"Iga multimeediaetendus, kunstinäitus, muusikapala, ükskõik, kas ta on sümfoonia või poplaul, on huvitav ja atraktiivne siis, kui ta tekitab kuulajas või vaatajas illusioone, allusioone. Kui ta sunnib seda vaatajat, läbielajat otsima konteksti," selgitas Nõgisto. Kõige tugevamaks peab ta näituse "Sex and the Sea" juures kontaktsust.

"Need reaalsed kirjad, mida on kirjutanud hiidlasest meremehele Markusele tema illusoorsed pruudid Soomest. Kui ma siin käisin, siis ma lugesin neid ausalt öeldes tunde. Paistab, et see noormees on osanud kirjutada nii hästi, et talle vastavad kümned ja kümned tüdrukud. Neid kirju on inspireeriv lugeda," rääkis ta.

Kuid kõige suurem allusioon, mis Nõgistol seda näitust vaadates tekkis, oli seotud pudelite seinaga. "Minul loob ta huvitaval kombel seose hoopis muusikaga. Olles sõitnud merel ka pikemaid trippe, siis kui tegemist pole võidusõiduga, mängib jahi peal tavaliselt ka mingi muusika ja ma olen Lennuki ümbermaailmareisi ajal pidanud kuulama ühe meeskonnaliikme lemmikmuusikat, mis oli Stingi "Valparaiso" ja see mängis seal päevi sellises ringsüsteemis ja ma pean ütlema, et ma elasin sellele kuidagi kaasa. Ma harjusin sellega ära. Mul on selle laulu viis, iga noot ja sõna meeles ka 20 aastat hiljem. Aga see ongi hea muusika tunnus."

Neid pudeleid vaadates hakkas tema peas helisema üks teine ansambli The Police'i ja Stingi lugu – "Message in a Bottle".

"Siin on mitusada pudelit, mis sisaldavad erinevaid vidinaid, kirju, pilte ja kõikide nende sõnum on üks. See on ikkagi hädakutsung. Otsing läheduse ja kontakti järele teiste inimestega, mida vajab iga inimene sõltumata sellest, kas ta on meremees, seikleja või lihtsalt jobu," sõnas Nõgisto.

Ta märkis, et näituselt ilmneb ka see, et merele ei minda ainult avastama, vaid sinna minnakse ka ennast otsima. "Selle näituse pealkiri "Seks ja meri" on küll väga provokatiivne ja mul on raske selle näituse kontekstis defineerida, mis on selle näituse autori mõõtkavas "seks". Need allusioonid, mis seda vaadates ja läbi elades tekivad, on kõikidel inimestel erinevad. Mina merd natuke nuusutanud inimesena aiman üht-teist. Meremees, purjetaja elab üle sellist ängi, suurt halli, igatsust üle sõltuvalt oludest, kuhu ta satub," selgitas ta.

"On täiesti erinev, kas inimene on meeskonnaliige poolekilomeetrisel tanklaeval või võidusõidujahil, kus tal üldse mingit vaba aega ei ole, kus ta saab magada tund või paar päevas. Aga kusagil tankeril, kaubalaeval on ta elu sageli tunduvalt mugavam kui kodus. Iga normaalne mees mõtleb naistele," märkis Nõgisto.

"Kuidas ta selle välja elab, kuidas ta selle endast läbi laseb – kas mõteldes oma lähedastele, kallimatele, lastele, perele või sirvides pornoajakirja – see on iga inimese vaba valik. Meil on vaba maa ja ma ei näe selles midagi imelikku. Meremehed on samasugused inimesed nagu raudteelased või kaevurid. Nad on lihtsalt sattunud saatuse tahtel teise keskkonda."