Catherine Zarip: lasteraamatus on oluline luua võimalikult helge atmosfäär ({{commentsTotal}})

Catherine Zarip
Catherine Zarip

20. septembril 2019 tähistatakse Eesti Rahva Muuseumis Pokumaa eestvedamisel Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva. Teemapäeval antakse esmakordselt üle kunstniku nimeline illustratsioonipreemia. ERR kultuuriportaal avaldab preemia intervjuud viie nominendiga, neljandana vastab Catherine Zarip.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ellu kutsutud preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut.

Žürii valis välja viis nominenti, kes on eesti illustratsioonikunsti tipptegijatena viimase viie aasta jooksul avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid.

Milline on Teie taust? Kuidas jõudsite (laste)raamatute illustreerimise juurde?

Varasest lapsepõlvest peale on kaks asja minuga alati kaasas käinud – joonistamine ja raamatute lugemine. Ema on rääkinud, et joonistasin juba aastasena kõikide perekonnaalbumi fotode tagumised pooled täis. Armastuse raamatute vastu sain ka temalt, sest ta luges väga palju.

Kui käisin algklassides ja mul õnnestus saada paarkümmend kopikat taskuraha, siis ei ostnud ma maiustusi ega muud taolist, vaid lasteraamatuid.
Siima Škopi, Edgar Valteri ja paljude teiste tolleaegsete suurepäraste kunstnike illustratsioonid olid lummavad ning mõjutasid ilmselt väga paljusid lapsi, kaasa arvatud mind.

Õppisin Tallinna 1. Keskkoolis (praeguse GAGi) prantsuse keele eriklassis Põhikooli ajal käisin ka paralleelselt Tallina Laste Kunstikoolis. Lõpetasin Tallinna Kunstiakadeemia keraamika erialal.

Ülikooli viimasel kursusel küsis üks tuttav, kes töötas tollal väikeses õpikukirjastuses, kas ma tahaksin joonistada pilte koduloo töövihikusse. Vastasin pikemalt mõtlemata jaatavalt. Niimoodi sattusin otse ülikoolipingist kirjastusse, kus töötasin 20 aastat raamatukujundajana.

Päris esimese lasteraamatu illustreerisin ka seal. Selleks oli Aino Perviku "Mammutilaps ajab tuult taga". Tööst vabal ajal tegin pilte õpikutesse ja töövihikutesse.

Mõne aja pärast hakkasid ka teised kirjastused minu piltide vastu huvi tundma ja praeguseks olen illustreerinud koos õpikutega juba üle 40 raamatu. Lisaks olen teinud pilte lasteajakirjadesse, reklaame, pakendikujundusi ning kõikvõimalikke muid suuremaid ja väiksemaid projekte.

Kuidas kirjeldaksite oma käekirja illustraatorina? Kuidas on see ajas muutunud?

Uut teksti lugedes tekivad iga kord erinevad emotsioonid ja meeleolu ning vastavalt sellele kujunevad pildid ja koloriit. Minu jaoks on väga oluline luua raamatus võimalikult helge atmosfäär, sest see on ju mõeldud eelkõige väikestele lastele. Heatahtlikud tegelased, rõõmsad värvid, detailid, mis lisavad meeleolu – kõigest sellest peaks vormuma isemoodi maailm, mis üritab loo ellu äratada.

Ma usun, et kõik inimesed, kes tegelevad loominguga pikki aastaid järjepidevalt, arenevad ja muutuvad kogu aeg. See on mingis mõttes isegi paratamatu. Selleks, et sul endal oleks huvitav ja ka teised tahaksid ikka ja jälle sinu loomingut vaadata, tuleb otsida kogu aeg uusi lahendusi, uurida, õppida ja avastada.

Kirjeldage oma tööprotsessi. Kuidas üks illustreeritud lasteraamat sünnib? Millest töös lähtute?

Esimesed pildimõtted tekivad tavaliselt kohe käsikirja lugedes. Kirjaniku tekst on äärmiselt oluline. See peab tekitama minus mingi tunde. Kui seda tunnet ei teki, siis läheb tööprotsess reeglina väga raskeks ja lõpptulemus ei pruugi õnnestuda. Mõnda aega kannan lugu enda peas ja ootan, kuidas see elama hakkab.

Kuna enamasti kujundan kõik oma raamatud algusest lõpuni ise, siis esimese asjana panen arvutis kokku maketi, otsustan, milline peab olema formaat, illustratsioonide ja teksti tasakaal, ning milline võiks olla värvilahendus. Siis asun visandama üldisi stseene ja tegelasi. See protsess eelneb päris piltide tegemisele ja võib kesta mõnest nädalast kuni kuuni.

Maalin oma pilte akrüülvärvidega, kasutades aeg-ajalt ka kollaaži ja pliiatsit. Tööprotsess on aeglane, sest värvin kihtide kaupa, tagantpoolt ettepoole. Kõigepealt loon üldise tausta, siis olustiku või ruumi, kus tegevus aset leiab ja viimasena tegelased. Iga kiht koosneb veel omakorda mitmest värvikihist. Seetõttu võin ühte pilti maalida keskmiselt nädala. Mõnikord kulub vähem, teinekord rohkem aega. Kõik pildid teen otsast lõpuni käsitsi, arvutit ei kasuta.

Kui sisupildid valmis, siis tuleb veel kaas joonistada, pildid skaneerida ja raamat kokku panna. Kogu protsess võtab kokku kolm kuud kuni pool aastat, sõltuvalt raamatu mahust ja kirjastaja tähtaegadest. See on tegelikult väga lühike aeg ühe hea raamatu tegemiseks.

Millised on ühe illustraatori suurimad väljakutsed?

Kindlasti see, et iga uue raamatuga peab midagi uut looma. Üllatama. See ei tule alati sugugi välja, aga usun, et iga raamatukunstnik alustab iga järgnevat tööd mõttega, et ta tahaks seekord teha midagi täiuslikku.

Kahjuks puruneb see illusioon iga kord, kui raamat valmis saab. Minul vähemalt. Enamjaolt on põhjus selles, et selle pika protsessi käigus sa arened ning raamatu lõppu jõudes seisad tihtipeale silmitsi asjaoluga, et pildid, millega alustasid, ei ole sama head kui viimased. Ja ümber teha neid enam ei saa, sest kirjastusel on tähtaeg, millest tuleb kinni pidada.

Väga suur väljakutse on ka ellujäämine Eesti väikesel turumaastikul, just majanduslikus mõttes. Suuremal osal illustraatoritest on mingi põhitöökoht, sest ainult raamatute illustreerimisest on võimatu ära elada. Ajaliselt on aastas võimalik teha heal juhul kaks kuni kolm raamatut. Kuna meil on väga väikesed tiraažid ja imetilluke turg, siis raha, mis kunstnikele makstakse, ei anna kuude peale jaotatuna isegi miinimumpalka välja. Aga nagu igas töö puhul, on illustreerimisel vaja aega ja pühendumist selleks, et luua midagi meeldejäävat ja tõeliselt head.

Kes on Teie eeskujud? Milliste kolleegide töid ikka huviga ootate?

Keeruline on kedagi konkreetset nimetada, sest inspireerijaid ja mõjutajaid on olnud tohutult palju ja neid tekib kogu aeg juurde. Alates raamatukunstnikest, keda sai imetletud lapsepõlves, kuni tänapäeva tipptegijateni igas valdkonnas. Kolleegide töid ootan alati suure huviga. Tegelikult on meie raamatukunstnike seltskond niivõrd tore ja sõbralik, et kõik elavad kõigile siiralt kaasa ja rõõmustavad teiste saavutuste üle.

Milles seisneb illustratsioonikunsti tähtsus?

Siinkohal tsiteeriksin Viive Noort, kes on väga ilusti selle asja kokku võtnud: "Kui laps avab raamatu, köidavad teda esmalt illustratsioonid. Neid silmitseb ta suure huviga ka siis, kui veel ise lugeda ei oskagi. Ning kui lugemine selge, saab ta neist palju lisainformatsiooni, eelkõige aga arendavad need tema fantaasiat, ilumeelt ja emotsioone. Koolist saadakse eelkõige teadmisi, lasteraamatud koos illustratsioonidega avardavad silmaringi, rikastavad mõtte- ja tundemaailma."

Kuidas või milliste kriteeriumide järgi head illustratsioonikunsti hinnata? Mis muudab illustratsiooni heaks?

Siin ei ole vist ühest vastust. Kriteeriume, mille järgi pilti hinnata, on väga palju. Ma arvan, et kui pilt sind kõnetab, siis ta ongi sinu jaoks hea.

Kuidas kirjeldaksite illustratsioonikunsti tänases Eestis? Kuidas on see ajas muutunud?

Viimase kümne aastaga on illustratsioon Eestis läinud aina paremaks ja päris palju on tulnud juurde uusi tegijaid. Kõigil on oma kordumatu stiil, mille juba kaugelt ära tunneb. Väga mitmete kunstnike raamatuid on välja antud ka mitmes välisriigis.

Mida nominatsioon Edgar Valteri nimelisele illustratsioonipreemiale Teile tähendab?

Esiteks pean ütlema, et see on täiesti erakordne, et selline preemia üldse loodi. Ja väga ootamatu oli oma nime nominentide seas näha. See on suur tunnustus ja annab rohkem kindlustunnet edaspidiseks, tahet ennast arendada ning luua uusi toredaid lasteraamatuid.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: