Edith Sepp: mida räägivad meile filmistatistika numbrid?
Äsja avalikustati Eesti filmi 2019. aasta vaadatavuse statistika, mis näitab Eesti filmide turuosa tõusu meie kinodes. Kuidas aga murda välja ja kust saada raha järgmiseks sammuks? Kommenteerib Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp.
Äsja avalikustati Eesti filmi 2019. aasta vaadatavuse statistika. Kokku käis Eesti filme vaatamas 847 500 inimest, mis moodustab 23% turuosa kõigist linastunud filmidest.
Kuid kinokülastuste arv Eestis on olnud tõusuteel juba aastaid – Eestis käis eelmisel aastal kinos filme vaatamas 3 683 894 inimest ning ka see on rekord. Saab väita, et Eesti filmide vaatajad suurendavad üldist kinokülastajate arvu. Eesti film muutub üha populaarsemaks.
Kõigist filmidest oli eelmisel aastal suurima vaatajate arvuga Tanel Toomi "Tõde ja õigus" (267 336 vaatajat), järgnes "Klassikokkutulek 3" ja dokumentaalfilm "Ott Tänak: The Movie". Neljandal kohal oli animatsioon "Vanamehe film", millele omakorda järgnes lasteanimatsioon "Lotte ja kadunud lohed". Erakordne on see, et esiviisikusse mahtis nii ajalooline draama, komöödia, dokumentaalfilm kui ka kaks animafilmi. Erakordselt mitmekesine valik. Filmi "Tõde ja õigus" jõudmine Ameerika Filmiakadeemia välisfilmi eelvalikusse lisas loomulikult veelgi värvi ja andis kindlust, et filmid on head.
Kui aga vaatame numbrite taha, siis näeme, et traditsiooniliselt linastuvad filmid kinodes kommertsalustel – loodetakse suuri vaatajanumbreid ja raha kassasse. Mida aega edasi, seda rohkem moodustab üksikfilmi kogutuludest teistes akendes või platvormidel näitamine, näiteks VOD (filmilaenutusteenus) suurenemise tõttu, siiski moodustab kinos näitamine märkimisväärse osa käivest, tööhõivest ja koguväärtusest. See on ikka veel peamine märk filmi edukusest, mis jääb kõige paremini meelde ja hakkab silma.
Filmi eluiga Eestis aga reeglina algab ja lõpeb kinoleviga. Tagaplaanile jäävad filmilinastuse järel tekkivad "alasektorid". Hea kodumaine näide tavapärasest vastupidisest on filmikangelane Lotte, mille puhul moodustab suure osa sissetulekust Lottega seotud toodete müük (toidu- ja joogimüügist, raamatutest, reklaamist). Lotte on erand ja Eesti filmi puhul saab pigem harva rääkida filmi kõrvalmõjudest (spillover). Film loob aga eeliseid või positiivseid mõjusid teistele sektoritele. Neid nimetatakse laialivalguvateks mõjudeks (spillover impacts). Selle all vaadeldakse tavaliselt kolme sektorit: turism, kaubamüük ja ka riigi tuntuse tõstmine (brand promotion).
Ekraaniturism
Turismi kasutegureid, mis tänu filmitööstusele tekivad, hakatakse kogu maailmas üha rohkem teadvustama. Filmituristid on sageli nõus reisima ja jääme kauemaks kohtadesse ainuüksi võttepaikade tõttu. Nolani filmile järgnevat muutust näeme juba tuleval sügisel.
Suurbritannias on viimastel aastatel olnud mitmeid konkreetse koha- ja kultuuritunnetusega filme nagu "Harry Potter", "Paddington" ja "Kingsman", mis on muutnud kogu tootmistsüklit ja teinud filmist tõelised "minitööstused". Filmid on julgustanud vaatajaskondi kogu maailmast reisima ja lisaks kasutatakse filme Suurbritannia turismireklaamides.
Kaubad
Kui filmi õigesti turundada, kogeb jaemüügisektor otse filmisektori kõrvalmõjusid. Eeltoodud Eesti filmidest on vast "Lotte" edukaim turundaja. Eelmisel aastal linastunud lastefilm "Eia jõulud Tondikakul" on samuti nüüd välja andnud raamatu, mis jõudis isegi raamatupoodide edetabelitesse. Ka "Tõel ja õigusel" on võimalus luua oma lisamõjude allikas. Kui ei soovita T-särke ja turukotte, siis eraldi saab müüa muusikat, raamatut, kangelaste nukke, turismiobjektina võttepaiku ning mõjutust võivad saada ka näiteks Eesti disain ja mood. Ühendkuningriigis toodetud filmidega seotud toodete müügi koguväärtus võrdub uuringute põhjal 70%ga nende filmide kodumaistest piletikassadest. Näiteks oli 2014.-2016. aasta keskmine kassatulu Suurbritannias 421 miljonit naela, mis omakorda tähendab, et 70% sellest on hinnanguliselt 295 miljonit naela.
Eesti kui bränd
Eelmisest kahest punktist tähtsam on Eesti brändi edendamine. Lisaks filmide tegemisest tulevatele otsestele eelistele nagu filmitootmine, turism ja kaupade müük, võib filmidel olla ka muid majanduslikke ja kultuurilisi eeliseid. Riik saab filmide kaudu oma mainet luua – vajadusel seda ka parandada vaatajaskonna ja mõjutajate kaudu. 2019. aasta sügisel linastunud film "Ükssarvik" on hea näide. Film oli lihtne ja kiire ülevaade tänapäeva Eestist ja sellest jääb mulje, et igal eestlasel on oma start-up.
See loob eeliseid täiesti uutes sektorites, tõstes nõudlust teenuste järele ka rahvusvahelistel turgudel. Näiteks on Suurbritannia valitsusel kerge iroonilise alatooniga kampaania GREAT, mille käigus kasutatakse riigi reklaamimiseks mitmesuguseid ühendkuningriigi filmi sisu, näiteks "Bond on SUUR". Selle mõju hindamiseks arvutati välja Ühendkuningriigi filmides tootepaigutuse väärtus. Kogu mudel ja metoodika on liiga keerulised, et siin lühidalt lahti seletada ja paraku ei ole Eesti ja Suurbritannia suurused omavahel võrreldavad. Samas on turuloogika sama - läbi filmi turundatakse mitte ainult Eestit kui riiki, vaid ka teenuseid, tooteid ja inimesi. Selleni tasemeni, et laiendada filmivõimalusi, peab laskma aga filmidel arenenda.
Kaasaegse toetussüsteemi vajadus
Eelnev on pikk sissejuhatus. Kuidas see seondub Eesti filmiga? Peaks kohe toonitama, et asi oleks selge - kõik Eesti filmid ei pea ega tohigi olla loodud kassatulu eesmärgil ning see ei saa olla eesmärk omaette. Film on siiamaani Kultuuriministeeriumi Kaunite Kunstide haldusalas.
Aga samas tuleb tunnistada, et Eesti film on muutumas, laienemas ja kõik valdkonnas tegutsevad arengud ei pruugi olla traditsioonilised ja sissekäidud mudeli järgi. Muutused ei tee omakorda Eesti filmi paremaks ega halvemaks, vaid hoopis mitmekesisemaks.
Kujunenud soodsat ja muutuvat olukorda võiks pigem ära kasutada. Riik on juba investinud nii palju, et Eesti film valitakse 92 filmi seast 10 parima hulka maailma prestiižseimal filmivõistlusel – Oscarite võidujooksus. Võimsaid filme osatakse Eestis teha küll.
Kui Eesti filmil oleks täna rohkem raha, saaks luua kaasaegse ning turu- ja ühiskonna vajadustele vastava filmitoetusmehhanismi. See ei ole midagi originaalset, ikka jagunevad toetusskeemid suurema tootmisvõimekusega riikides veidi keerulistemaks ja vähese rahastusega väikeriikides lihtsamateks. Kui valdkonnas oleks normaalselt toetusi jagada, siis võiks kaaluda tootmistoetuste jagamist erinevate filmiliikide vahel mitmeks osaks ja muuta süsteem efektiivsemaks, täpsemaks ja õiglasemaks.
Esiteks mängufilmidele otsa vaadates – küsimus on muidugi, kas ainult mängufilmidele – aga vaatlema peaks filme, mis toovad kassapublikut, ent ei suuda ilma riigitoetuseta käiku minna, näiteks komöödiad, ajaloolised filmid, adapteeringud. Paljudes riikides on töös toetusmehhanismid, mille järgi võiksid need filmid teenida toetussumma tagasi.
Need filmid peaksid arvestama, et ka toetusmehhanismi rakendaja saab esmajärjekorras oma toetuse tagasi. Sealjuures säilib tootjal motivatsioon ka pärast raha tagastamist – tagasi tulnud toetus suunatakse tallele spetsiaalselt sama produtsendi järgmise filmi jaoks. Nii tekib filmitootjal oma virtuaalne ümbrik, kus on tema potentsiaalne toetus. Järgmisel korral, kui soovitakse toetust kasutada, otsustab küll komisjon ja filmide kvaliteedikontroll säilib, aga toetus on juba olemas. Seda lähenemist kasutavad britid, aga ka Taanis on analoogne jagunemine. Need filmid saaksid kindlasti ka tegeleda nii eelpoolmainitud turismi, kaupade kui ka maine kujundamise teemadega.
Teiseks vaatleme filmifestivalide maitsele suunatud mängufilme, mis on üldiselt struktuurilt keerulised, eksperimentaalsemad ja kasutavad isikupärast filmikeelt. Need filmid peavad järgima teisi kriteeriume kui kassafilmid ja reeglina kommertsalustel tulu ei saa, aga samas võiksid jõuda festivalidele ning pikemas perspektiivis tooma koju ka auhindu. Need on meie filmikunsti alus ja nende filmide järgi on peenestunud maitsega vaatajatel vajadus sama suur, kui kindlustatud publikuga komöödiatele. Lisaks peaks olema kindel koht eksperimentaalsemal filmil, kus reeglid ei ole nii rangelt paigas, aga mis on mõeldud eelkõige professionaalsetele filmitegijatele uuteks arenguteks.
Eraldi kategooriana peaks vaatlema laste- ja noortefilme, mis võiksid olla eelistatud ja täiesti oma eelarvereaga. See tekitaks motivatsiooni toota kõrgel tasemel laste- ja noortefilme. Eesti filmi üks suur eesmärk on hoida Eesti lapsi kodumaise filmi juures. Kui juba varajasest lapseeast puudub lapsel võimalus vaadata eestikeelset filmi, siis üsna tõenäoliselt on tal täiskasvanuna raske vaadata oma keele- ja kultuuriruumist väljakasvanud lugusid. Selle rea alla peaksid kuuluma ka pikad animafilmid.
Lühifilmide formaat võiks jaguneda kaheks – kunstilised lühianimafilmid ja teised lühifilmid, ükskõik, millises vormis. Dokumentaalfilmidel on samuti väljakutse teha ambitsioonikaid "suurfilme" ja samas ka jätkata "väiksemate" teostega, näiteks "Eesti lugudega".
Dokumentaalfilmide rahastus on jäänud maha, nagu teistegi žanrite oma. Filmid on suutnud tõestada, et publik suudetakse kinno meelitada, ja võita peaauhindu ka suurtel festivalidel. Kuid lätlased ja leedukad on meist dokfilmide rahastamissüsteemiga juba möödunud. Leedu ja Läti dokumetalistid saavad taotleda kuni 200 000 eurot filmi kohta, kui meie maksimumtoetus on ikka veel 100 000 eurot.
Kogu Leedu filmide tootmiseelarve on Eestist ette rebinud – Leedu jagab sel aastal 5 miljonit eurot, kuigi alles oli see summa poole väiksem, ja Läti riik andis sel aastal Läti Vabariik 100 filmiprogrammi lõppemisel "valude leevendamiseks" tootmisele juurde 1 miljonit eurot. Kuigi Eesti on oma filmivaldkonnas olnud alati regiooni vedur, siis täna on meil rahastuse osas palju arenguruumi. Sellele vaatamata on Eesti filmid saavutanud väga hea ja mitmekesise repertuaari – see jätkub ka 2020. Aastal. Luuakse midagi kõigile ja igaühele.
Valdkonna eest vastutava asutusena peame olema avatud muutustele ja arengutele. Riik võiks meile seda ka võimaldada. Miks? Sest on üks unistus – kui filmil on nii soodsad võimalused nagu eelpool mainitud, nii suured saavutused nagu Eesti filmile on osaks langenud ja nii palju häid ideid, kuidas edasi ja paremini teha, siis Eesti filmil peab laskma edasi kesta, oma žanrite mitmekesisuses ja rahvusvaheliselt tõsiseltvõetava toetussüsteemiga. Täna ei saa vindumine olla omaette eesmärk.
Toimetaja: Valner Valme