Steven Hristo-Evestus: teatritegija ei saa kunagi rahulikult oma keskkonna ja vaadete juurde jääda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Steven Hristo-Evestus
Steven Hristo-Evestus Autor/allikas: Aleksander Kelpman

Aleksander Tsapov tegi Müürilehes intervjuu Steven Hristo-Evestusega, kellega tuli juttu nii sellest, miks teha oma karjääri tipus olles kannapööre, kui ka põhjusest, miks käia rammestumiseni teatris.

Aprillis sai SA Vaba Lava nõukogu otsusel teatrikeskuse uueks tegevjuhiks endine riigiprokurör ja praegune küberturbeettevõtte CybExer Technologies õigusvaldkonna juht Steven-Hristo Evestus. Tema eelkäija Kristiina Reidolv asus tööle Tartu Loomemajanduskeskuse eestvedajana. Ligi 17 aastat prokuratuuris karjääri teinud Evestus on osalenud nii Savisaare kui ka Danske rahapesu palju kõmu tekitanud protsessides. Vaba Lava haldab teatrimaja nii Tallinnas kui ka Narvas. Hooaegadel 2019/2020 ja 2020/2021 on teatrikeskuse kuraator leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius. Järgmise kahe hooaja kuraatoriprogrammi teema on "Murranguaja inimesed".

Enne kui päris asja kallale asume, küsin ära põhilise. Miks sa üldse teatris käid või teatrit armastad? On olnud aastaid, mil oled enda sõnutsi praktiliselt kõik kodumaised teatrilavastused ära vaadanud.

Olen tõepoolest vaadanud üsna palju teatrit ning ükski kodumaine trupp ega tegija pole mulle võõras. Taipasin üsna varakult, et mind ei köida teatris niivõrd lugu kui idee ja lavaruum, samuti lavastusmeeskonna ja näitlejate paigalseisu või arengu pidev jälgimine. Minu elamusnaudingud tekivad just nimetatud tegurite koostoimest. Kuigi olen üsna tundlik ja valiv, seda nii inimeste kui ka eluliste olukordadega, olen olnud siiani teatri suhtes häälestatud muutumatu püsivuse ja leplikkusega.

Millest säärane truudus ühe kunstiliigi vastu?

Ma vajan pidevat elu ja inimese teekonna peegeldust. Teater on üks vabaduse väljendamise vorme ning aitab õnnestunud juhtudel end ümbritseva suhtes värskemalt positsioneerida. Põhiliselt hoiab see mind aga kõige tõhusamalt ärkvel ning valvel.

Eesti teatris on tunda paradoksilõhna. Ühelt poolt juubeldatakse külastajaarvude üle, teisalt kurdavad avangardsemat teatrit armastavad inimesed stagnatsiooni ja turvaliste valikute üle. Pärast NO99 tegevuse lõppu on ilmselt puudus ka poliitilisest teatrist. Kuidas sinu silmale teatrimaastik suuremas plaanis tundub?

Teatritegija ei saa jääda kunagi rahulikult oma keskkonna ja vaadete juurde. Areng peab olema pidev. Ikka selleks, et kõnetada ja luua heas mõttes pinget. Eesti mastaabis annabki just see vahetevahel tunda, et tahaks kuhugi eemale, tahaks midagi enamat, sest kõik on kuidagi sama ja korduv. Ometi ei tohi alla anda, ei teiste ega kindlasti ka enda ambitsioonide suhtes. Ma tahaksin, et mugavust oleks vähem, et kindlad lahendused tunduksid suhteliselt kahtlase valikuna ning hetkelisi plahvatusi oleks rohkem. Ma usun, et ühiskond võidab sellest, kui teater on kohal kogu aeg, mitte vaid õhtul kell seitse.

Mida sa sellega konkreetsemalt silmas pead, et teater on kogu aeg kohal?

