"Ma loodan, et see oli oluline sellise modelleeriva suure teoreetilise artiklina, mis kuidagi aitab mõtestada kirjandusajalugu tervikuna, ja seda, kuidas see ajaloolisuse dimensioon on alati kõigi loojate ja kirjandusteadlaste mõttes," märkis Ojam.

Ta arvab, et ei toonud oma artikliga väga palju värskeid teadmisi, kui ehk natuke Nõukogude perioodi kohta. "Aga ma loodan, et see hakkas silma kui väga tugeva üldistava artiklina, ja nüüd inimesed seda lugedes äkki rohkem teadvustavad, miks nad teatud sissekulunud viisidel kirjandusest mõtlevad, ja sellest samast mahajäämuse ja moodsuse küsimusest eelkõige."

"Küsimus sellest, mis on moodne kirjandus, on peaaegu alati tähendanud peaaegu seda sama, mis on hea kirjandus ja hea esteetika. See on alati tähendanud seda, et autorid ja kriitikud asetavad end suurde, ülemaailmsesse konteksti ja seletavad, kellega nad tahavad kaasaegsed olla. Missuguse kultuuri järglaseks nad ennast peavad ja millise kultuuri kaasaegseks nad ennast peavad. Sajandi alguses oli üks kõige olulisem märksõna Noor-Eesti ja Noor-Eesti tegevus ja nende jaoks prantsuse kultuur."

Ojami artikli esimene peatükk räägib sellest, mida pidas kirjanduseks Friedebert Tuglas. "Selline vaheperiood on Eesti kultuurile 20. sajandil, see stalinismikümnend, kus mõnes mõttes igasugune tavaline arutelu kirjanduse üle ja kirjanduskriitika meie tänapäevases tavalises tervemõistlikus mõttes oli justkui täielikult blokeerunud kümneks aastaks."

"See tähendab, et meil oli Eestis käimas meie oma moderniseerumisprojekt, mis tähendas moderniseerumist Nõukogude diktaadi järgi ja ka sellele vastavalt ainuõige kultuuri ja kirjanduse loomist, mis seda poliitilist projekti toetas. See on periood, millest ei ole modernismi kohta väga palju huvitavat rääkida, sest sel perioodil on kirjanduselu peaaegu täielikult politiseeritud," jätkas Ojam.

Ojam märkis, et tema artikli puhul on oluline see, et loomulikult ei ole Nõukogude periood tervikuna üldse ühtlane. "See kõige hullem periood oli 40. aastate lõpust 50. aastate keskpaigani. Pärast seda muutuvad juba Nõukogude kirjandusteaduses arutelud natuke sisukamaks."

"Küll aga modernismi sõna keegi sel ajal ei kasuta, samal ajal, kui Läänes ilmusid tohutud tuhanded raamatud moodsa kirjanduse, kunsti teemadel, mis tekitasid sellest sajandi alguse uuenduslikust kunstist selle omamoodi suure -ismi, mida hakatigi nimetama modernismiks. Nõukogude Eestis seda -ismi eriti üldse nimetada ei tohtinud ja niimoodi sellest üldse ei räägitud, sest see seostus kõige halvemate kapitalistlike riikide kunstiideoloogiatega – dekadents, formalism – ehk põhiliste ideoloogiliste vaenlastega," märkis ta.