Jürgen Rooste. Kuidas tantsida end eestlaseks. Urmas Vadi ja Barbara Lehtna näitel ({{commentsTotal}})

"Together Forever". Autor/allikas: pressimaterjalid

Jürgen Rooste kirjutab Urmas Vadi raamatust "Ballettmeister" ja Barbara Lehtna füüsilise teatri lavastusest "Together Forever".

Kõik võiks olla väga lihtne. Ikka ja alati küsitakse, et miks seda kaasaegset kunsti tema täiuses vaja on, et see on ju hobi. Miks kunstnikud selle eest raha tahavad? Noh, vahel õnnestub ära seletada, et see ON päriselt töö. Lihtsalt teistsugune, pühendumusega töö. Oma aja äraistumisest, tundide kirjasaamisest, hambad ristis teeni(nda)misest lähemal veendunud arsti või õpetaja või politseiuurija või looduskaitsja tööle. Kunstniku tööd iseloomustab keskmisest suurem olemasoluvajadus, sellele põhjenduse ja sisu andmise vajadus. Korraga lust ja eneseohverdus, muidugi. Eluviis, mitte hobi.

Aga isegi kui see idee kuidagi läbi murrab, kohale jõuab, siis jääb ikkagi küsimus: olgu, kunst on töö, aga milleks see hullupanemine? Laval rabelemine või arusaamatute sõnadega paberil ulgumine (ma ei kirjuta arusaamatut ulgu, kurat võtku, mu ulg on täiesti lihtne, arusaadav, otsehammustav!) või enese avalikus ruumis paljaks kiskumine – kunstnik peaks ikka tegema midagi inimesele, midagi hingele!

Ka seda peab siis selgitama. Iseendale tüütavalt arusaadaval moel, aga kannatlikult. Nagu keel on kõige elusam oma rahutumal serval – nüüdiskirjanduses-teaduses-hariduses-tänaval-internetis jne –, nagu keelest jääb selle elusosa äralõikamisel alles surnud tuumik, valmis ja uuritav, kivistunud asi, nõnda on ka kogu kunstiga. Too rahutu, ärev, mässuline, "arusaamatu" on eesti (jah, just ka eesti rahvusliku) kultuuri elus(am) osa, see, mille pärast laulupidudel ja luuleantoloogiatel on veel mõte.

Veel mõni aasta tagasi oli see lihtsalt argise, eksistentsiaalse vaidluse teema. Arutelu nagu iga teine, kohtumispunkt kahe inimese – nt kunstniku ja mittekunstniku vahel (reakodanik kõlab väga halvasti, kuidagi ei tahaks, et kodanikke sunnitaks jälle ridadesse ja loosungeid kordama, me oleme ikka igaüks isemoodi inimene). Nüüd on see servamööda tehtud poliitiliseks teemaks.

Uus populistlik jõud valis esiletõusmise vahendiks, tallamismaterjaliks ohutud väikesed vastased, kelle vastu on olemas ühiskondlik vihafoon, mis oli vahepeal mõnevõrra taltunud ja veidi ka poliitkorrektsemaid vorme võtnud. Kuigi õige on see, et räpast mõtet ilusad sõnad ei paranda. Ja õige on ka see, et kahepalgelisus, võltsvagadus näitab selle vaga või "viisaka" väe võimsust, sest isegi põhimõtte oponendid tahavad end säendsete sulgedega ehtida.

Urmas Vadi "Ballettmeister" (Loomingu Raamatukogu 2019/6-9) on kirjandusliku stiili ja loo kulgemiste mõttes üks põnevam jutustus, mis eesti keeli jupp aega kirjutatud/ilmunud. Alternatiivajalooline seiklus, mis põimib vabariigi lõpu, Konstantin Pätsi saatuse, stalinismi võidukäigu kokku ... sõlekese ja meestetantsuga. Fantastiline realism, alternatiivajalugu, poeetiline ulm, isamaaline äng.

Sõleke on siin neljameheline rahvatantsurühm, mis koosneb ühest tuletõrjujast ja kolmest pottsepast, kelle salajane eesmärk on hoopiski Konstantin Päts Kaasanist ära tuua. Vadi on muidugi huumorimeister, aga mingis mõttes on see, kuidas ta kirjeldab esinemisfakti ette sattunud (esialgu) kunstiküündimatute, rohmakate eesti meeste kontseptuaalset ja kirglikku tööd tantsudega – mis on suuresti improviseeritud, pigem kujundi- ja hüppepõhised kui klassikaliselt tantsulised – üsna hea kirjeldus ühest suunast me nüüdistantsus (kõik muidugi nii ei tööta ja Vadi kirjeldus on paroodia, aga siiski – olen ka selliseid tükke näinud). Kusjuures, Vadi suudab lugejas esile manada naerutuksetega segatud lapsiku vaimustuse, see ongi (mu jaoks) õige kunsti tunnus, kui sind rabab korraga selle haprus ja veidrus, kui see on naljakas, aga ülev. Ja Vadi suudab seda kirjeldada.

Ühesõnaga – rahvuslik ajalugu väga kaasaegse ja vabastava kunstikontseptsiooni prisma läbi. Kõige jahmatavam on lõpueelne pöördepunkt (ettevaatust, reedan veel ühe detaili), kui Nõukogude kindral S., kelle käes oleks võimalus tantsumehikeste elu lõpetada, leiab endas kunstiarmastaja südame. Temas toimub mingi inimlik murrang.

Muidugi pole see lõpuni ajastutruu, stalinism ei sallinuks seda. Kuigi me teame, et nt Valgre (ja mõnigi teine kunstnik-kirjanik-muusik) jäi ellu tänu kunstile ja inimlikkusele jne. Aga hoopis põnevam on vaadata tänase ühiskonna peale: kas me leiame ka siin – esialgu veel väljaspool kriipavalt eksistentsiaalset olukorda – mõistmist?

"Together Forever" (lavastaja Barbara Lehtna, dramaturg Katrīna Dūka, liikumisjuht Hanna Junti, laval Kaido Torn, Johan Elm, Minna-Triin Kohv) etendus Sõltumatu Tantsu Laval, ühel me teatriilma veidramal-metsikumal serval. Kolm tegelast – kaks poissi ja üks tüdruk – keerlevad armukolmnurgas. Alustavad pulmakleitides ja läbivad enese ja oma suhete lahtikoorimise-ärasegamise faasid kuni mingi ekstaasi ja lustaka vabanemiseni.

Isiklik on muutunud jälle poliitiliseks, ja miski pole isiklikum sellest, mida me tunneme ja keda me tahame. Poliitilised jõujooned jooksevad selle järgi, kuidas ja kellel on õigus öelda, näha ning arvata mida me kellega oma eraruumis teeme. Kelle õigus kaalub kelle oma üle – kas tõesti on see jõudnud siia? Kas homod, kes tahavad kooselu kinnitada lepinguga, trügivad sellega või oma korra aastas toimuva pillerkaariga (ma ei mõtle Eurovisiooni) me magamistuppa? Või trügime meie, heterod, nende omasse, võttes neilt õiguse elada nagu meie? Kas pereelu on pereelu ja sellesse ei tohi trügida? Või on naiste ja laste õigused olla vägivalla eest kaitstud privaatsfääri ees olulisemad? Need on keerulised ja valusad küsimused, ja Barbara Lehtna "Together Forever" tegeleb palju poeetilisema ja romantilisema poolega inimelus, ta isegi ei tüüri sääraste karmide küsimiste poole, aga ...

Veel mingid aastad tagasi oleks Lehtna tükk olnud isiklik, inimlik-lüüriline, rääkinud tõesti esmalt armastusest, nn muutunud suhtedünaamikast. Aga nagu lavastaja ning üks osalejaist (Johan Elm) ka "Terevisioonis" tõdesid – nad ise niivõrd ei märganud ega mõelnud, et siin lammutatakse ka soostereotüüpe, küll aga märkas seda kohe ümbritsev maailm. Kõik kolm on alguses pulmakleitides, lisaks tüdruku-poiste pingele on pinge ja iha ka poiste vahel. Tuleb meelde Sorts Andrus Kiviräha "Kalevipojast" – ta teadis täpselt, et kleidis mees on kõige naljakam asi ja läheb igal juhul publikule peale. Aga kui kleidis mees on tõstetud suhteliselt tõsisesse ruumi (Lehtna käsitluses on muidugi ka annus koomikat, see poleks lõpuni muidu lihtsalt Lehtna)? Kui meestevaheline füüsiline lähedus on normaliseeritud?

Ühesõnaga: "Together Forever" (miks ingliskeelne pealkiri? – eks muidugi viide esmalt popkultuuri ja 1990. aastatel jaburuseni kasvanud inglise keele ihalusele, teiseks tõenäoliselt selleks, et seda lavastust sama pealkirjaga igal pool mängida) on tahtmatult poliitilise kaalu või mekiga tükk. Mõeldud inimlikuks ja sisse piiluma me hinge-ihasse-suhteilma 1990. aastatel sündinute pilgu läbi, aga asetub täna tandrile, kus osa ühiskonnast seisab selgelt selle eest, et nn friike avalikus ruumis ei näidataks, et nn traditsioonilised pereväärtused (kas see, et ema teeb kõik ja isa udjab ringi, nagu meist väga paljude – ka selle tüki loojate/osaliste – kogemused näitavad? ja lapsed peavad igal juhul ning ilma küsimata austust üles näitama?) naaseksid, et kunst teeniks ilu ja rahvuslikke väärtusi jne.

Jah, "Together Forever" on olemuslikult väga eesti tükk, sest see näitab seda, mis noorte eestlaste sees toimunud on, mida neile see end maailma edetabelitesse lahutanud, joonud ja suitsiidinud rahvas oma noortele kaasa on andnud.

Ei, rõhutan veelkord, Lehtna ei tee haiget ega märatse nagu mu sõnust nüüd võiks arvata – see on ikka ilus, lüüriline ja lihtsalt ning selgelt komponeeritud tükk. Tugevate, aga mitte üksteise arvelt esile trügivate osatäitjate, arusaadavate kujundite, kindla narratiiviga, mida on kerge ja lahe vaadata. Selles mõttes tahtnuks ehk isegi veidi enam väljakutset ja ootamatust.

See on isiklik, mõnus kunstiteos, millel ei peaks olema poliitilist tähendust. See, et on ja et ka osalised ise on hakanud tajuma, et suhteliselt ohutud kujundid nagu pulmakleidis mees hakkavad punase lambina vilkuma, see näitab mitte seda, et tegu on ebanormaalse tükiga, vaid et mõne aastaga oleme astunud ise siin Eestis veel sammukese ebanormaalsema ühiskonna poole.

Eks süüdi ole täiesti valesse suunda läinud vundamendiehitus 1990. aastail, mil materiaalseid vabadusi hinnati kõrgemaks vaimsetest vabadustest. See mängis meid iseenda lõksu. Ja mis põrguaugud need nüüd küll on, kust üldrahvalikult on taas hakatud oma hinge otsima?

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: