Eesti Lastekirjanduse Keskuse ellu kutsutud preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut.

Žürii valis välja viis nominenti, kes on eesti illustratsioonikunsti tipptegijatena viimase viie aasta jooksul avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid. Tutvustame ERRi kultuuriportaalis preemia nominente.

 
Milline on teie taust? Kuidas jõudsite raamatute illustreerimise juurde?

Olen lõpetanud EKA tootedisaini eriala ja õppinud ühe semestri ka Alvar Aalto ülikoolis Helsingis. Tagantjärele olen aru saanud, et Helsingis olemine ja õppimine andiski tõuke illustreerimiseks. Aastal 2000 oli Eestis illustratsiooni kui sellist vähe ja koomiksit üldse mitte, olid lasteraamatud, mõningal määral plakatikunsti ja ajakirjades üht-teist, aga Helsingis, mis on geograafiliselt Eestile ometi nii lähedal, valitsesid hoopis teised vaatenurgad ja stiilid. See tekitas huvi ja sel perioodil hakkasingi tõsisemalt joonistama.

Esimese lasteraamatuni jõudsin juhuslikult aastal 2013, kuna lastekirjanik Kätlin Vainola, kes on mu sõber, teadis, et ma joonistan ning pakkus mulle koostööd. Otsustasin proovida ja edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kuidas on see ajas muutunud?

Enda käekirja on keeruline kirjeldada. Katsun pidevalt uueneda ja areneda ning mitte jääda kinni kindlasse tehnikasse või stiili. Kahtlemata kumab mu käekiri tööst läbi, aga püüan teha nii, et illustratsioon lähtuks eelkõige tekstist, mida illustreerin. Kuna tekst iga kord erineb, annab see lõputult võimalusi katsetada ja hoiab teema mu enda jaoks põneva.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest töös lähtute?

Kõige algul on käsikiri. See tuleb läbi lugeda ja kõnetavad kohad alla joonida. Siis teha makett, see võib olla füüsilisel kujul või ka InDesign programmis, et vaadata, kuidas ja kus võiksid pildid teksti suhtes paikneda ja kui suured ning mis kujuga need saaksid olla. Mõne raamatuga on lihtne – pildid on üle lehekülje ja kõik on samas formaadis, aga näiteks raamatu "Milo imelised seiklused" puhul oli väga palju kõikvõimalikus suuruses pilte. On suur töö kogu kooslus toimima saada! Kui üldine kujundus on paigas, saan hakata eskiise tegema. Kui eskiisid valmis, hakkan pilte puhtaks joonistama, valmis tööd saadan kirjastusse, või, kui olen ka kujundaja, panen kogu raamatu InDesignis paika.

Nagu eespool mainitud, lähtun ikka ette antud tekstist. Kujundlikult väljendudes: mida see tekst illustratsioonilt ootab, kas ta tahab palju toetust või veidi vähem, milliseid kohti tekstis ma tahaksin illustraatorina rõhutada, mida omalt poolt lisada... Ma ei usu kirjeldavasse illustratsiooni – illustratsiooni ülesanne ei ole minu arvates teksti kirjeldada, vaid seda võimendada ja omalt poolt selliseid vaatenurki lisada, mis olemasoleva teksti veelgi täiuslikumaks muudavad.

Kes on eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Mu lemmikud on Aušra Kiudulaitė Leedust, Elīna Brasliņa Lätist, Isabelle Arsenault Kanadast ja Mr. Melvin Belgiast, nende raamatud katsun küll alati endale hankida ja hoian ka nende muudel töödel silma peal. Eestist ehk hetkel kõige rohkem Jaan Rõõmus, Sirly Oder ja ka kaasnominendid.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Mulle kohati tundub, et illustratsioon on nähtamatu, teda võetakse endastmõistetavana ja tema tähtsusest saab alles siis aru, kui ta puudub. Kujutage ette lasteraamatut ilma illustratsioonita. Oma lemmikajakirja? Ei kujuta, eks ole? Illustratsioon teeb asjast asja, tõstab olulist esile ja tõmbab joone alla.

Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata? Mis muudab illustratsiooni heaks?

Aja jooksul on tekkinud professionaalne kretinism, vaatan joont ja värvikasutust, vorme, kuidas on kompositsioon paigas, kuidas illustratsioon koos tekstiga toimib, kas ta kirjeldab või lisab omalt poolt mingi nüansi. Kas on midagi uut, midagi mida sa pole varem näinud. Vahel mõjub ka imeliselt oskuslikult kasutatud tehnika. Otsin alati sellist tööd, mis paneb südame kiiremini põksuma. Seda on raske kirjeldada, see on mingi X‑faktor, mis mõjub.

Kuidas kirjeldaksite illustratsioonikunsti tänases Eestis? Kuidas on see ajas muutunud?

Kui vaadata Eestit tervikuna, siis on meil väikse rahvamassi kohta üllatavalt palju omanäolisi illustraatoreid. Ei ole sellist koolkonda ega kindlat käekirja, mille järgi Eesti illustraatori maailmas ära tunneb. Minu arvates tuleb see meile kasuks. Ajas on see kindlasti muutunud, kui pole määravat poliitikat ega suundumusi, vaid vabadus teha seda, mida keegi soovib, annab see palju juurde. Erinevus rikastab!

Mida nominatsioon Edgar Valteri nimelisele illustratsioonipreemiale teile tähendab?

See on tohutu au ja tunnustus! See, et mu tööd hinnatakse ja märgatakse, annab jõudu ja motivatsiooni sel alal jätkata. Aitäh!

Kas miskit on veel illustratsiooni teemal südamel?

See, et on asutatud täiesti omaette auhind illustraatorile, on pikk ja märkimisväärne samm edasi. Kohati tundub, et illustratsioon on kuidagi kõrvaline asi, mis ainult pühendunud inimeste ajada, seda tehakse paljuski muu töö kõrvalt, sest pelgalt illustraatorina on raske ära elada. Kulkal pole illustratsiooni sihtkapitali, riiklikult seda ei õpetata, aga samas pildiraamat ega lasteraamat ilma illustraatorita ei sünni, ei sünni ka ajakiri ega muu trükimeedia. Palju kasutatakse pildipanga teenust, kuna see on mugavam ja odavam, aga oleks tore, kui palgataks hoopis andekaid inimesi, kelle abiga saaks tihti hoopis huvitavama ja omanäolisema tulemuse.