Arvustus. Vanamees ja lüps ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Vanamehe film" Autor/allikas: Kaader filmist

"Vanamehe film" on pastišš kohaliku põllumajanduse ning laia ilma kommertsfilmipärandi grotesksemaks krutitud stampide teemal, kirjutab Mari Laaniste Sirbis.

Täispikk nukuanimatsioon "Vanamehe film" (Eesti 2019, 88 min), režissöörid-stsenaristid Mikk Mägi, Peeter Ritso ja Oskar Lehemaa, operaator Urmas Jõemees.

Alustan algusest: "Vanamehe filmi" ei oleks ilma "Vanamehe multika" jaburate, rohmakate netiklippideta, mis autorite kunagise iseloomustuse kohaselt balansseerib "väga halva ja geniaalsuse piiri peal"* ning mida saatis ehk ebaproportsionaalnegi menu. Anarhistlike episoodiliste naljade kängitsemine tava­kohase täispika kinotoote formaati tundus aastate eest, kui plaan päevakorda võeti, võrdlemisi võimatu väljakutsena ning selle teostumine on ainuüksi seetõttu tunnustust väärt saavutus. Ühtlasi on selle avantüüriga ametlikult juurde tekkinud veel üks Eesti animastuudio, mis on võimeline tootma tõsiseltvõetaval tehnilisel tasemel täispikka filmi. Küllap on paratamatu, et lähtematerjali sporaadilisest absurdihuumorist on saanud pika ja keeruka arendusprotsessi käigus midagi sellist, mille tunneb veel väliselt ära, kuid mis on kahtlemata ulatuslikult teisenenud. Küsimus pole selles, et absurdihuumorit või visuaalset robustsust enam üldse poleks, vaid kõik on detaili-, tausta- ja mõttetöörohkem ning seega juba selle tõttu vastuolus netiklippide veetluse taganud (ja animatsiooni puhul mõistagi näilise) spontaansuse ja primitiivsusega.

Pikemasse formaati sobitamine on üldiselt õnnestunud: visuaaliat on lihvitud, kuid õnneks mitte ülearu, nukufilmi sisse pikitud arvutianimatsioonikatked ning keskkondade vaheldumine peletavad algmaterjali arvestades võimaliku riskina silmapiiril varitsenud üksluisuse.

Sisu tasandil on "Vanamees" filmi kujul senisest märksa kontekstualiseeritavam, pastišš kohaliku põllumajanduse ning laia ilma kommertsfilmipärandist laenatud ja grotesksemaks krutitud stampide teemal, võtkem kas või mootorsaagidega maakad või mecha-lehmad või suvalist võlurite heitlust meenutav duell piimajugadega. Tegemist on selgelt tiimitööga. Osade summa ehk pisut logiseb ja kohati on satutud omaenda naljadest võib-olla liigagi vaimustusse, kuid kandva tooni ehk rämeda nalja sees peitub palju hillitsetult teravmeelseid pisidetaile ja nauditavat nüansi­tabamist. Näiteks õigustab end lapselaste asetamine algsest märksa kandvamasse ossa ning suurem personaliseeritus: kaugeltki mitte iga lastefilm ei küüni õdede-vendade omavaheliste suhete sama eheda kujutamiseni.

Nimitegelane Vanamees, soliidses eas lugupeetavas talumehe seisuses meesterahvas, on Eesti n-ö komberuumis hallidest aegadest olnud autoriteedi võrdkuju. Seda Vanamees enda arvates ilmselgelt ongi. Autor/allikas: Kaader filmist

Säde "Vanamehe" põksuvas mootoris on kunagistes klippides vaid vihjamisi kohal olnud linna ja maa dünaamika, kus nii tegijad kui ka publik paigutuvad mõtteliselt linna poolele. Maakatele omistatava ogaruse, sotsiaalmajandusliku saamatuse ja muu rakendamise linlaste meelelahutuse vankri ette võiks põhimõtteliselt taandada ka ligi kahe aastakümne eest vormistatud sotsiaalteadlaste pöördumises "Kaks Eestit" eritletud ohtliku võõrandumise järjekordseks ilminguks, kuid see poleks kindlasti kogu tõde. "Vanamehe" tegijate haare on avaram ning kujund viitab siin pigem paroodilises võtmes laiemale XX sajandi popkultuuripärandile, eriti Ameerika (õudus)filmitraditsioonile, kus linnadest väljapoole jäävas ruumis tegutsevad inimesed on groteskselt teistmoodi ja osutuvad tihtipeale linlastele eksistentsiaalselt ohtlikuks. Linna pole "Vanamehe filmis" küll lausa ruumina kohal, kuid mõtteliselt esindavad seda lapselapsed, keda päästab halvemast eale omane kiire kohanemisvõime, ning maakatest mitte vähem groteskses võtmes esitatud hipsterid. Filmi keskosa elevamad minutid ongi need, kus on jälgitud väärtusruumide põrkumist: puutumata looduse rüpes toimuvale linnaasukate "sügavamõttelisele" new age'i festivalile sõidab sõna otseses mõttes sisse nn ehe maaelu oma määratus sõgeduses ja roppuses.

Eesti filmiloo seisukohalt trügib "Vanamehe film" naljade lolluse piiri kõvasti edasi. Kindlasti on osa stseene, eeskätt mittemetafoorse karu persega seonduv, ka lihtsalt provokatsioon. Arvustuse kirjutamise ajal ei olnud traditsioonilises meedias kuulda veel ühtegi ahastuskarjet ega näha käteringutamist maksumaksja raha kulutamise jms teemal, kuid vaevalt need tulemata jäävad. On selge, et selle filmi puhul pole tegemist anti-intellektualismiga: see on arukate, laia (pop)kultuurilise viitebaasiga inimeste sihiteadlikult ja entusiasmiga tehtud rämpsmeelelahutus camp'i võtmes. On täiesti võimalik, et mingi osa publiku jaoks on tulemus tegelikult liiga intellektuaalne just seetõttu, et programmiliselt pueriilsetest naljadest võetakse korduvalt maksimum ja siis veel natuke, et ka metatasandil piinlik hakkaks.

Autorid olevat jõudnud filmi tehes viimaks järeldusele, et see räägib põlvkondade suhetest. Sellega tuleb nõustuda, isegi kui film suhtedraama mõõtu kuidagi välja ei anna. "Vanamehe film" osatab muu hulgas põlvkonnavahetuse õudu Eesti animatsioonis. Viimase üks kandvaid telgi on teadupärast rõhutatud maskuliinsus (mõuravat isasust ja rämedust on ennegi omajagu demonstreeritud), kuid kaugeltki mitte niisuguse mõnuga ja sellises ulatuses. Kõik eelnenu paistab "Vanamehe filmi" kõrval hillitsetud ja suisa maitsekas. See taluvuse piiri proovilepanek on aga kokku poolteist tundi pikk ning tundub, et tootmisprotsessi käigus pole päriselt tunnetatud, kuidas rämedus rämeduse otsa kuhjudes efekti nüristama hakkab. Filmi viimaseks kolmandikuks ei ole paraku enam õieti millegagi šokeerida.

Šokeerimine pole siiski olnud "Vanamehe" autorite ainuke taotlus. Pueriilsest pinnakihist pisut sügavamale vaadates näib "Vanamehe filmi" sisuline allhoovus tegelikult kõnelevat maskuliinsuse kriisist. Nimitegelane, soliidses eas lugupeetavas talumehe seisuses meesterahvas, on Eesti n-ö kombe­ruumis hallidest aegadest olnud autori­teedi võrdkuju. Seda Vanamees enda arvates ilmselgelt ongi. Filmis on ta aga pandud piiritu totruse allika positsiooni, kuhu näiteks nõukogude anekdootides on paigutatud tšuktšid. Süžeel, mis on suuresti taandatav vanamehe püüdlusele säilitada noorema ja teistsuguste tõekspidamistega põlvkonna sekkumise tulemusel ohtu sattunud status quo, on potentsiaali paralleelide tõmbamiseks kas või sisepoliitiliste suundumustega. Selguse mõttes ütlen, et filmitegijad on suhtunud oma subjekti pigem teatava loodusfilmilikult vaatleva soojusega kui hinnanguliselt ega kujuta teda tigestununa, erinevalt võimalikest tõsielu-võrdkujudest.

Samuti on seda enesele õieti teadvustamata ummikus antagonist piima­vana, läbikukkunud kangelasfiguur, kes klammerdub ka groteskse paariana kinnismõtteliselt heroilise, kõik-või-mitte-midagi-identiteedi külge ja ihaleb maailmapäästmisele pretendeerimise varjus ehk lihtsalt kaotatud lugupidamist. Kõige otsesemalt kehastavad idee- ja identiteedikriisi filmi ühed nii vormilt kui ka karakteritena tundlikumalt tabatud kõrvaltegelased, tragikoomilisel tühikäigul tiksuvad töötud saemehed, kelle sisekaemus küünib küll äratundmiseni, et seis on nutune, kuid sellest äratundmisest ei piisa, et püüda midagi muuta või ise muutuda. Mingeid vastuseid uute väljakutsetega kohanemise osas pole vist pakkuda ka eneseküllaselt teadagi kuhu kapseldunud Jaagup Kreemil, "ilusad naised" pehmodest hipsterite näol ei tule "Vanamehe" maailmas maskuliinsuse variatsioonina lihtsalt arvesse. Nõnda saab rämeda nalja sisse soovi korral lugeda hulga sügavamaid noote. Eks tõlgendusvõimalusi leiaks veelgi. Võiks näiteks kaaluda metafoori "me kõik oleme lehmad" venitatavust hiliskapitalismi, tarbimissõltuvuse (vanamehe piimaklientuuri sõltuvuse teema jääb filmis küll vaid ääremärkuseks) ja ekspluateerimise kriitikaks, aga arvan, et see läheks siis vist lõhki, nii et las see praegu parem jääda.

Kuhu edasi? Piirid on vististi mõneks ajaks kombatud, ennast kehtestatud ja pilti värskendatud. Tulemus peaks olema Eesti publikule suhteliselt rahuldav ning sel on tegelikult ka üle ootuste ekspordipotentsiaali – debüüdi kohta korralik teos. Laiemalt siinsele animapildile mõeldes tahaks loota vaid seda, et huvitavale ajale, mil neli Eesti animastuudiot täispikka filmi teha riskivad, ei järgne tuumapohmelust ja pikkadeks aastateks laskuvat vaikust.

* Mari-Liis Rebane, Uus Eesti animatsioon: "Vanamehe multikas". – Müürileht, september 2013.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: