Kirjanduspreemia nominent Andrei Hvostov: "Kirjad Maarale" on kirjutatud eeldusel, et ta loeb seda täiskasvanuna
14. märtsil annab kultuurkapital välja kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus üks nominente on ka Andrei Hvostov oma teosega "Kirjad Maarale". Ta tunnistas, et istus raamatu kirjutamise idee otsas aastaid, kuni Loomingu Raamatukogu ettepanek andis talle selle raamatu jaoks nii vajaliku adressaadi.
"Kirjad Maarale" on Hvostovi sõnul teatud mõttes jätkuraamat "Sillamäe passioonile". "Minu kirjastaja Epp Petrone käis mulle aastaid peale, et ma kirjutaks Sillamäe-raamatule mingi jätkuloo, et mis juhtus pärast seda, kui ma olin Sillamäelt lahkunud. Kui ma olin sealt lahkunud, siis juhtus Tartu," märkis ta.
Ta tunnistas, et istus selle idee otsas mitu aastat. "Töö kuidagi ei edenenud. Proovisin midagi kirja panna, ikka ei edenenud. Aga siis juhtus rõõmustav asi, et 2016. aastal andis Loomingu Raamatukogu välja eraldi vihiku "Eesti kirjad", kus oli 16 meesautorit. Ma olin ka seal kambas."
Hvostov kirjeldas, et seal anti luba kirjutada ükskõik kellele. "Adressaat oli täiesti vaba. See võis olla inimene, institutsioon, eesti rahvas. See võis olla ükskõik kes. Minu esimene katse oli kirjutada "Eesti kirjandus paavstidele". Ma olin tollal väga ärritunud selle pärast, mis oli juhtunud Kaur Kenderiga ja sellest skandaalist seal ümber. See katsetus lükati tagasi."
Tema järgmine suleproov oli "Kiri Maarale". Maara on Hvostovi lapselaps. "See võeti vastu. See oli selles mõttes õnnelik juhus, et kui ma olin selle kirja valmis kirjutanud, mis ka ilmus selles vihikus, siis ma sain aru, et mul on selle raamatu, mis mul üldse ei edenenud, adressaat olemas. Ainsus muutus mitmuseks – "Kirjad Maarale"."
Ta selgitas, et raamat on kirjade kogu tema lapselapsele eeldusel, et ta hakkab seda lugema, kui ta täiskasvanuks saab. "Ütleme, et 30-aastane naine. See juhtub kusagil selle sajandi keskel."
Hvostovi motiiv ja liikumapanev jõud selle raamatu kirjutamisel oli teadmine ning isiklik kogemus, et kõigil saabub aeg, kus tahetakse esitada vanavanematele küsimusi. "See saabub kunagi varases keskeas, kui neid vanavanemaid paraku enam ei ole. Nad on lahkunud. Küsimusi enam esitada ei saa." Sel hetkel, kui vanavanemad lõpuks lapselapsi huvitama hakkavad, neid enam ei ole, lisas ta.
"Ma püüdsin ette kujutada, et mis küsimusi Maara tahaks mulle esitada kunagi, kui mind enam ei ole. Ma proovisin neile võimalikele küsimustele vastata. See ongi selle raamatu sisu," sõnas Hvostov.
Toimetaja: Merit Maarits