Tuleb tunnetada teravalt aja kulgemist ning üha uusi kõneainet pakkuvaid kitsaskohti ning see ei tohiks toimuda hilinemisega. Kõnetavad ideed saavad sündida ajastu ja muutustega ühte sammu astudes. Ja loomulikult on tähtis publiku roll. Pealtvaatajad ei saa ega tohiks jälgida teatrit mugavustsoonist ning nende hääl ja positsioon peaks kõlama julgemalt ning rohkem.

Töötasid varem prokuratuuris. Prokuratuuri- ja kohtumaailm on nii süüdistaja kui ka kaitsja tegevuses samuti tihedalt seotud narratiivide (küll enamasti tõendatavate) kokkupaneku ja esitamisega. Kui palju loeb Eesti õigusemõistmises teatraalne aspekt?

Õigusemõistmises osalevad pooled pigem veidi pelgavad kõrvutamist teatraalsusega, ometi ei saa õigusemõistja siseveendumus kujuneda vaid seaduse teksti lugedes. Ma vähemalt loodan, et meie õigussüsteem ei ole nii kuiv ning lõplikes otsustes on üha rohkem tegelikku elu. Julgen väita, et mida parem artist sa oled, seda võimekam oled ka juristina. Eks võistlev kohtumenetlus sõelubki tegijatena välja need juristid, kel on õiguse tundmise kõrvalt ka muid esilekerkivaid omadusi, ning teatraalsus on seotud üsna tihedalt hea oraatorivõimega.

Nii õigussüsteem kui ka kultuur on sattunud Eestis konservatiivse retoorika rünnaku alla. Kuigi ükski konkreetne protsess ega lavastus ei muuda maailma, siis mida saaks sinu kui juhi arvates sellises olukorras ära teha? Kui sa üldse näed selleks vajadust?

Jõuame taas kohalolu temaatika juurde, seda ka ühiskondlikus mõttes. Teatri kontekstis ma ei usu sellesse, et vaikimine on alati kuld. Teatris omandavad hääl ja teostus erilise jõu ning seeläbi on võimalik löögi alla sattunud väärtusi kaitsta. Loominguliste sammude planeerimisel on selle teadvustamine just juhile oluline väljakutse ja ülesanne.

Miks sa otsustasid kandideerida Vaba Lava juhi kohale? Kas olid mõelnud ka varem võimalusele töötada teatriga?

Teater on puudutanud mind mingil seletamatul viisil ja jätnud minusse püsiva jälje. Olen mänginud aastate vältel aeg-ajalt mõttega endast teatris, seda erinevates rollides. Sel kevadtalvel olin lõpuks senistest piiravatest kohustustest vaba ning ilmnes, et ka Vaba Lava juhid on väsinud ja uute väljakutsete otsingul. Neil hetkedel tuligi otsustada, kas jääda kaldale vahtima või hüpata keskealisena pea ees tundmatusse vette. Valisin viimase ning eks ikka austusest ja vaimustusest antud valdkonna ning selle tegijate vastu. Valisin selle teekonna, sest mul on elus hulk küsimusi, millele ma pole veel vastust saanud.

Vaba Lava avas eelmisel aastal teatrikeskuse ka Narvas. Kas oled end juba kurssi viinud, kuidas uus teater on kohalikul tasandil vastu võetud?

Ma tean, et Narvas on olnud esimese poole aasta jooksul nii paremaid kui ka ka kehvemaid kogemusi. Mul endal veel puuduvad vahetud kokkupuuted kohaliku võimuga, aga ootan positiivseid kontakte, kuigi olen realist, üht-teist senisest õppinud ning valmis ka tagasilöökideks. Paari teatrikülastuse põhjal tundub mulle, et kaks- või venekeelne teater pälvib kohalikul tasandil huvi, tekitab diskussiooni. Piirkonnas, kus pole olnud teatrimaja ega -traditsiooni, ei saagi tekkida teatriharjumus üleöö. On mõistetav, et inimesed, kes pole saanud seda kunstivaldkonda vabalt nautida, ei hakka seda tegema iganädalaselt või -kuiselt. Sel põhjusel ongi vaja luua kohaliku tasandi kõnetamiseks, koostöö algatamiseks ja lugupidamise ärateenimiseks sidemeid nii erinevatel kogukondlikel tasanditel kui ka rahvusvaheliselt.

