"Protsendikunsti" tellijad on algsest ebakindlusest üle saanud
Nii-nimetatud protsendikunsti seaduse täitmine nõuab tellijalt omajagu peamurdmist, eriti kui hoone asub näiteks vanalinnas või siis soovitakse teha midagi täiesti kordumatut. Kultuuriministeeriumi sõnul tuleb seaduse tõlgendamisel siiski kusagile piir tõmmata.
"Protsendikunsti" seadus võeti vastu 2011. aastal. Selle aja jooksul on meie avalik ruum saanud rikkamaks üle 60 kunstiteose võrra. Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre sõnul on tellijad algusaastate ebakindlusest üle saanud ning järjest rohkem julgetakse enda ideedega välja tulla. Võtmesõnaks jääb siiski kujutav kunst.
"Seadus on ikkagi kujutava kunsti tellimiseks ja selle piires peab püsima. Seadust sai isegi mõned aastat tagasi täpsustatud, et ei tekiks kiusatust selle kunsti, mis on teatavasti iga vaataja silmades, tiiva all liiga suuri kurve ära lõigata ja võib-olla liiga praktiliseks minna," ütles Soomre ERR-ile.
Meremuuseumi Paksu Margareeta püsinäituse projektijuht Karen Jagodin ütles, et neil oli vanalinnas asuvasse keskaegsesse suurtükitorni kunstiteose tellimine omajagu keeruline ülesanne. Hoonel on muinsuskaitsepiirangud ning enda tugev iseloom, samuti on tegemist muuseumiga.
"Muuseumi huvi on kindlasti see, et ekspositsioon välja paistaks ja et inimesed oma külastuskogemuse jooksul saaksid elamuse eksponaatidest, museaalidest ning ekspositsioonist. Teisipidi on kunstnike huvi see, et nende taies saaks silma paista ja oleks väärikalt eksponeeritud," sõnas Jagodin.
Seadus ei võimalda näiteks etenduskunsti- või heliteose tellimist, küll aga on video- ja heliinstallatsioonid mitmel korral konkursi võitnud.
"Helikunst, videokunst – need on juba pool sajandit vanad kujutava kunsti alaliigid. Tegelikult on Eestis juba olemas päris hea pretsedent rahvusarhiivi näol, mis just ongi helikunsti vallast ja pakub silmad-kinni-kunstinautimise kogemust," rääkis Soomre.
Seda teed läks ka Meremuuseum.
"Katsetame sellise innovaatilise, audiovisuaalse kunstiga. See peaks andma kunstnikule piisavalt ruumi enda teost eksponeerida, et see saaks väärikalt esile tulla. Ja teisipidi ei hakka siis omavahel konkureerima muuseumi ekspositsioon ja kunstniku looming," lisas Jagodin.
Piiride seadmine seaduse tõlgendamisele ei tähenda, et piirama peaks kunstniku loominguvabadust. Tihti on tellijatel oma peas enda ettekujutus valmivast teosest ning konkursil soovitakse liiga palju ette kirjutada.
"Kui tellija teab liiga hästi, mida ta tahab, siis kunsti puhul - kõigi muude eluvaldkondadega vastupidiselt - see ei ole kunagi liiga hea. Seal siis loomingulist vabadust tegelikult ju enam ei teki," selgitas Soomre.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi