"Kui ma olen tavaliselt oma raamatu sihtrühmana näinud algkoolilapsi koos oma vanematega, siis "King nr 39" on pisut suurematele, sellisele eelpuberteedile, 11–12," rääkis Vaiksoo.

"Mul oli selle raamatu kirjutamine ammu mõttes. Teha selline seikluslik lugu, mis pakuks huvi tänapäeva selles vanuses lapsele, kes on algklassidest väljas, kelle lugemishuvi hakkab võib-olla maha käima ja kellel kõiki muid huvisid tuleb kohinal peale. Selline väike üritus või provokatsioon, et kas saab ka selles vanuses lapsed lugema," selgitas ta.

Vaiksoo sõnul on ta käinud ka päris palju sellises vanuses lastega koolides kohtumas. "See tagasiside on olnud praegu väga tore. Kohtumised on olnud ka minu kui autori jaoks julgustavad. Ma olen olnud õigel teel. Lapsed on öelnud, et seal saab nalja, see on lõbus, seikluslik. Eks see oligi põhieesmärk."

Kuigi lugu ise on fiktsioon, on raamatu tegevuspaik väga kindlalt paigas. "Mul oli silme ees Nõmme raudtee ääres olev vana kingapood, nii et see põhitegevusliin jookseb seal, Kuninga tn 3 maja kirjanike liidu kõrval tuleb ka mängu."

Vaiksoo ise nimetaks oma raamatut pseudokrimkaks. "Lapsed kujutavad ette, et hakkavad jälgitama veidrikust meest, kes käib kingapoes. Ta ostab iga päev paari väga kalleid kingi. Kogu aeg üks ja sama mudel. Nii juba nädalaid. Lapsed juhuslikult avastavad selle."

"Peategelane Paul, kes on ise käinud kingapoes, avastab selle nad hakkavad teise tegelasega seda seda n-ö kingameest või Hugot jälitama, lootes paljastada kuritegelik vandenõu, suur kuritegu või organisatsioon. Aga lõpuks selgub, et tegemist on millegi muuga," nentis ta.