Kui suurt rolli näed sa Narva Vabal Laval teatud kultuuriliselt ilmajäetute kogukonna liitmisel Eesti laiema kultuuriväljaga?

Loomulikult näen ma seda rolli nii kogukonna kõnetamisel ja väljatoomisel kui ka seeläbi Eesti kultuurivälja osaks kujunemisel. Eks järgmine kuraatoriprogramm, mis kõneleb 90ndate murranguaja inimestest, seab mitmel juhul keskpunkti just selle piirkonna ja jutustab kohalikku kogukonda puudutavatest muredest ning seeläbi üritame siduda piirkonda ülejäänud riigi ja inimestega.

Kas oled valmis (või oled seda juba kogenud) ka tagaselja rääkimise ja kriitikaga stiilis, et uus teatrijuht võeti väljastpoolt kultuurisüsteemi? Võrreldes riigiprokuratuuri rambivalgusega tundub uus amet tegelikult leebe.

Mind ei võetud vastu kahel käel, vaid ikka paraja ettevaatlikkusega, ja see on mõistetav. Sooritan ju mingil kujul avantüüri. Teatrikogukond on ju olemas ja välja kujunenud, seal on nii konservatiivse kui ka moodsama suuna esindajaid. Konservatiividega pole ma ise veel vahetult kokku puutunud, küll aga märganud mõnd nukrat pilku. Vastukaaluks olen aga kohtunud mitme mulle olulise teatriilmas tegusid teinud või tegeva persooniga ning nad on liigitanud minu sammu pigem ikka positiivsete hulka. Oluline on see, et ma ise ei vinguks ega hakkaks kaasas kandma mõttetut alaväärsustunnet.

Liigume eri elualadel, sh kultuuris, järjest enam multidistsiplinaarsuse ja sünteesi poole. Aina rohkem lavastub efemeerseid nn etenduskunstide valda liigitatavaid lavastusi. Vaba Lava jaoks ei tohiks selle kaheaastase kuraatoriprogrammiga tehnilises mõttes justkui liiga suur väljakutse olla kätt tugevalt pulsil hoida. Või kas killustatud maastik võib ühel hetkel hoopis Vaba Lava kontseptsiooni alla neelata, nii et juttigi ei jää järele?

Kuraatoriprogramm on kindlasti üks võimalik väljund ja seda iseloomustab spetsiifiline eriilmelisus, mis lähtub kuraatori maitsest ja näost. Aga selleks, et algne kontseptsioon ei oleks kellegi kõhutäiteks, tuleb leida kõrvalt erinevaid koostöövorme ja -partnereid ning nende otsingule olengi oma vastalanud teekonnal asunud. Arvan, et kui seda platvormi südameasjaks pidada, ei tohiks lasta sel praegu ka oma kohta loovutada.

Mõtle palun välja üks küsimus iseendale ja vasta sellele.

Mida ma tahan selle sammuga tõestada/saavutada?

Kuigi olen teatritegemise seisukohalt alles rohelistes toonides, tahaksin ühendada endas tulemuslikult tegevjuhi ja loomingulise juhi rollid, ikka selleks et aidata riigi seisukohalt olulisi ja väärtuslikke etenduskunstnikke nii riigisiseselt kui ka väljaspool nende loomingulistel otsingutel. Tahaksin, et Vaba Lava (nii Tallinnas kui ka Narvas) saaks endale kaugelt äratuntava näo ning et kõik teatriga seotud inimesed sooviksid sel platvormil erinevates vormides oma värskeid ideid katsetada. See võiks olla keskkond, kus austatakse loomeprotsesse ning tegijaid ega unustata hetkekski meeskonnavajadust ja -tunnetust.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: