"Tänapäeval on Helene maalid muutunud maailmas väga hinnalisteks. Kõige hinnalistemaks üldse Soome kunstnike hulgas. Tema maale on müüdud Londonis oksjonil rohkem kui kahe miljoni euro eest," tõi Penttilä välja. Kuid see ei ole see, millest see film räägib.

"See film räägib sellest, et Helene saavutas oma elus edu maalikunstnikuna alles siis, kui ta oli rohkem kui 55-aastane, ja aasta oli siis 1914, I maailmasõja ajal. Naiste jaoks oli elu sel ajal pisut teistsugune. Tema edu, ka rahaline edu, mis sellega kaasnes, tuli alguses perekonnale. Ta pidi võitlema selle eest, et tema ise saaks otsustada, kui see oli tema kunst."

"See on ka selline taustalugu, sest konkreetselt "Helene" film räägib ikkagi Helene Schjerfbecki ja Einar Reuteri, temast 25 aastat noorema mehe erilisest sõprusest või ka väiksest armastusest."

Esna mõisas alustasid nad võtteid möödunud neljapäeval, 18. aprilli ning võtted jätkuvad seal veel kolm nädalat. Kolmandik filmist saabki üles võetud Esna mõisas. "Esna on meie jaoks Hyvinkää linnas asunud Helene kodu. Interjöör."

Penttilä tunnistas, et Soomes leidub küll palju huvitavaid puumõisaid, kuid Eestis on mingis mõttes tänu nn nõukaajale väga palju jäänud alles originaalset.

"Kui proovida otsida selliseid võttepaikasid Soomes, siis see on väga keeruline. Eestis järjest enam samamoodi. Esna mõis oli meie filmikunstniku Jaagup Roometi unistus. See oli tema tagataskus juba peaaegu 10 aastat. See oli lihtsalt see sobiv film, mille ta sai siia tuua. Üks põhjus loomulikult on see, et Esna lihtsalt on fantastiline. Kui vaadata, kuidas seda on renoveeritud, kui vaadata seinte peal olevaid kihte, siis kaamerasilm tajub seda atmosfääri ikkagi väga autentselt."

Kõik "Helene" näitlejad on soomlased. Peategelast Helenet mängib Laura Birn. "Ma arvan, et Laura Birn on eesti vaatajale tuttav "Puhastusest", kus ta peaosa mängis, ja õige pea tuleb järgmine Veiko Õunpuu film, kus Laural on väga oluline roll."

Birn tunnistas, et on Helene Schjerfbecki imetlenud juba pikka aega. "Mida rohkem olen rolli saamise järel temaga tutvunud, seda rohkem armastan seda karakterit. Samal ajal on temas kõik salapärane. Ta ise soovis hävitada suurema osa oma kirjavahetusest, et temast nii palju materjali maha ei jääks. Sama lugu on tema maalidega. Osa kirjavahetusest on ka säilinud. Paljud on tahtnud sellest kirjutada. See on omaette varakamber, kust pidevalt midagi uut leiab."

Penttilä märkis, et tema jaoks oli väga oluline esimene kohtumine selle filmi režissööri, Antti Jokineniga.

"Ma teadsin, et Antti eelmised filmid on olnud üpriski vägivaldsed ja ma olin lugenud üheleheküljelist treatment'i selle loo kohta ja ma küsisin ta käest, et miks sa tahad sellist filmi teha, siis ta ütles, et minu jaoks see on kolmas film tugevate naiste triloogias minu loomingus. See pani minu jaoks selle filmi ja selle ajastu ikkagi väga konkreetselt sellesse konteksti. 100 aastat tagasi oli naistel endiselt nii vähe õigusi, ka siis, kui nad olid väga loomingulised ja elasid väga liberaalses ühiskonnas."