Sünopsis:

Sanatooriumi peaarsti ja iseteadliku naispatsiendi kohtumine lõpeb konfliktiga. Arst kutsub naise enda juurde, et kurjustada seoses sanatooriumi sise-eeskirjade rikkumisega. Vestluse käigus saab aga doktor aru, et talle on patsient meeldima hakanud. Kohtumisest kujuneb sissejuhatus üsna kahemõttelisele õhtusöögile, millest omakorda saab alguse liigutav suhtedraama. See on lugu armastusest, mis ei küsi vanust ega ei tunnista piire, lugu pühendumisest, üllameelsusest ja elu keerdkäikudest. Ühtlasi on see lugu möödunud aegadest, mil tundeid ei avatud ega eksponeeritud avalikkusele, nendest rääkiminegi oli keeruline ja peaaegu tabu, kuid tunded, mida ei osatud sõnadesse panna, olid tihtilugu seda sügavamad.

"Sellises võtmes ei ole näidendit keegi veel teinud.  Ma vaatasin üle mitu selle loo uuemat lavaversiooni, mida praegu mängitakse tuntud ja hinnatud teatrites ning veendusin, et kõik lavastajad on teinud tööd eelkõige olmega, mida autor on kirjeldanud. Aga meil õnnestus tavapärase süžee raamidest väljuda ja luua jutustus, mis on oluliselt mahukam," märkis lavastaja Aleksandr Kladko.

Eelkõige seetõttu, et meil õnnestus sinna lisada ajastu tunnetus, meeleolu ja hõng. Selle ajastu, mil elas autor ja kirjutas tänaseni populaarse näidendi. Selles loos on tunnetatav autori naeratus, mis on peidetud kommentaaridesse, samuti teksti, mida inimesed kasutavad väga vanamoelisel viisil, sõnastades oma mõtteid keeruliselt ja kohmakalt – see kõik lisab näidendile võlu," jätkas ta.

Võimalik, et just siin peitub põhjus, miks seda näidendit nii palju aastaid on ikka ja jälle lavale toodud ning miks see publiku seas nii populaarne on, nentis Kladko. "Meie seadsime eesmärgiks tuua see sisemine võlu oma lavastuses esiplaanile, säilitades teksti ilu, iroonia ja sinna peidetud autori naeratuse."

Üle hulga aja teeb Vene Teatri laval kaasa Eduard Toman, kelle lavapartner on Larissa Savankova.

"See lavastus on eelkõige suunatud minu, Larissa ja lavastaja eakaaslastele.  Põlvkonnale, kellele on võib-olla ei olegi südamelähedane see kõige kaasaegsem teater, kuna kaasaegne teater on minu hinnangul vaatajatest paljuski kaugenenud," märkis Toman.

"Meie hinged armastavad teatrit, mis toimib vaatajat silmas pidades, mis jagab vaatajatega elutunnetust. Lavastuses on palju repliike, mis on neile, kes vaatama tulevad, äratuntavad ja südamelähedased. Kõigi meie jaoks, kes me lavastuse loomisega seotud oleme, on see lugu kokkupuutest selle ajastuga, kui me tundsime end hästi, kui me teadsime, mida me teatrilt ootasime ja mida me teatris näha soovisime," lisas ta.