Marja-Liisa Plats: lasteraamatud peavad tegelema ka sotsiaalsete teemadega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marja-Liisa Plats
Marja-Liisa Plats Autor/allikas: Eesti Lastekirjanduse Keskus

20. septembril tähistatakse Eesti Rahva Muuseumis Pokumaa eestvedamisel Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva. Teemapäeval antakse esmakordselt üle kunstniku nimeline illustratsioonipreemia. ERR kultuuriportaal avaldab intervjuud viie nominendiga, kolmandana vastab Marja-Liisa Plats.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ellu kutsutud preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut.

Žürii valis välja viis nominenti, kes on eesti illustratsioonikunsti tipptegijatena viimase viie aasta jooksul avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid. Tutvustame ERRi kultuuriportaalis preemia nominente.

Milline on teie taust? Kuidas jõudsite raamatute illustreerimise juurde?

Mul oli seesmine valmisolek ja tahe illustreerida olemas juba lapsena. Tehniline võimekus mul muidugi veel puudus. Kõikidel on vast lapsepõlve lemmikpiltidega seotud sooje emotsioone ja mälestusi. Kuid ma tegin ka kriitikat ja vaatasin ebakõlasid. Kui mõni lugu või muinasjutt pakkus palju visuaalset ainest, aga kunstnik ei olnud seda üldse ära kasutanud, oli kahju ja tahtnuksin pildid ümber teha.

Esimese professionaalse töö tegin üsna varakult. Kuueteistaastaselt illustreerisin ühe võru keele töövihiku. Läks kõvasti aega, enne kui illustreerimisest sai püsiv töö. Õppisin hoopis fotograafiat. Olen proovinud üleüldse kõike muud õppida, sest illustreerimine on mul niikuinii olemas olnud ja seda ei ole tarvis eraldi otsida. Üks töö viib teiseni ja nii need asjad hargnevad.

Kuidas kirjeldaksite oma illustraatorikäekirja?

Ega ma ise oma käekirja nii selgelt ei näe, sest eksperimenteerin palju. Kõrvalt oskab mõni teine inimene seda võib-olla isegi paremini iseloomustada. Mind võluvad sellised stiilid nagu "hooletu elegants" ja "kohmakas püüdlikkus".

Aga mul endal läks päris kaua aega, enne kui julgesin avalikult üle piirjoonte värvida. Põhjuseks vast hea lapse sündroom ja koledaks tembeldamise hirm. Lapsena värvisin näiteks raamatus vildikatega üle kõik Jaan Tammsaare naised, et nad vähegi ilusamad oleksid. Samas ruumi kujutamises oli ta parim. Ja Pärna pildid olid ju ka väga koledad, aga see detailide küllus ja fantaasiamaailm tegi ta ikkagi meeldivaks. Selles mõttes ma olin ikka täitsa Valteri laps. Tema oli ilus ja samas vaba.

Ma arvan, et mu praegune käekiri sünteesib kõiki neid lapsepõlve läbielamisi. Tegelikult olen ma oma sketše alati rohkem imetlenud kui puhtandeid. Sest seal on emotsioon ja idee juba sees ja see viirutamine ja varjutamine on juba nagu ekstra. Mulle meeldivad toored emotsioonid.

Kuidas on käekiri ajas muutunud?

Alustasin vara ja need kuueteistaastaselt tehtud pildid on ikkagi väga Edgar Valter illustratsioonide moodi. Olin Valterist hästi palju mõjutatud, sest olin tema illustreeritud raamatuid kõige rohkem näinud. Tema ja Elle Tikerpäe peened tušijooned olid mu lemmikud.

Minu käekirja muutumist on kenasti näha Mika Keräneni "Eesti laste krimka" sarjas, mis on nüüd ilmunud juba kümme aastat. Aastal 2009 nägid tegelased nendes raamatutes välja teistsugused kui aastal 2019. See on täitsa naljakas. Olen säilitanud selle, mis on igas tegelases erilist, nende nii-öelda kaubamärk on sama, aga minu joone tõmbamise viis viskleb kord ühes ja kord teises suunas.

Kas õpingud teistel erialadel on muutnud teie käekirja teistest erinevaks?

Ei saa seda väita, eks meid kõiki mõjutavad filmid, muusika ja muu kultuur. Aga interdistsiplinaarsus on minu jaoks oluline küll, sest valdkondade kohtumispunktides toimuvad innovatsioonid. Kui ma fotograafiat õppisin, siis kasutasin teinekord illustratsioonis fotosid, aga loobusin sellest varsti. Praegu proovin lihtsalt järjest rohkem analoogis või käsitsi teha, sest arvutis veedetud aega on nagunii nii palju. Ja enamus visuaale, mis meid ümbritseb, on arvutigraafika.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest oma töös lähtute?

Tööprotsess sõltub täielikult raamatust. Lasteraamat on lai mõiste ja on järsk vahe, kas tegu on jutu- või pildiraamatuga. Raamat on ju omaette tervik. Ma lähtun teksti iseloomust, selle rütmist ja kirjaniku stiilist. Eksperimenteerin erinevate tehnikatega, sest ma ei illustreeri kogu aeg ainult ühte kirjanikku.

Algul loen teksti diagonaalis läbi. Saan töö vastu võtta, kui mul selle lugemise jooksul tekib mingi idee, visioon või kujunduslahendus. Mõtlen, mis oleks parim vorm, mille mina saaksin tekstile anda.

Üks oluline asi, millest lähtuda, on veel maailmavaade. Üldiselt ma suudan päris erinevad tekstid tehniliste võtetega enda omaks teha. Mõnikord ongi huvitav põimida kokku erinevad maailmavaated, et nende kombinatsioonist sünniks kolmas. Mul on olnud probleeme illustreerimisega, kui leian tööprotsessi lõpujärgus kuskilt 146. leheküljelt, kui enamus raamatust on juba ammu valmis, mingi sellise maailmavaatelise asja, mida ma esimesel lugemisel üldse ei märganud, aga mida ma lugejatele edasi anda lihtsalt ei saa ega soovi.

Millised on illustraatori suurimad väljakutsed? Kuidas neist raskeist hetkist üle saab?

Projektide pikaajalisus nõuab, et oleks hea ajaplaanimise oskus. Ja see tõstab küsimuse inspiratsioonist. Seda ei saa ootama jääda. Professionaalsus seisneb oskuses inspiratsiooni ise mingi tegevusega esile kutsuda. Minu meelest on illustreerimine seisundikunst. Ma pean ise need emotsioonid läbi elama, mida tahan piltidesse panna. Mul peab tekkima entusiasm. Usun, et see jääb piltide sisse alles ja on vaataja jaoks oluline. Kui juba on privileeg teksti juurde pildid joonistada, siis vaataja peab nägema, et olen ise olnud nende loomisest haaratud.

Tegelikult on ülim väljakutse kogu raamat üksi valmis teha. Tihti mõtlen, et mul võiks olla kambas keegi kunstiline juht, kes aitaks analüüsida.

Kes on eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Ausalt öeldes ma ei hoiagi näppu aktiivselt kellegi pulsil. Jaan Tammsaar on küll eeskuju, aga ma ei tea, mida ta praegu teeb. Raamatupoes vaatan tavaliselt nende kolleegide raamatuid, kellega olen aastate jooksul tuttavaks saanud. Viimati ostsin vist kasnominend Priit Pärna illustreeritud "Kõrvalised isikud". Eesti illustraatorid on üksteise suhtes väga toetavad. Võiks isegi rohkem kohtuda ja illustratsioonidest rääkida ning neid analüüsida. Just lasteraamatute illustratsioonide puhul puudub sisukas kriitika.

Paar illustraatorit välismaalt, kelle puhul tahan teada, kui neil midagi uut ilmub, on Brecht Evens ja Jon Klassen. Evensi raamatud on küll sellised, et hakkab lausa kahju, et ma ise ei ole selliseid teinud. Mul on tema töödega tore klapp.

Üks tähtis raamat minu jaoks on graafiline romaan "Kabuki", kus orvust peategelane on kasvatatud palgamõrvariks ja nüüd, täiskasvanuna, on ta täielikult identiteedi kaotanud. Suurepärase agendina võib ta olla kes tahes ja kus tahes. Vastavalt peategelase rännakute sisule muutub raamatus ka loo visuaalne kujutamise viis. Nii palju kui peategelane oma identiteete vahetab, muudab ka loo autor ja kunstnik David Mack justkui mängleva kergusega oma stiili. Äärmiselt läbitöötatud pildid vahelduvad kollaažide, origami ja kriipsujukudega. See on nii hea! See on semiootika! "Kabuki" kirjeldab nimevahetamise traditsiooni Jaapanis. Kui kunstnik on omandanud oma alal meisterlikkuse ja saavutanud kuulsuse, siis ta kaob, vahetab ära oma nime ja alustab õpilasena uue tehnikaga uut teekonda.

Poola graafik Henryk Tomaszewski, kes on juba surnud, tema on tööd on lihtsalt "vau!".

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Illustratsioon on tähtis, sest kõik lood ei ole universaalselt lugeja ellu kohandatavad. Pildiraamatute puhul on pilt pool lugu. Elukogemus toetab loost arusaamist ja lastel ei ole seda nii palju kui täiskasvanutel. Pildid toovadki lapse lugemise, lugude mõistmise ja meie kultuuri juurde. Need panevad laste kujutlusvõime tööle ja annavad neile võimaluse looga haakuda. Piltide kaudu saab tutvustada nähtusi, mida võib-olla polegi tekstis mainitud, kuid mis annavad loole pinna, nähtusi, mis on lapsele muidu liiga abstraktsed või asuvad väljaspool talle tuttavat keskkonda. Võib-olla ei ole lapsel veel võimalik või mõistlik nende asjadega vahetult kokku puutuda. Pildi kaudu saab ta neid eemalt katsuda.

Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata?

Mulle meeldib, kui illustratsioonis on sensuaalne efekt, emotsioon või pinge ja raamat koos piltidega on tervik. Illustratsioon peab tegema tekstiga koostööd ja täitma igal leheküljel endale võetud ülesannet. Raamat on kindel formaat ja piltidel on raamatus teatud seriaalsus. Oluline on, et illustratsioonid oleksid kaanest kaaneni ühtlasel tasemel. Kompositsioonide valik on üks osa sellest, kuidas lugu jutustada ja dünaamika tuleb siinkohal enamasti kasuks.

Kuidas kirjeldaksite illustratsioonikunsti tänases Eestis? Kuidas on see ajas muutunud?

Kujutamise vahendeid on minu lapsepõlvega võrreldes juurde tulnud. Stiililehvik, mida kasutatakse, on suurem, ja meile levivad tänapäevased trendid ka mujalt maailmast, sest piirid on lahti. Lasteraamatute valdkonnas ei ole palju illustraatoreid juurde tulnud, kuid see on võib-olla antud tööstuse omapära. Üldiselt on aga illustraatorite arv kasvanud. Tekkinud on teadlikkus, et illustraatori amet ei tähenda ainult lasteraamatutega tegelemist, vaid seda läheb tarvis ka muus meedias. Eestis on ilmunud kolm Elina Kasesalu koostatud noorte eesti illustraatorite kogumikku ja see on väga kihvt. Sealt võiks otsida ka uusi raamatuillustraatoreid. Mõne uue teksti puhul võiks noorte illustraatorite hulgast vaadata, kelle käekiri viiks selle loo mingile uuele tasemele ja annaks kokku sellise eriti magusa terviku.

Mulle meeldib, et lasteraamatutes räägitakse sotsiaalsetel teemadel. Arvan, et igasuguseid raamatuid on tarvis. Alati ei pea lapsele lugema õnnelikku muinasjuttu. Neid on ka vaja, aga raamat on suurepärane vahend, millega lapsele elu tutvustada. Eks iga vanem peab ise hindama, millist raamatut ta oma lapsele ette loeb. Mul on mälestus Rein Raamatu raamatust "Põld". See oli sünge lugu hobusest, kes jooksis minema. See lugu oli õudne, kuid vaatasin seda ikka aeg-ajalt uuesti.

Raamatud pakuvad lapsevanemale suurepärase võimaluse lapsega arutleda igasuguste olukordade üle, millega laps ei pea siis tulevikus üksi silmitsi seisma. Täiskasvanuna on tal võib-olla meeles mõni toetav sõna oma vanemalt, mis aitab uue olukorra või emotsiooniga hakkama saada.

Edgar Valteri nimelist illustratsioonipreemiat antakse sel aastal välja esmakordselt. Mida see nominatsioon teile tähendab?

Minu jaoks on see kõrge tunnustus!

Kas midagi jäi illustratsiooniga seoses veel südamele?

Tahaksin teinekord töötada rohkem koos tiimiga. Illustraatoril võiks olla kaaslaseks kunstilisest juhist kolleeg. Minu jaoks on ühe raamatu valmistegemine vahepeal liiga suur tükk. Üksinda peab välja mõtlema terviku ja rütmi. Väga lahe oleks, kui saaks mõne hea kriitikameele ja kõrgel tasemel kontseptuaalse mõtlemisega inimesega arutada, kuidas saada üks lugu selle parimasse vormi. Vahel soovin kõrvalpilku, mida mul endal alati pole. Mul ei pruugi tulla kõige paremad ideed või need tulevad eriti pika aja peale, kuid nii kaua ei ole võimalik raamatute tegemisel viivitada ega oodata.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: