Jaan Tooming. Talvefilmi suvemängud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Talve" võtted Autor/allikas: Robert Lang

Lavastaja Jaan Tooming kiidab noori andeid filmis "Talve".

Suvi ja armastus -- talv ja unelmad. Ja filmis "Talve" on nii armastust kui ulmi. Kuigi aasta on 1942 ja sakslased on okupeerinud Eesti ning Toompea tornis ei lehvi Eesti lipp, vaid füüreri ülistuskalts. Aga noored armuvad ja vanad äritsevad ja hoolitsevad talu eest. On rõõmu, nukrust, armukadedust, rikkaid ja vaeseid...

Selle filmi stsenarist on Martin Algus, paljude seriaalide autor, ning palju on filmis ootuspärast, on sentimenti ja noorte romantilisi tundeid. Ja Joosep Tootsi poeg Oskar oma ema Teelega elavad Raja talus, ja Arno poeg Arnold tuleb Austriast  kodutallu, milles on vaene paar koos kasutütre Maiega. Filmis näeme ka isand Kiirt ja tema poega Fritzu ning uueks tegelaseks on Selma Ollep, kes täiesti Martin Alguse omalooming.

"Talve" ei ole filmi kui spetsiifiilise nähtusena eriti kõrgel tasemel, on kohmakas montaaž ja tagasihoidlik režii, kuid kõiki puudujääke kompenseerivad noored näitlejad. On küllalt räägitud-kirjutatud näitlejate dünastiatest – see võõrsõna on veidi ebatäpne, õigem on siiski öelda näitlejate sugupõlvedest, põlvkondadest, jah, meie lühikese teatriajaloo jooksul on juba nüüd kujunenud mitmeid noori näitlejaid, kelle vanemad on olnud ka näitlejad ja lavastajad. Ida teatris on loomulik, et vanemad oma lapsi ka näitlejateks harjutavad, see on lausa traditsioon. Meil ei ole see traditsiooniks kujunenud, kuid ikkagi võime nimetada  Franz Malmstenit (20), kelle vanemad on näitlejad Mait Malmsten ja Harriet Toompere, ja Maidu isa oli Rein Malmsten – Ugala näitleja, ja tema isa omakorda Draamateatri näitleja. Olen kokku puutunud Rein Malmsteniga, kelle ürgne anne ja andumus teatritööle väärivad märkimist, see oli kutsumus, mitte lihtsalt õpitud amet, samuti on ürgse näitlejaandega Mait Malmsten.

Karl Robert Saaremäe, kes mängib filmis Oskar Tootsi, Joosep Tootsi poega – tema on näitlejate Üllar Saaremäe ja Tiina Mälbergi poeg ja Saara Nüganen, kes mängib filmis Selmat, on andekate vanemate – Elmo Nüganeni ja Anne Reemanni tütar. Ja neis näitlejate peredes sündinud noored näitlejad on samuti andekad, nii et näitlejate geenid kanduvad edasi ja neis lastes on midagi  erinevat esimese põlve näitlejatest, midagi sõnulseletamatut.

Filmi Talve suurim rõõm on Karl Robert Saaremäe ja Henessi Schmidti duett --- Schmidtis on võlu, mis on järeltehtamatu, see on talle kaasa antud. See võlu avaldub juba esimesest pilgust, ilmumisest kinolinale. Seda võlu nimetas Voldemar Panso omal ajal prantsuse keele terminiga sarmiks, see on antud vähestele, aga see on näitlejaga kaasas, kellel see on, ja kui laval on tõelise sarmiga ehk võluga näitleja, siis me silmad peatuvad tal, me nagu ei näekski enam teisi. Henessi Schmidtile sekundeerib vägevalt Karl Robert Saaremäe – see ülim rõõmsameelsus, millel on oht kalduda andetu näitleja puhul teatraalsusse, kuid Karl Robert Saaremäe on rõõmsameelsuses ja naerus nakatavalt rõõmus ja võluv, see jääb kinoajalukku, nagu jääb jäädavalt  kinoajalukku ka Karl Roberti ja Henessi (Oskari ja Maie ) suhe – nii tõeline armastus, et ma juba vaadates korraks mõtlesin, et nende kahe noore vahel peab olema tõeline suhe ka elus. Ja nii ka hiljem selgus, kui Saaremäe kurbusega teatas ajakirjanduses, et on lõppenud tema ja Henessi suhe, mis filmi "Talve" ajal oli tõeline. Aga see suhe on jäädvustatud, ja kui Karl Robert ja Henessi kunagi on kuuekümneaastased, kui nad jälle siis elavad koos või eraldi, siis nende armastus on jäädvustatud nende mängitud Maies ja Oskaris – see on – oli väga ilus. Seda ei ole võimalik järele teha, see ületab kunsti piirid.

Samuti oli tore näha päris noort Franz Malmstenit, ja eks tulevik näitab, mis temast lõpuks saab. Samuti on tervitatav Saara Nüganeni tulek flmiekraanile, teatris on ta juba edukalt esinenud – ta sarnaneb väliselt emaga, ja loodame ja soovime talle kuldset tulevikku.

Ka Märt Koik on andekas noor. Ning huvitav on ju see, et need andekad noored – Karl Robert Saaremäe, Henessi Schmidt ja Märt Koik on kõik saanud näitlejakoolituse Viljandist. See näitab, et kui on anne, siis olgu kool Viljandis,  Tallinnas või Nuustakul, anne ei kao kuhugi, kui seda märgatakse ja õiget toitu andele antakse. Ikka lootuses, et elu ei räsi neid noori andeid, et rumalad osapakkumised ei nürista nende meelt ja annet, selles lootuses soovin rõõmu ja loomingulist väge noortele annetele.

Ja mis teha, mulle, ätile, tuli selle filmi ajal isegi pisar silma, ma ei ütle, mis kohal. Kuigi arvan, et film võinuks lõppeda siis, kui Oskar ja Maie käsikäes kaugusse lähevad, ja lõpulahendused las jääda vaatajale mõistatada, kuid see on mu eriarvamus, mis sugugi ei loe.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: