Jaak Kilmi uuest filmist "Minu spioonist isa": mind intrigeerib spioonilugude varjatum pool
Režissöör Jaak Kilmi tegi koos Läti lavastaja ja ajakirjaniku Gints Grubega dokumentaalfilmi "Minu spioonist isa", mis avab Läti topeltagendi Imants Lešinskise ja tema lähedast loo. Filmi Eesti esilinastus toimub 17. juulil kell 23.00 Tartu Elektriteatri välikinos (Kastani 42) – vestlesime linastuse eel režissöör Jaak Kilmiga dokumentaalse spiooniloo tagamaadest.
Kuidas jõudis sinuni lugu Läti spioonidest ning nende lõhkikistud perekonnast?
Mis parata, spioonilood on intrigeerivad. Ma olen alati suhtunud suurte reservatsioonidega šikkidesse šampanjaspioonidesse a la James Bond, kuid seda intrigeerivam on olnud minu jaoks spioonilugude varjatum pool - rutiin, topeltelud, valed ja tagajärjed.
Loomulikult olin ma nõus, kui mu hea Läti kolleeg Gints Grube, kes oli just näinud "Diskot ja tuumasõda" (see juhtus 2009. aastal), tutvustas mulle Ieva – kurikuulsa Läti topeltagendi tütre – lugu. Gints ja Ieva olid ammused tuttavad ja selle filmi tegemine oli Gintsil peas mõlkunud juba aastaid.
Huvitav on see, et kui 2009. aastal tundus Ieva isiklik ja perekondlik draama olevat lihtsalt huvitav seik ühest kummalisest ajastust, mis sellisena enam iial ei kordu, siis praegu, filmi valmides, on maailm sisenenud uude külma sõtta. Isa ja tütre Skripalide mürgitamine GRU agentide poolt eelmisel aastal Salisburis näitab, et meie film on aktuaalsem, kui oskasime arvata.
Tegid filmi koos Läti režissööri ja ajakirjaniku Gints Grubega. Kuidas oli teie loomeprotsess ja koostöö jagatud?
Kuna meie filmi peategelane Ieva oli Gints Grube hea sõber, siis jäi kogu Ievaga suhtlemine, intervjueerimine ja muu dokumentaalfilmiga kaasnev kiusamine minu peale. Lähedasest sõbrast filmi teha on väga raske, seda on kogenud vist iga dokumentalist. Kõik lood ja saladused on tuttavad! Kuidas sa ikka küsid üle asju, mida on veiniklaasi taga kümneid kordi pihitud? Seevastu minul polnud mingit probleemi oma asjasse pühendamatu välismaalase uudishimuga otsast alustada. Pealegi, tänu minu suhtlemisele Ievaga sai film ka inglise keelne.
Gints oli selles keerulises suhtluses minu suunaja ja toimetaja. Koos tegime plaane ja arutasime läbi peategelase barjääride murdmise strateegiad. Nii nagu need asjad dokiprotsessis ikka käivad. Mulle meeldib koostöö, sest üksi jään tihtipeale oma kõhkluste ja kahtluste küüsi.
Samas, kunstilisi otsuseid tahaks ise teha – selle filmi puhul mõtlesin välja taaslavastuste stilistika.
Filmi kõige erilisemaks tahuks on taaslavastused, kus loote näitlejate abiga uuesti neid olukordi, mis on filmi keskmes oleva naise mälestustes. Kuivõrd keeruline oli neid olukordi taasluua? Kuidas reageerisid filmi fookuses olevad inimesed neile lavastustele?
Ieva fotoalbumeid lehitsedes lummasid mind need pleekinud värvidega Kodaki fotod 1970. aastate lõpust ja 1980. aastate algusest, mis imelisel viisil tõid minuni selle uue identiteedi saanud ja maailma eest peidetud noore naise ning selle aja, milles need olid üles võetud.
Minu artistic approach filmis oli koos Ievaga selle sama visuaalse maailma taasloomine. Koos sõitsime läbi samad kohad Ameerika Ühendriikides, millel oli tema mälestustes oluline roll mängida – ma tahtsin need hetk hetkelt lahti harutada, et üles pildistada pildistamata hetked – kohtumine isaga 1978.a. Ameerikasse saabudes, Nõukogude noore imestus erutavalt teistsuguse kultuuriga kohtumisel; mälestused, mis olid seotud isa elustiiliga; saladuste ilmsiks tulekud ning elumuutvate otsuse tegemise hetked.
Ma tahtsin taastada fotodel ka igapäevase spioonidraama – paranoilise atmosfääri konspiratiivkodus, kus kardinad olid alati akende ees. Kõik see pidi jäädvustuma neil taaslavastatud "vanadel fotodel", täpselt nii nagu Ieva seda aega ja tegelasi mäletas.
Ieva enda juuresolek – see oli mängu reegliks – andis taaslavastatud hetkedele kummalise autentsuse. Ühtlasi ma usun, et need hetked sundisid teda ka filmitegijale rohkem avanema.
Kas filmi loomeprotsessis jäi kõrvale ka materjali, mida inimesed polnud nõus jagama? Mingeid nurgataguseid spioonide elus, mis jäidki saladuseks?
Mõned asjad jäävadki selles maailmas saladuseks. KGB arhiivid on suletud, CIA arhiivid on selle juhtumi puhul ka suletud veel aastakümneteks. Aga on isiklikud mälestused ja haavad, need me muidugi kiskusime lahti, nii nagu see dokumentaalfilmi puhul ikka käib.
Aga ma usun, et selle rännaku tulemusena said paljud haavad ka kinni õmmeldud ja suhted tagantjärgi silutud.
Mis oli filmi juures kõige keerulisem? Mingi materjali kättesaamine või inimeste avamine, et nad rääkima hakkaksid?
Kuna meie peategelane on spioonidraamades karastunud, pealegi külma sõja lõpuaastatest alates ajakirjanikuna töötanud, oli ta väga kaamerateadlik. Eks selle barjääriga tegelemine võttiski aega aastaid ja nõudis erinevaid tehnikaid. Noh, nagu see dokumentaalfilmi puhul ikka käib.
"Minu spioonist isa" avab Külma Sõja traagikat läbi ühe Läti näite, aga mis sa arvad, kas Eestist saaks samasuguse filmi teha? Kas ka meil on samasuguseid lugusid?
Muide, Ieva töötas alates 1990. aastast Raadio Vaba Euroopa Läti toimetuses, sealt algas tema sõprus Toomas Hendrikuga toonasest Eesti toimetusest. Milline pöörane aeg ajakirjaniku jaoks!
Aga mis puudutab sarnaseid Eesti lugusid sellele eelnevast suletud ajastust, siis ma usun, et enamik nendest on kaitsud vaikuse või perekondliku saladuse müüriga. Ega kõike ei olegi vaja torkima minna. Aga, noh, Eesti šarmantse topeltagendi Juhan Tuldava alias Arthur-Johan Haman, Arthur Tuldava, Janis Jugans, Arthur Haman, Arturo lugu (1960. aastate Rootsi!) on päris intrigeeriv, kuid kahjuks pole enam palju rääkijaid.
Tegemist on Eesti-Läti-Saksa-Tšehhi koostööfilmiga. Kuidas kulges nii rahvusvaheline koostöö?
Raskelt ja aeglaselt. Koostööfilmid on energia ja ajamahukad. Sõidetakse busside ja rongidega, lennatakse lennukitega, ökoloogiline jalajälg on päris pirakas.
Selle filmi võtted toimusid Ameerika Ühendriikides, Lätis ja Saksamaal. Monteerisime Riias, Tallinnas ja Berliinis. Helindus ja värvimääramine Prahas. Koosolekud Skypes. Aga selleks, et kellegagi midagi päriselt arutada, tuleb ikkagi kohale sõita. Nii ma siis kurseerisingi mitu aastat nelinurgas Tallinn-Riia-Praha-München.
On sul praegu ka juba mõni uus filmiprojekt käsil?
Augusti lõpus lendan Indoneesiasse, kus algavad poolteist kuud kestvad Läti-Eesti lastefilmi võtted Läti, Eesti ja Indoneesia näitlejate osavõtul. Suvelektüüriks on mul praegu läti keele õpik. Otsustasin teha lõpu oma umbkeelsusele. "Viss kārtībā!"