Aija Sakova. Keel kui lävepakk, keeleõpe kui tundlikkus teise suhtes ({{commentsTotal}})

Aija Sakova teatrisaalis.
Aija Sakova teatrisaalis. Autor/allikas: Kris Moor

Kirjandusteadlane Aija Sakova kirjutab oma blogis, kuidas iga uue keele õppimisega kaasneb ka uus maailma kogemise viis ja teistsugune tundlikkus, millega tuleb arvestada, kui suhelda nendega, kes lähtuvad maailmast arusaamisel teistsugusest taustsüsteemist.

Kui ma olin väike, siis olevat ma sipelgat nimetanud murakaks. See tulenes venekeelse "муравей" ja eestikeelse "sipelgas" kokku sulatamisest üheks sõnaks.

Kui ma läksin kooli, oli mu klassijuhataja mu emale murelikult öelnud, et küllap mul saab koolis eesti keelega raske olema. Mitte seepärast, et ma seitsmeaastastelt ikka veel eesti-vene segakeelt oleksin rääkinud, vaid kuna ta eeldas, et kakskeelsest kodust pärit lastel on eesti keelega raskusi. Tegelikult ei olnud. Mitte kunagi. Ja ei olnud ka teiste keeltega.

Täna ma tean, et inimese pähe mahub lugematul hulgal keeli. Inimese pea ei ole piiratud ühe või kahe või kolme keelega. Kui tahta, saab mitu keelt ja mitu maailma endasse ära mahutada. See, et keeled mingil etapil omavahel segi kipuvad minema, ühte sulavad või vahel koguni üksteist takistavad, ei ole kokkuvõttes suur probleem, vaid ikkagi mööduv nähtus. Nii ei ole ma sellest kuigivõrd häiritud, kui mu pojad saksa- ja ingliskeelseid segalauseid moodustavad, kui neid saksa keeles kõnetada. Inglise keel on praeguses maailmas palju dominantsem ja mis siis sellest. On hea teada, et selle kõrvale mahub ka teisi keeli.

Eri keelte segamini minek võib pealegi olla märk mängulisusest, sellest, et keel on omaks võetud ja enda sisse lastud. Ja kui miski on omaks võetud, siis saab sellesse ka loominguliselt suhtuda. Minu jaoks ei ole suur probleem keeleliselt eksida, ei ema- ega ka muus keeles, sest ma tegelikult naudin väljamõeldud ja iseloodud sõnade kasutamist.

On võrdlemisi levinud teadmine, et iga uue keelega saame kaasa uue maailma. Samas kõlab see üsna abstraktselt ja võiks küsida, et mismoodi siis see uus maailm või uus maailma nägemise viis õigupoolest välja näeb. Kuidas selle näppu külge panna, kuidas seda kirjeldada?

On tõsi, et ehkki mõtteid ja tekste saab tõlkida ühest keelest teise, ei ole nad eri keeltes kunagi päris identsed. Ühele sõnale vastab sõnaraamatus teises keeles reeglina kas sõna või paar ja ometi teame, et üks ja sama sõna või mõiste eri keeltes sugugi ei kattu. Alati on nii, et ühes keeles on mingid varjundid, mida teises ei ole. Hiljuti oli ühel filosoofiaalasel konverentsil juttu mõistete "flesh" ja "body" ning "Leib" ja "Körper" erinevusest inglise ja saksa keeles. Sellest, et ingliskeelne "flesh" ei ole sugugi sama, mis saksakeelne "Leib" ning eestikeelne "liha" on kindlasti veel midagi kolmandat. Mingil argitasandil polegi sellel suurt tähtsust, kuid neile, kes töötavad sõna ning sõna kaudu mõtlemisega, on erinevused siiski tähelepanuväärsed ja tuntavad. Samuti ei ole kellelegi mingi saladus, et eestikeelsete argisõnade "sai", "sepik" ja "leib" asemel on mõnes teises keeles vaid üks sõna. Sõnad ja nende valik või varieeruvus mingis valdkonnas peegeldab ka paratamatult kultuuri.

Õppides mõnd uut keelt, hakkame me paratamatult selle keele sõnu ja grammatikatki oma varasemate teadmistega võrdlema, seostama uut juba tuntuga. See on loomulik ja paratamatu protsess. Just nii, nagu see toimub ka suhtluses inimeste vahel. Argipäevas me ei pruugi seda tähele panna, aga kui me võtaksime eesmärgiks olla eriti tähelepanelikud ja püüaksime vahel aru saada või endalt küsida, kuidas teine inimene minu öeldut mõistis, või vastupidi – peegeldaks teisele tagasi, kuidas me ise tema öeldut (või tema käitumist) mõistsime – siis märkaksime tõenäoliselt, et see, mida pidasime üheselt mõistetavaks ja arusaadavaks, ei pruugi sugugi nii olla.

Aija Sakova teatrisaalis. Autor: Kris Moor

Mõni aeg tagasi juhtus, et tõlgendasin üht olukorda, kus mu sõber oli enne minu hotellituppa jõudmist juba kõik tuled kustu pannud kui märki või vihjet sellele, et ma olen liialt hilja peale jäänud ja ei arvesta teise inimesega piisavalt. Kuid sellest hiljem sõbraga rääkides mõistsin, et tema oli tule kustutatud selleks, et see ei segaks ning et mulle ei jääks muljet, et ta kannatamatult minu järele ootab. Mõistsin, et olin näinud etteheidet seal, kus seda ei olnud. Minu hirmud, eelarvamused või varasemad elukogemused olid mind eksiteele viinud.

Küllap on nii, et teiste inimestega suheldes kuuleme ja võtame uusi teadmisi vastu ikka läbi seni olemasoleva teadmissüsteemi. Me paigutame kuuldu või nähtu oma varasemate kogemuste ja teadmiste pinnale ning tõlgendame seda nendest lähtudes. Lihtsustatult – me saame öeldust ja teisest inimesest aru vaid sedavõrd, millised on meie varasemad kogemused ja teadmised.

Alles hiljaaegu olin olukorras, kus pidin modereerima kakskeelset kirjandusvestlust. Tagantjärele mõistsin, et olin tõlkinud ja mõtestanud üht seisukohta mõnevõrra erinevalt kui esineja seda esitas. Teisisõnu, ma sain valesti aru. Nimelt rääkis esineja demokraatiast surmas, sellest, kuidas surres on inimesed võrdsed, võrdsemad kui elades. Ta kirjeldas oma sundmõtet pakkida reisile minnes oma kohver alati väga põhjalikult ja läbimõeldult, sest sellest sõltub, kuidas sind, st sinu surnukeha pärast surma nähakse. Juhul kui rongiga peaks juhtuma ootamatu õnnetus. Mina aga sain aru, et kõneleja rõhutab just seda demokraatiat ja kaasapakitud asjade läbimõelduse olulisust, mis võiks potentsiaalselt järgneda rongikatastroofi üleelanutele. 
Ma usun, et see arusaamatus ei tulenenud mitte minu puudulikest keeleteadmisest ega ka esineja kehvast eneseväljendusest, vaid just nimelt sellest, et mu eeldused oli teistsugused kui kõnelejal.

Ma kuulsin seda, mida soovisin kuulda. Ja nii on see ka argielus sageli. Me kuuleme teist inimest ütlemas seda, mida me justkui eeldame või tahame või hoopis kardame, et ta ütleb. Teisisõnu, meie maailma kogemist ja suhtlust teiste inimestega mõjutab väga tugevalt meie varasem kogemus koos oma hirmude ja eeldustega. Ning suur osa tülisid, möödarääkimisi ja arusaamatusi inimeste vahel tuleneb sellest, et me ei oska arvestada sellega, et teisel inimesel on teine kogemus, teine taustsüsteem ja teine maailm. Tal on oma keel.

Väites, et iga keel on uus maailm ja sellega tuleb kaasa uus maailma kogemise viis, usun ma kindlasti, et keelte õppimine suurendab meie tundlikkust erinevate maailmade ja kogemuste suhtes. Keeli õppides ja mitmeid maailma kogemise viise omandades saame teadlikuks (kas või alateadlikult) sellest, et maailma ja selles sisalduvat saab tõepoolest erinevalt näha, ehkki selle reaalid jäävad justkui samaks. Teisisõnu, see mis on "liha" ühele, ei pruugi kattuda sellega, mis on "flesh" teisele, või öeldes "Brot" ei ole veel sugugi selge, kas on mõeldud saia või leiba. Nii on see ka keerulisemate asjade ja suhetegagi.

Möödarääkimised ja valesti mõistmised on elu paratamatud osad. Kuid teades, et see võib igaühega meist paratamatult juhtuda, saab olla tähelepanelikum iseenda ja oma eelarvamuste suhtes. Ja julgeda küsida nii endalt kui teistelt, kuidas ma või kuidas sa sellest õigupoolest aru said? Mida sa kuulsid? Mida kuulsin mina?

Iga inimene on erinev maailm, erinev keel. Aga ühes inimeses võib olla ka mitmeid maailmu. Erinevad keeled ja nende õppimine suurendab kahtlemata meie tundlikkust teiste suhtes. Nende suhtes, kes on meile võõrad, kes ei ole mina.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: