selle tarvis materjale koguma. 2018. aasta mais avati Maarjamäe kompleksi tallihoones näitus "Vabaduse kõla", meie levimuusika ajalugu esimesest heliplaadisalvestusest aastal 1901 kuni "Eurovisiooni" võitmiseni 2001. Meie levimuusika ajaloo materjale polnud siiamaani keegi nii süstemaatiliselt kogunud. Ja ka praegu käib nende materjalide kogumine edasi. Osa selle näituse eksponaate on inimesed meile deponeerinud ja need lähevad pärast neile tagasi, aga osa materjale tuleb ka muuseumi kogusse.

Kas muuseum ostab inimestelt asju või pigem annetatakse?

Aegajalt on võetud muuseumiga ühendust ja ühte või teist pakutud. Enamasti küll annetatakse, aga on ka ostmisi. Näiteks alles hiljaaegu pakuti müüa unikaalset, laulupeo märkidega kannu. Meie inimesed ei olnud sellist asja enne näinud. Loodame seda eksponeerida meie laulupeo näitusel, mis valmib seoses tänavuse juubelilaulupeoga.

Kui ese üle antakse, siis pannakse enamasti kohe kirja ka selle eseme legend, kes on selle autor, kuidas seda on kasutatud ja kelle käes see on olnud; museaalidega kaasas käiv taustalugu käib muuseumitöö juurde. Tänapäeval on tänu internetile varasemast lihtsam kontrollida, kas legend vastab ka tõele. Näiteks oli meil hiljuti juhus, kui muuseumile pakuti kitarri, öeldi, et see on kuulunud Raimond Valgrele. Vaatasime fotosid ja uurisime ega suutnud tuvastada, et see oleks Valgrele kuulunud.

Muuseumitöö ongi selle poolest huvitav, et siin on väga erinevaid töölõike. Tegeled vaheldumisi eseme tuvastamise või selle legendiga, siis kultuuripoliitikaga, siis grupiga, näitusega jne.

Mainisid enne pillikogu. Mis on su lemmikud või huvitavamad asjad sealt?

Pillikogus on laias laastus 700 instrumenti, neist püsinäitusel on väljas umbes sada. Seal on väga huvitavaid pille. Üks silmapaistvamaid on kindlasti Ludwig Ehrigi poolt 1817. aastal valmistatud haamerklaver, mis sai 2012. aastal konserveeritud. Teadaolevalt on see vanim Eesti meistri poolt valmistatud tänaseni säilinud klaver. Siis on seal üks väga suur kannel – meeter korda meeter või isegi suurem. Setumaa Veriora meister Friedrich Vaarand on selle valmistanud. Ei teagi, mis eesmärki see pill pidi kandma, aga ta näeb väga uhke välja. Üks huvitav instrument on nelja pilli hübriid kvadroliin, kus on koos kitarr, basskitarr, mandoliin ja viiul. Väga uhke pill on August Terkmanni koduorel. See on Hardo Kriisa poolt taastatud ja mängukorras, väga ilusa kõlaga instrument. Septembri lõpul toimunud pillikogu avaürituseks oli tellitud Liis Viiralt uudisteos, kus helilooja oli ära kasutanud selle pilli eri registrid ja eripärad ning Ene Salumäe esituses sai kuulda, kuidas see kõik kõlab. Pillikogus on kõikvõimalikke ajaloolisi pille, nõukogude ajast vennasvabariikide instrumente, palju klavereid, oreleid, harmooniume jne, nad on kõik omamoodi ägedad. Paljud pillid on küll kehvas seisus, aga loodame, et nende eluiga enam ei vähene, kuna nad ei ole kunagi varem olnud nii heades tingimustes kui praegu; hoidla on värskelt renoveeritud. Varem on pillikogu olnud laululava all, siis Lasnamäel ühes kolmetoalises korteris, hiljem Olevimäel – rännanud mööda linna ja olnud väga halbades tingimustes. Näiteks 1980-ndatel oli laululava all veeavarii ja osa pille lausa hävines.

Paljud neist on mängitavad?

Enamik pigem ei ole mängitavad. Teatud hulk pille, kasvõi meil püsinäitusel olevad tiibklaver ja klavessiin, või välja deponeeritud klaverid, on kasutusel kontserttegevuses ja need on mängitavad. Aga pillid, mis on lihtsalt mõne meistri näidised, need ei pea olema mängitavad või heas korras. Mängitavus ei ole eesmärk, kuna neil on museaalselt muu väärtus. Muuseumil ei ole ka väga suurt raha välja käia. Pigem on ostud väga tagasihoidlike summade eest. Väga paljud head inimesed ikka annetavad, ka mängitavaid klavereid on annetatud, st on annetatud üsna heas korras pille.

Tormise kogu korrastamine, uus püsinäitus… Mis on järgmised suuremad tööd?

Tänavu tuleb kaks uut näitust. Assauwe torni on plaanitud laulupeo näitus. See on meil kontseptsioonina valmis, selle juurde oleme planeerinud ka publikut kaasava osa – soovime inimestelt näituse jaoks koguda pilte ja eredaid mälestusi. Teine on rändnäitus Eri Klasi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks koostöös Estonia teatri ja võibolla ka Tallinna Filharmooniaga, kes mõlemad seda tähistavad. Samuti jätkub trükiste ja nootide väljaandmine. Alo Põldmäe on koostanud Ludvig Juhtist põhjaliku raamatu, käsikiri on valmis, ootame rahastusotsust. Jätkub Elleri orkestriteoste nootide väljaandmine. Koostöös pianist Sten Lassmanniga plaanime lõpule jõuda Elleri kogu klaverimuusika väljaandmisega, mille salvestamisega tehti algust juba 2011. aastal. Ja siis sihtasutuse toimima saamine – ma ei alahindaks seda aega, mis sellele kulub.

Kuidas helilooja muuseumisse sattus? Sa pole siin küll esimene helilooja, aga siiski, mis mõte sul peas oli või mis sind siin köitis?

Minu teekond siia muuseumisse on olnud mõnevõrra ootamatu. Olen olnud tegev muusikafondis, heliloojate liidus, õpetanud muusikakeskkoolis, aga siis tundsin, et tahaksin elus veel midagi teha, mingeid teisi asju, näha teisi kohti, ameteid. See viis mind liikvele, olen vahepeal olnud muusikutööst lausa aastakese eemal. Olulise tõuke sain ka sellest, kui siia üle pika aja tulles märkasin, kui suured muutused siin olid vahepeal toimunud – uus ekspositsioon, oli väga palju korrastatud, ruumid ilusaks tehtud, kõik oli palju kaasaegsemaks muutunud. Siin on ka paraja suurusega meeskond, kellega on hea koos toimetada. Ja nagu juba mainitud, heliloojana huvitas kokkupuude käsikirjadega, kogu see noodigraafika pool. Need on pidepunktid, mis on mind siia toonud.

Ene Salumäe mängib 1900. aastal valminud A. Terkmanni koduorelil Teatri- ja muusikamuuseumi hoidlas. Autor: ETM

Veel on mind huvitanud muuseumi edasine käekäik, kui Otsa kool kolib kaunite kunstide majja. Tööjõu vähesuse kõrval on meie teine suur mure ruumipuudus. Aastaid on räägitud muuseumi võimalikust laienemisest Otsa kooli poolele. Otsa kooli ja ETMM-i hoone on tegelikult üks maja, lihtsalt vahepealt on uksed kinni. Meil on olnud hea koostöö, suuremateks üritusteks oleme saanud kasutada Otsa kooli saali – meie näitusesaalist saab otse Otsa kooli lavale. Muuseumi pärand on nii rikas, aga praegune näitusepind on väga väike – vaevu 200m2. Vaatamata sellele toimuvad samas regulaarselt kontserdid – ümberkaudsed muusikakoolid teevad siin hea meelega oma kontserte. Nii et muuseumi soov oleks saada juurde eksponeerimispinda, samuti tunneme vajadust saali järele. Eks aeg näitab, millised lahendused leitakse, või tehakse mingeid kompromisse. Äkki on võimalik nende ruumide ristkasutus – ühed kasutaksid saali hommikul, teised õhtul... Siin majas on omal ajal tegutsenud konservatoorium, seejärel Otsa kool, nii et muusikute vereringes on see hoone olnud pikka aega. Oleks väga kahju, kui muusikavaldkonnale kuulunud maja läheks äkki kellelegi teisele, kas mõnele hotellile, kaubandusettevõttele vmt.

Kristo Matson

* Õppinud Elleri koolis trombooni, muusikateooriat ja kompositsiooni, Tartu ülikoolis usuteaduskonnas. Lõpetanud kompositsiooni erialal EMTA (BA, 2007, juh Tõnu Kõrvits; MA, 2009, juh Helena Tulve).

* Oli 2007–2015 TMKK muusikateoreetiliste ainete õpetaja. 2012–2015 SA Eesti muusikafondi juhatuse esimees ja tegevjuht.

* Alates 2017. aasta maikuust ETMM-i muusikaosakonna juhataja. Alates 2019. aasta veebruarist uues struktuuris brändi kuraator ehk sisuliselt ETMM-i maja juht. 

* Helilooja, tema teoseid on esitatud erinevatel festivalidel (EMP, ENHF, "Sügisfest", kooriolümpial Hiinas). "Cantus in memoriam Malera Kasuku" sai eripreemia rahvusvahelisel Lepo Sumera nimelisel noorte heliloojate konkursil (2006).

Ene Kuljus tööst Veljo Tormise arhiiviga:

Töö Veljo Tormise arhiiviga on olnud väga pikk. Käisime vist 13 aastat tagasi koos Alo Põldmäega esimest korda tema pool, külastasin hiljem ise teda veel korduvalt. Tal oli kodus terve üks tuba arhiivi täis, see oli nagu labürint. Tormis oli oma arhiivi korraldamisel väga hoolikas. Tänu nendele käikudele läks pärast töö palju kergemini, kuna oli juba väga hea ettekujutus, mida see sisaldab. Helilooja jagas ka selgitusi; muuseumitöötajale on väga rikastav kuulata, mida omanik asjadest räägib.

Veljo Tormise materjalid on nüüd muusikamuuseumis tähisega M318, kokku on selles 3349 nimetust. Materjal on jaotatud kolme ossa: esiteks arhiivimaterjalid, kus on kirjavahetus, dokumendid jne, siis originaalkäsikirjad ning kolmandaks mitmesugused esemed – Tormisele kingitud meened, suveniirid jne. Lisaks on veel nooditrükised meie raamatukogus. Kuna muuseum ei kogu helikandjaid, siis on Tormiselt materjale saanud ka EMTA raamatukogu ja rahvusraamatukogu.

Originaalkäsikirju on kokku 425. Kuna Tormis kirjutas palju oma teoseid ümber või parandas neid, siis on igast helitööst mitu varianti. Nõukogude ajal oli süsteem, et kui kultuuriministeerium ostis heliloojalt teose ära, siis selle käsikiri tuli muuseumile. Seega on meile Tormise käsikirju saabunud juba alates 1960. aastatest. Viimased andis ta meile juba ise, kuna see süsteem ei toimi enam ammu.

Ka dokumentidest oli juba varem ühte ja teist kogutud, aga süsteemselt saime need nüüd. Seal on väga põnevaid materjale, alustades juba Raba algkooli 1. klassist – tunnistused, diplomid, üliõpilasmärkmikud, tunnustused, tänukirjad jne. Tormis on hoidnud kõike väga korrektselt. Samuti koostas ta väga täpselt oma teoste kronoloogilise nimekirja, seda on väga huvitav vaadata.

Kõige põnevama ja suurema osa dokumentidest moodustab kirjavahetus, Tormisel oli see väga ulatuslik. Tihtilugu oli raske otsustada, kas panna kiri ametliku või isikliku kirjavahetuse alla, st saada aru, kas tegu on ametliku kirjaga või on lihtsalt mõni muusik talle kirjutanud. Tormisel oli laiapõhjaline kirjavahetus juba alates 1960. aastates kõigi liiduvabariikidega. Kuna ta oli Moskvas õppinud, siis väga palju suhtles ta ka oma Moskva kolleegidega. Sellele lisandusid suhtlused rahvademokraatlike maade muusikutega – Ungari, Poola, Tšehhoslovakkia... Kõik laulsid tema laule, kutsusid teda külla, tahtsid temaga suhelda ja teada saada, kuidas tema laule laulda. Eriline suhe oli tal Soomega, ta oli sealsete parimate kooride auliige, samuti kooriühingu SULASOL auliige, nende kõigiga ta suhtles väga palju, samuti Saksamaa muusikutega. Need on kirjad Veljo Tormisele, aga arvestades tema täpsust ja korrektsust, on olemas ka päris palju tema enda kirjade mustandeid.

Tormise isiklik kirjavahetus on erakordselt rikkalik: Galina Roždestvenskaja, Edisson Denissov, Boriss Devlin, Georgi Sviridov, Alissa Šebalina, Imants Kokars – neid inimesi oli palju, kellega ta oli kirjavahetuses. Ja üle kõige muidugi Juri Fortunatov, kellega tal oli väga pikk kirjavahetus – 172 kirja aastatest 1960–1989. Ka eesti kirjanike ja kirjandustegelastega oli tal palju suhtlust, eelkõige nendega, kelle tekste ta viisistas: Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Hando Runnel... Ja siis muidugi rahvamuusika ja rahvaluule, tohutu kirjavahetus selle ala inimestega: Hilda Grīva, Peeter Tamberg, Lääne Liisi ehk Eliise Junts, Ülo Tedre, Ingrid Rüütel ja kirjandusmuuseumi rahvas. Iga teose kirjutamisele eelnes tohutu eeltöö, suhtlus paljude inimestega. Ta hoolitses väga ka oma teoste trükiste eest, teda huvitas, et tekstid oleksid korrektselt tõlgitud, näiteks väga mahukas on kirjavahetus Valentin Ruškisega, kes tõlkis tema teoste tekste vene keelde. Tormis vaatas ise alati kõik hoolega üle.

Siis ettekanded ja kirjutised. Temast on palju kirjutatud, on artikleid soome, vene, prantsuse keeles, ka Ameerikast. Samuti on ta ise artikleid kirjutanud, mitte palju, aga siiski on, eelkõige rahvalaulu teemal. Väga põnevad on kontsertide kavad. Kuna Tormis on õppinud orelit, siis oma oreliõpingute ajal aastatel 1946–1948 on ta kontsertidel esinenud ja need kavad alles hoidnud. Ainuüksi neid kavu, kus on esitatud tema teoseid, on mitu säilikut, peamiselt aastatest 1960–2015. Kõige varasem kava on aastast 1953 – muusika draamateatris etendunud näidendile "Figaro pulm".

Tormis andis muuseumile ka oma isa Riho Tormise materjale, kes töötas Vigala ja Kuusalu kirikus. On ka tema pere sugupuud puudutavat materjali, mida ta samuti uuris.

Kogu Veljo Tormise arhiiv on nüüd uurijatele kättesaadav – süstematiseeritud ning sirvitav MuIS-i keskkonnas.