Aija Sakova. Meisterlikkuse ja erakordsuse ilmnemise võimalikkus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Esna galerii
Esna galerii Autor/allikas: Kris Moor

Milline on meisterlikkuse roll täna, milline saab see olema tulevikus, milliseid eeltingimusi on vaja, et meisterlikkus ja erakordsus saaks ilmneda, on mõned neist küsimustest, millele otsib vastuseid aprilli keskel Järvamaal avatud Esna galerii.

"Soovime au sisse tõsta oma ala pühendunud meistreid ja teha seda erialadeüleselt. Me juba teame, et selleks et kujuneda meistriks mingis valdkonnas, on vaja vähemalt kümme aastat pühendunud tööd. Samas huvitab mind, milline on selle pühendumuse väärtus ja roll," selgitas galerii avakõnes Martin Bristol.

Galerii avamine pälviski avalikkuse tähelepanu mitte ainult selle pärast, et pererahvas Lilian ja Martin Bristol on otsustanud pidada galeriid oma kodus, pisikeses Esna külas endisaegses suures kauplusehoones, kus asuvad ka nende endi töökojad, vaid eeskätt seetõttu, et teemad ja märksõnad, millele keskendutakse, on pigem tavapäratud. Esile tõstetakse pühendumist, süvenemist ja meisterlikkust.

Erakordne ja märgiline on seegi, et Esna galerii avanäitusel on meisterlikkuse tulevikuväljavaateid mõtestava konteksti loomiseks eksponeeritud Järvamaal tegutsenud pastori Heinrich Stahli ligi 400 aasta vanune "Kodu- ja käsiraamat" (ilmunud aastatel 1632–1638). Stahli raamat, kasutades omas ajas uuenduslikku infolevitamise tehnoloogiat ehk trükikunsti, on teetähiseks nii kohalikus keele- kui ka haridusloos.

Nii Heinrich Stahli "Kodu- ja käsiraamatu" kui ka teise eksponeeritud raamatuharuldusega ehk 2018. aastal vaid seitsmes eksemplaris Eesti floora ja fauna ülistuseks käsitsi valminud "Poeetilise Punase Raamatuga" soovivad galerii pidajad tähelepanu juhtida meisterlikkuse ja erakordsete tegude teokssaamise olemusele ja vaadelda nende ilmnemist eri aegade ja valdkondade kontekstis. Selleks olid näituse avamise puhul ühise laua taha kutsutud eri valdkondade süvatundjatena nii ajaloolased kui ka köite- ja trükimeistrid.

Vajadus ja idee

Piret Lotman, kes on 2014. aastal avaldanud põhjaliku monograafia Heinrich Stahli elust ja loomingust ("Heinrich Stahl. Elu ja looming"), pidas ettekande Stahli tegevusest Järvamaal Järva-Peetri ja Järva-Madise pastorina. Lotman püüdis avada neid tagamaid, mis tõukasid ja ajendasid Stahli ette võtma saksa- ja eestikeelsete paralleeltekstidega katekismuse ja lauluraamatu avaldamist. "Eestikeelsest luterlikust kirjasõnast tundsid kõige enam puudust eestlastele lihtsaid usutõdesid õpetavad võõramaalastest vaimulikud. Sõdadest, katkust ja näljahädadest kurnatud Eestimaal oli juba mitu põlvkonda kasvanud kristliku juhatuseta, katekismuse õpetamine kirikust võõrdunuile oli vaevarikas ja pühendumist nõudev töö," selgitas Lotman. Tema sõnul pühendaski Stahl oma elu põliselanike katehhiseerimisele, algul Eestimaal, hiljem ka Ingerimaal.

1623. aastal Wittenbergist magistrikraadiga Järvamaale pastoriks saadetud noorest vaimulikust sai neli aastat hiljem praost, kes vastutas usuhariduse edendamise eest kogu maakonnas. "Sellest ajendatult kirjutaski Stahl Järvamaal oma esimese käsiraamatu, mis sisaldas eesti- ja saksakeelse Martin Lutheri "Väikse katekismuse", eestikeelseid palveid ning juhiseid vaimulikele. Raamat oli mõeldud abistamaks Eestimaa vaimulikke nende kohustuste täitmisel, selle eesti keel oli pelgalt hädapärane vahend, mitte eesmärk," ütles Lotman ja rõhutas, et ehkki Stahli ja tema puist, saksa keele ortograafia reeglite järgi kirja pandud eesti keelt on temast hilisemad palju ja mõnuga kritiseerinud, ei muuda see fakti, et Stahli "Kodu- ja käsiraamatu" neli osa panid aluse millegi uue sünnile ja muutsid ajaloo kulgu.

2018. aastal Anatoli Ljutjuki algatusel ja Nestor Ljutjuki eestvedamisel Ukraina kultuurikeskuses ja Labora töökojas valminud "Poeetilise Punase Raamatu" saatust ja rolli ei ole täna kuidagi võimalik ette ennustada. Martin Bristol spekuleeris nii mõttega, et vastukaaluks Stahli raamatule võiks see olla viimane inimese kätega käsitsi valminud eestikeelne raamat, kui ka sellega, et raamatust võib kujuneda mingite kindlate taime- ja loomaliikide viimane pelgupaik ja jäädvustus.

Kuid võib-olla muudab raamat hoopis mingil teisel moel tulevikusündmuste kulgu, sest ega Stahl ei avaldanud "Kodu- ja käsiraamatut" eesti kirjakeele arendamise eesmärgil, nagu rõhutas ajaloolane Aivar Põldvee. "Tema silme ees oli luterliku Euroopa idee, kus kirja- ja lugemisoskus levib ja kirikute juures asuvad koolid. Tema raamatud sündisid praktilisest vajadusest jumalasõna lihtrahvale lähemale tuua," sõnas ta ja kinnitas, et saksakeelsetel ja sageli eesti keelt mitteoskavatel pastoritel oli lihtsalt vaja vahendeid, kuidas kohalikke kõnetada.

Tegutsemise julgus

Graafik Nestor Ljutjuk, kes koos semiootiku ja luuletaja Timo Marani ning teiste kaastöölistega tegi teoks "Poeetilise Punase Raamatu", oli küll nõus sellega, et suured ja olulised asjad sünnivad enamasti mingi idee või veendumuse toel, kuid rõhutas oma kogemusele tuginedes ka seda, et tänases maailmas on oluline leida see tasakaalupunkt, kust alates võib info juba olemasoleva teadmise ja asjade kohta loomingulist tegutsemisvõimet pärssida.

"Tänases maailmas, kus infot on liiga palju ja kõik on justkui ära tehtud, on sageli tunne, et on keeruline midagi uut lisada. Maailmas tehakse nii palju ägedaid asju, et ühel hetkel tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja hakata midagi tegema. Kui sul tuleb idee, millesse usud, siis on vaja see kohe ära teha. Kui aga hakkad otsima, et kas seda on varem tehtud või kas midagi saaks paremini teha, siis on läbi. Aga kui see asi ära teha, siis saad aru, et sellest kohast on võimalik edasi liikuda, sest midagi toimus," ütles Nestor Ljutjuk ja tõdes, et mis sellest edasi saab, polegi nii oluline. "Sest seda ei saa ette teada."

Ajalooline teadlikkus vs teadmatus

Teadlikkuse ja teadmatuse vahekorda mingil ajahetkel tegutsemise kohta illustreeris Nestor Ljutjuk ühe sõjaväelise looga. "Üks väike osa sõdureid oli rindel ja kaitses piiri. Neil on natuke moona ja nad püüdsid kaitsta seda piiri, mis oli n-ö siin ja praegu. Nad ei teadnud midagi sellest, mis toimub nende ees ega seda, mis toimub nende taga. Nad ei teadnud, kas nende peale tuleb mingi tohutu armee või mitte. Aga teha polnud midagi, tuli kaitsta seda, mis oli, teha seda, mida parasjagu sai teha. Pärast aga selgus, et just nende pärast kogu riik säilis, et just see piir, mida nemad valvasid, oli kriitiline koht."

Ka Martin Bristol rõhutas, et meie siin ja praegu ei saa teada, kas ja kuidas meil on võimalik mõjutada ajaloo kulgu. "Seda ei peagi teadma, sest need on inimesest suuremad küsimused. Küll aga on ikkagi oluline teada, kuidas teha mõtestatumaid valikuid, kuidas täna teha samme selleks, et suurendada võimalust kujuneda tulevikus mõne valdkonna süvatundjaks ning seeläbi teadmise ja oskuse kandjaks. Ja millal tuleb mängu isikliku vastutuse küsimus?" küsis Bristol.

Sarnaselt Bristoliga küsis ka Lotman selle järele, millal tuleb mängu äratundmine, et mingi asi lihtsalt tuleb ära teha. "Kust tuleb see teadmine, et kui sina seda täna ei tee, siis ei pruugi seda keegi lähisajandite jooksul ette võtta." Teatud mõttes võib ka Lotmani põhjaliku monograafia kirjutamist – 400 aastat tagasi elanud mehest – mõista just vastutuse võtmisena tema elu ja tegevust järeltulevate põlvkondade jaoks mõtestada.

Aivar Põldvee omakorda vihjas, et sellise galerii ja ettevõtmise eest vedamine – nagu seda on Esna galerii – on mingis mõttes ehk isegi võrreldav Stahli saksa- ja eestikeelsete raamatute kirjastamisega. "See on vastuvoolu ujumine või hulljulgus, aga muutused algavad reeglina ikkagi väikestest asjadest ja ehk on Esna galerii teisesuunalistel ettevõtmistel mingi mõju mõtteviiside muutmisel."

Bristol rõhutas, et ehkki eesmärk on väärtustada ajatuid meisterlikke, seal hulgas käelisi oskusi, ei tähenda see tingimata vanast kinnihoidmist. "Vastupidi, uue maailma ja ka uue meediaga tuleb õppida toime tulema, tuleb kohaneda, kuid kõiki masinaid, abivahendeid ja tööriistu – nagu ka meediat – tuleb õppida ise kontrollima, mitte lasta sellel kontrollida sind," rõhutas Ljutjuk ja lisas, et me ei tea, kuidas internet ja sotsiaalmeedia meie mõtte- ja käitumisviise muudab. "Uuringuid küll on, aga aega on veel möödunud vähe. Ka trükipressi tulekuga oli seotud palju hirme, nagu näiteks see, et inimene jääb selle läbi rumalamaks. Ma ei julge öelda, et internet meid rumalamaks ei muuda, aga olen kindel, et nii keskkonnad, kus elame, kui ka see, millised on meie harjumused, kujundavad meid inimestena."

Just seetõttu peab Martin Bristol ka pühapäevast aja maha võtmist, igapäevasest (meedia) virr-varrist väljaastumist, süvenemist ja inimlikke sisulisi teineteisest huvituvaid kohtumisi väga oluliseks. Kuna ka Esna Galerii pererahvas võtab just pühapäeviti aja maha, et galerii külalistega kohtuda ja vestelda, ongi galerii avatud kõigile külastajatele vaid pühapäeviti.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: