Eesti Lastekirjanduse Keskuse ellu kutsutud preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut.

Žürii valis välja viis nominenti, kes on eesti illustratsioonikunsti tipptegijatena viimase viie aasta jooksul avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid. Tutvustame ERRi kultuuriportaalis preemia nominente.

Milline on teie taust? Kuidas jõudsite raamatute illustreerimise juurde?

On kummaline mõelda, et kuidagi tunnetasin juba lasteaias, et joonistan teistest paremini. Kaaslaste imetlus ja kasvatajate kiitus tekitab ju tunde, et ohh, ma teen seda kõike nii hästi. Loomulikult ei mõelnud ma selles vanuses raamatute illustreerimise peale, kuid pilte vaatasin huviga, tehes samas järeldusi, mis on ilus ja mis mitte.

Joonistasin kodus kogu aeg. Tegin koolis ka kuulutusi ja pilte seinalehtedele ja tahtsin minna laste kunstikooli. Nõukogude Eestis olid üldjuhul kõik huviringid ja -koolid tasuta, kuid Tartu Laste Kunstikoolil oli õppemaks. Elasin emaga kahekesi, tema jaoks oli õppemaksu tasumine üle jõu käiv. Olin ilmselt ikka sügavalt veendunud oma soovis, sest viisin ema nii kaugele, et ta kirjutas avalduse saamaks majanduslikel põhjustel kooli tasuta.

Õppisime kunstikoolis joonistamist, maalimist, kompositsiooni, skulptuuri ja kunstiajalugu. Maalimise ja kunstiajaloo õpetaja ütles mulle: Regina, sa peaksid raamatute illustreerime ja kujundusega tegelema hakkama. Ohhooo, mul hakkas kelluke peas helisema ja silm särama! See on ju tõesti see, mis mulle meeldiks. Arvan siiani, et olen selle mõtte eest tänulik oma lastekunstikooli õpetajale. Soov saada illustraatoriks idanes mu peas juba umbes 13aastaselt.

Keskkooli lõpetades olin kahevahel, kas minna õppima eesti keelt ja kirjandust või kunsti. Kuna raamatuillustratsiooni sai õppida vaid graafika erialal, siis seadsin sammud pealinna ja kannatasin ära kaks aastat igasuguseid graafikatehnikaid, et pühenduda just sellele, miks Kunstiinstituudi graafika erialasse astusin. Ülikooli ajal avaldati minu esimesed illustratsioonid lasteajakirjades Täheke ja Pioneer.

Minu diplomitööks olid illustratsioonid Ernst Enno luuletusele "Üks rohutirts läks kõndima", mille andis raamatuna välja Eesti Raamat. Pole üldse põhjust häbeneda seda raamatut. Tuli tõesti ilus välja. See on tolle aja kohta erakordne papiraamat. Siiamaani tuleb mu juurde inimesi, kes ütlevad, et see oli nende lapsepõlve ilusamaid raamatuid.

Lõpetasin Kunstiinstituudi cum laude ja peagi võeti mind Eesti Raamatusse mittekoosseisulise kunstnikuna tööle.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kas või kuidas on see ajas muutunud?

Kardan, et mu käekirja on keerulne kirjeldada. Olen äärmiselt enesekriitiline, mingil määral ebastabiilne. Tahaksin isegi teada, mille järgi publik just minu raamatu ära tunneb. Praegu pole vist palju inimesi, kes üldse loeb illustraatori nime. On küll välismaiste raamatute eeskujul võetud üle tava kirjutada ka illustraatori nimi raamatu kaanele, aga ma ei tea, mida see ostjale ütleb.

Aastaid on olnud mu põhimõte leida igale raamatule oma iseloom. Ma ei taha, et mu raamatuid võiks omavahel segi ajada. Uut teksti lugedes võtabki kõige rohkem aega selle OMA võtme leidmine, ma lihtsalt ei suuda ühest raamatust teise teha ühesuguseid pilte, kuidagi igav hakkab. Seepärast ongi mu käekirja raske kirjeldada, leida võib nii palju erinevat, kuigi mingi äratuntav joon neis kõigis vist on.

Mu esimesed raamatud olid kindlasti mõjutatud sellest rohutirtsuraamatust. See tähendab, et mulle anti palju töid, kus eeldati, et teen rohuliblesid ja kõike loodusega seonduvat. Sellest väljamurdmine võttis parasjagu aega. Olin pikalt oma töödes väga värviline, kohe eriliselt värviline, mis küll nõukaaegses trükis kaduma läks. Olen ka ilmselt päris dekoratiivne, samas ikkagi graafikuna detailirohke ja täpne. Ega mu piltides midagi juhuslikku pole.

Kui rääkida ajas muutumisest, siis joonistan ehk paremini, oskan oma puudusi peita, silmaring on avardunud ja maailma erinevaid raamatuid on nähtud. Kasutan mitmekesisemaid materjale: akvarellimisele on lisandunud erinevad pliiatsid, kollaažid jne. Kui noorena möllasin värvidega, siis viimastel aastatel olen teinud mitmeid väga hillitsetud koloriidiga raamatuid. Arvutiga töötamist pole ära õppinud. Tunnen sellest mingis mõttes puudust. Aga olen samas õnnelik, et mul on olemas originaalid, mis on just sellised nagu raamatutes.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest oma töös lähtute?

Kuna ma ei oska ise raamatuid kirjutada, siis esiteks muidugi tuleb lugeda kellegi kirjutatud käsikirja. Mõni neist on illustreerimiseks keeruline, mõne puhul hakkavad pildid kohe silme ees jooksma. On olnud ka juhuseid, kus pean tunnistama, et pole minu teema.

Otsin kõigepealt võtit, milline mu uus raamat välja võiks näha. Haudumine toimub enamasti magades. Siis teen pisut kriipseldusi, mõtlen välja formaadi, lehekülgede arvu, otsustan, mis tehnikas ja materjalidega võiks selle raamatu teha.

On olnud raamatuid, millele pole visandeid teinud, aga enamasti tuleb midagi ikka ette joonistada. Üldiselt arvestan tekstiga – mitte niivõrd kirjutatuga, vaid selle tekitatud tunde või alatooniga. Sageli pole tekstis sõnagi sellest, mida sa lugedes tunned: kas sind ajas miski jubedalt naerma või hoopis tõi pisara kurku. Ma tahaks, et see tunne oleks mu piltidel enam-vähem näha.

Millised on ühe illustraatori peamised väljakutsed?

Otse pauguga ütleks, et suured eriväljaanded, millele ei panda mingeid piire. Näitena tooksin enda kolm väikseformaadilist, aga paksu muinasjuttude ja muistendite raamatut "Sada saarelehte, tuhat toomelehte", "Üle õue õunapuu" ja "Marjakobar", mille kirjastas Koolibri, ja hiljuti ilmunud Hollandi kirjaniku Toon Tellegeni "Kõik on olemas. Lugusid oravast, sipelgast ja teistest loomadest", mille kirjastas pisike kirjastus Aasta Raamat.

Sooviks väga, et kõik hulljulged mõtted, ka väikestelt muuseumitelt, raamatukogudelt, rahvamajadelt ja mujalt leiaksid rahalist toetust, et nad saaksid endale lubada professionaalseid illustraatoreid-kujundajaid.

Kes on teie eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Oioi, ma ootan kõike uut huviga! Meil on nii palju häid illustraatoreid, kes annavad endast kõik, et iga järgmine raamat oleks ilusam ja huvitavam. Tihti on uut ilmunud raamatut vaadates kade meel, et ma ise ei saanud seda või teist teksti illustreerida.

Igal aastal tekib uusi kirjutajaid ja illustreerijaid juurde, mitu uut põlvkonda on peale kasvanud. Neid kõiki on põnev vaadata. Kui vanasti kirjutasid ja illustreerisid raamatuid ikka vastava hariduse saanud inimesed, siis praegu on maailm kõigile lahti. On midagi öelda, kirjuta, tahad joonistada, joonista! Ja kui on ettevõtmist, kirjasta!

Ma ei tea, et mul oleks otse keegi eeskuju, aga minu lähenemist illustreerimisele on kindlasti mõjutanud Jaan Tammsaar. Ta oli Kunstiinstituudis mu õppejõud ja ta raamatud on mulle alati meeldinud. Mu suur lemmik praegu on Urmas Viik. Tal on võrratu joonistusoskus, originaalne mõtlemine ja suur julge haare. Paistab, et mulle meeldib selline maskuliinne illustreerimine, nagu oli Jaanil ja on Urmasel. Võib-olla olen ka ise pisut mehine, isegi oma kõige leebemates piltides. On ju üldjuhul teada, et nunnud titad, printsessid ja loomakesed pole minu rida. Samuti ei saa ma hakkama koomiksi ja karikatuuriga.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Sellest on nüüd küll tegelikult palju räägitud: illustratsioon annab lapsele esimese visuaalse informatsiooni ja emotsiooni. Aegade hämarusest saati on pilt olnud enne teksti, isegi enne kõnet. Teame seda koopajoonistest ja piltkirjadest, need kõik pidid toimima sõnade asemel. Me õpetame lapsi piltide abil rääkima, värve, loomi, lilli ja palju muudki tundma. Saame varakult tagasisidet, millist raamatut laps ikka ja jälle vaadata tahab. Me arendame ja areneme ise koos lapsega tema kasvamises ja maitse muutumises.

Isegi neile tänapäeva lastele, kellest edaspidi ei saa lugejaid, näidatakse väiksena eelkõige raamatuid. Pilti on võimeline vaatama ka primitiivne inimene, olgu ta suur või väike. Parimal juhul on illustratsioonide abil võimalik tekitada huvi lugemise vastu, kujundata maitset, tekitada huvi (raamatu)kunsti ja ilu vastu. Illustratsioon klassikalises mõttes peaks toetama teksti ja tooma välja selle meeleolud.

Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata? Mis muudab ühe illustratsiooni heaks?

Arvan, et hea illustratsioon peab olema isikupärane, sobima tekstiga, tekitama tasakaalu ja kokkukõla kogu raamatuga. Alati sünnib raamatusse paremaid ja kehvemaid illustratsioone, neid ei peaks kogutervikust eraldi vaatama. On muidugi suurepärane, kui luuakse pilte, mis on nii head, et osutuvad kunstiteoseks ka väljaspool raamatut ennast.

Minu suurim soov on, et laps, ja ka täiskasvanu saaks pilte imetleda. Et ta ei saaks öelda: ma joonistan ju ise samamoodi.

Kuidas kirjeldaksite illustratsioonikunsti tänases Eestis? Kuidas on see ajas muutunud?

Ajas on meie illustratsioonikunst kõvasti muutunud ja taseme üle ei saa üldse nuriseda. Kõik on lubatud ja paljut ka tehakse. Meil on palju eriilmelisi illustraatoreid, aga puuduvad stiilid, mis mujal maailmas illustratsioonikunsti rikastavad. Meil ei ole näiteks superrealiste, sürrealiste ja teisi iste, kellest on tekkinud lausa ülemaailmsed koolkonnad. Meid on vähe ja asi on kindlasti ka pikaajalise õppe puudumises. Illustreerimise põhitõdesid saab nuusutada valikainete, kursuste ja töötubade kujul. Need annavad enamasti küll ladusa kombineerimisoskuse, küll käsitsi, küll arvutiga, kuid mitte tasemel joonistusoskust.

Kunagi ütles mulle üks vene illustraator, et eesti illustratsioonil puudub sügavus, kõik toimub esiplaanil, pole kaugust ega perspektiivi. Nii see on ilmselt jah.

Pean ära märkima, et kogu maailmas on siiski suunad, mida popp-olla-tahtjad jäljendavad. Ja kahjuks ei erista ühe maa trendijälgijat teise maa omast miski. Ma pean lugu neist, kes leiavad oma stiili, ainult neile omase. Praegu domineerivad 1960.–1970. aastad, lihtne stilisatsioon, lahjad värvid, tahtlik möödatrükk, (ilmselt ka) tahtlik valestijoonistus. See meenutab mulle kehva nõukaaegset trükitehnikat ja abitut kunstnikku. Küllap on ainuüksi minu probleem, et ma seda tegelikult enam näha ei taha.

Eestis on pikk nimekiri ülihäid illustraatoreid. Neid on igas vanuses ja vastavalt sellele erineva lähenemisega ja eri näoga. Võiks öelda, et kõigil neil on oma koht, oma tellijad ja oma austajad. Laskem neil kõigil elada!

Mida nominatsioon Edgar Valteri nimelisele illustratsioonipreemiale teile tähendab?

Tähendab palju ja ajab elevile. On ta ju mingis mõttes tänu aastate jooksul tehtud töö eest. Eriti tore, et illustraatoritel on nüüd oma preemia. On tore, et kõik nominendid on vanuselt erinevatest aastakümnetest, mis tähendab, et oleks nagu läbilõige kogu meie illustratsioonikunstist.

Pean kõigist konkurentidest lugu, nad on andekad ja töökad ja mis kõige olulisem, mulle väga armsad inimesed! Kalli kõigile!

Kas miskit on veel illustratsiooni teemal südamel?

Südamel on sama, mis kirjastajatel: ootan huvitavaid käsikirju. Kui sünnib toredaid tekste, saab ka ilusaid illustreeritud raamatuid.