Arvustus: "I Lost My Body": kadunud ja leitud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"I Lost My Body" Autor/allikas: kaader filmist

Film Netflixis

"I Lost My Body"

Lavastaja Jérémy Clapin
Näitlejad Hakim Faris, Victoire Du Bois

7,5/10

Esimese animafilmina Cannes'i kriitikute nädala peapreemia võitnud "I Lost My Body", mis nomineeritud ka Oscarite anima-kategoorias on kaunilt kujundatud ja voolavalt üles ehitatud joonisfilm täiskasvanutele. Eksinud noormehe Naofeli (Hakim Faris või Dev Patel ingliskeelses versioonis) elutee ümberkujundamise lugu on prantsuse filmitegija Jérémy Clapini esimene täispikk film, mis on meile kättesaadav Netflixis.

Mitmed kriitikud pole teost asjata üheks aasta huvitavamaks animafilmiks tituleerinud. "I Lost My Body" põimib sujuvalt kokku kolm ajajoont: lapsepõlves traagilise sündmuse järel Prantsusmaale sattunud Naofeli oleviku, kus ta püüab hajevil pitsakullerina suurlinna argihalluses hakkama saada; mineviku, mida visualiseerivad mustvalged poeetiliselt nostalgilised pildid lapsepõlvest täis astronoomia- ja muusikahuvi ning vanemate armastust. Ja kolmas kiht on tulevik, mille suunas liigub filmi teine keskne tegelane, maharaiutud käsi, mis püüab haiglast põgenemise järel omaniku juurde tagasi jõuda. See sümbolväärtusega tegelane lisab üsna konventsionaalsele arenguloole värskust ning mõjub fantastikast hoolimata maalähedaselt ja orgaaniliselt.

Need kolm joont põimuvad Naofeli teekonnaks, mida ta hakkab suunama, kohtudes ühe taaskord äpardunud pitsatarne raames uksetelefoni vahendusel Gabrielle'iga (Victoire Du Bois või Alia Shawkat), kes väljendab tema vastu ootamatult empaatiat. Naofel saab väiksest positiivsest sidemest jõudu, mida rakendab julgemate, elumuutvate otsuste tegemiseks. "Amelie" kaasstsenaristi Guillaume Lauranti romaanile "Happy Hand" põhinevast loost ei puudu seega ka armumisemotiiv, mis mineviku trauma ja ennast terviklikuna tundmise kui põhiteemadega dialoogi sattudes tahab kokkuvõttes öelda, et selleks et tunda ennast tervikuna peab vahel pigem laskma lahti ning tegema ühe spontaanse suure sammu edasi. Kartmata, mis juhtub ja kuhu see viib. 

Tuttavliku ja imala idee taustal hargneb lahti leidlik, pildilisele loojutustamisele toetuv süžee, mida toetab Benjamin Massoubre'i ajaliine osavalt siduv montaaž, mis hoiab filmi melanhoolse ja vaoshoitud tooni ka pingelisemates stseenides ootamatult terviklikuna. Maharaiutud käe tegevusliini puhul rakendatakse ka paeluvaid rakursse, mis annavad kannatlikule loole hoogu ja võimendavad elustatud käe perspektiivi. 

Märkimist väärib prantsuse muusiku Dan Levy muusika, mis sulandub haaravalt urbaanse miljööga. Süntesaatori ja keelpillide müstiline, melanhoolne ja jõuline segu kannab atmosfääri, jäädes pikalt pärast filmi kummitama. Levy filmimuusikast on leitud viiteid paletilt isikupärasele Cliff Martinezile. Mõnevõrra on tunda ka Philip Glassi mõju, mis viib kohati koos visuaaliga mõtted Godfrey Reggio "Qatsi" triloogiale. 

Kuigi filmist jääb puudu nii ajalist, sotsiaalset, kultuurilist kui poliitilist konteksti loovatest detailidest, mis oleksid andnud üsna kitsalt raamistatule loole kõvasti kihte juurde, on siiski tegemist linateosega, mis kuulutab uue värskete lähemistega ja silmapaistva tervikutunnusega animafilmitegija tulekust Prantsuse animaväljale. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: