Vallo Kepp sõnas, et teda muutis kardinaalselt Uku Masingust tehtud film, mille käigus hakkas ta tundma huvi Arbujate vastu.

"Paari-kolme aasta jooksul närisin läbi kuskil 2500 raamatut, kust leidsin Arbujatest ühtteist, mida sain tsitaatidena raamatusse panna. Selles raamatus on umbes 450 viidet Arbujate esinemistele teistes raamatutes. See näitab, kui laialt on Arbujad meie kultuuri sisse kasvanud," selgitas nominent.

"Mul õnnestus omal ajal käia Lundis Bernhard Kangro juures, kellelt Arbujad nime said, ja temaga pisut vestelda. Nõukogude aja retoorikat kasutades ütleks, et meil oli peaaegu alati saba taga, aga mõni tund õnnestus temaga nelja silma all vestelda ja see virgutas vaimu. Kanrgo kuulas mind praktiliselt üle, enne, kui andis nõusoleku, et võiksin temast filmi teha," rääkis autor.

"Ma olen eluaeg püüdnud koju komplekteerida Eesti luule riiuleid. See on õnnestunud vahelduva eduga. Eestis on ilmunud luulekogusid kuskil üle 6000. Nendest 6000 on mul kodus 3500," sõnas ta ning lisas, et tänu sellisele kogule ei pea ta kirjutamiseks minema raamatukokku, vaid navigeerib enda riiulites.

"Need on eeldused, et miks just mina ja miks just Arbujad. Raamatule "Üheksa arbujat" võiks päris mitmeid asju ette heita. Seal on teatud liiki kordusi ja võibolla ilmus ta natukene liiga vara," rääkis autor ning lisas, et võibolla oleks teos pidanud aastakese veel tuulduma.

"Mul on hea kolleeg Enn Säde, kes ütleb, et maailma viivad edasi ullikesed. Ullikene olen mina, kes ma selle raamatu kokku panin ja tegelikult võib öelda, et ullike on ka Vaapo Vaher, kes pani kokku hiiglasliku Hiiumaa kirjanduse ajaloo," ütles ta ning rõhutas, et need ongi need ullikesed, kes korjavad midagi kokku ja kelle õlgadele toetudes saab tulevikus keegi hakata tegema Arbujate filmi.

"Hakkasin seda raamatut kirjutama usus, et kirjutan oma tulevasele Arbujate filmile stsenaariumi. Lõpetasin selle raamatu pühas usus, et seda filmi ma ei tee," sõnas Vallo Kepp ning rõhutas, et tulevikus võiks keegi Arbujatest filmi siiski teha.