Palju õnne! "Karv" sai Ameerikas parima lühifilmi preemia. Mida see filmitegijatele endale tähendab?

See on ennekõike suur au, sest "Karva" filmi me tegime koos tiimiga umbes kuus või seitse aastat, seega palju aega kulus selle peale. Kui seda nüüd teiselpool maakera nii kõrgelt hinnatakse, siis see teeb ainult südame soojaks.

Võib vist öelda, et filmi festivalikaar on alles algamas?

Põhimõtteliselt küll, kuigi me oleme paar kuud juba festivalidel tiirutanud ja siiani väga tublid olnud oma filmiga, sest auhindu on tulnud ka mujalt.

Milline siht on teil seatud?

Noh, kui ma täiesti aus olen, siis kõige suurem siht oligi pääseda Fantastic Festile, kus me nüüd selle auhinna võitsime. Justkui mingi mägi oleks vallutatud, aga meid ootab ka oktoobris Sitgesis Hispaanias ees üks auhinnatseremoonia, kus selgitatakse välja prestiižse Melies' preemia võitja. See on võib-olla selline viimane vallutuskäik, aga festivale tuleb sel ja järgmisel aastal veel.

Kuidas sellised lühivormis õudusfilmid üldse levida saavad? Festivalid on üks koht, aga tavalevisse ilmselt väga ei pääse.

See on täiesti tõsi, et lühiõudust on keeruline kinos tarbima pääseda, seda võib küll öelda. Aga ma väga loodan, et meil õnnestub lähikuudel panna kokku kassett, et teha ühisseanss teiste toredate Eesti filmitegijatega, kes on teinud õudsemaid ja vähemõudsemaid filme. Hetkel on see aga tulevikumuusika, midagi konkreetset ma selle kohta veel öelda ei oska.

Me ise loodame, et Eesti vaatajad saavad "Karva" näha veel PÖFFil, kus oleme võib-olla mingis programmis sees.

Kuidas hindate õudusfilmide praegust seisu? Mis suundumused on selle žanri siseselt toimumas ja mida olete proovinud "Karvaga" tabada?

"Karv" tuli hästi isiklikust kohast, seal on näha minu enda huvid ja eelistused, kuna ta on tehtud kehaõuduse žanris. Ka minu enda kompleksid on sinna filmi kokku kallatud.

Üldiselt on aga tore näha, et õudusfilmid on peavoolukinos ka väga populaarsed. Kindlasti on hästi palju vaimuõudust, aga ka zombide ja postapokalüptikaga seotud õudust, mis on tõenäoliselt seotud sellega, et poliitika ja maailm üldiselt on hetkel päris keerulises kohas.

Mulle tundub, et õudusfilmitegijad fantaseerivad maailmalõpujärgsest elust, aga kuhu ta tulevikus edasi läheb, on keeruline ennustada. Ma ise oskan ainult seda teha, et hakata vaikselt enda järgmist õudusfilmi kirjutama.

Jääte seega ikkagi õudusfilmi peale? Kas selline auhind tiivustab?

Muidugi tiivustab ja ma väga armastan õudusfilmi, aga ennekõike armastan igasugust filmi ja filmitegemist. Just jõudis kinodesse ka minu esimene täispikk nukufilm "Vanamehe film", seega ei saa öelda, et ma ainult õudusfilmile keskenduks.