Võime uut Eesti lühifilmikassetti "Värske veri: parimate kavatsustega" kas kiita või laita, aga üks on kindel: Eesti filmilukku jääb see igaveseks kui esimene digitaalselt esilinastunud filmiprojekt. Ja selle eest tuleb tänada eelkõige hullumeelseid produtsente, kes otsustasid keerulisele ajal nii julge otsuse vastu võtta. Majanduslikult see vaevalt eriti kasumlik projekt on, aga mainekampaaniana annab midagi paremat välja mõelda.

Kui aga vaadata kassetti kuuluvaid filme, siis mõjub "Värske veri: parimate kavatsustega" ka hea verstapostina Eesti filmi hetkeseisust. Veel mõni aasta tagasi, kui ilmus kasseti mõtteline eellane "Värske veri", nägi Eesti filmis harva midagi peale draamade-komöödiate. Siin-seal võis õrna garneeringuna märgata ehk žanrimotiive, kuid Andres Puustumaa kõrval polnud keegi juba aastaid julgenud žanritega mängida. Praeguseks on olukord muutunud ja Eesti žanrifilm elab paremini kui kunagi varem.

Kõige tugevamalt paistab see silma Oskar Lehemaa lühiõudusfilmis "Karv", mis oli minu jaoks möödunud aasta tugevaim kodumaine linateos. Muidugi, Tanel Toomi "Tõde ja õigus" on eepiline kinokunst parimas mõttes, aga "Karv" tegi Eesti filmis midagi täiesti uut – me saime esimese päris õudusfilmi, ilma ühegi lahjenduse ja vabanduseta. Õudusfilm par excellence, mis sarnaneb ehk isegi rohkem mõne lõbustuspargi atraktsiooni kui reaalse filmiga, sest sisust olulisem on just elamus. Seda filmi võib vaadata üksi kodus arvutiekraanilt, kuid selle õige koht on ikkagi kinosaalis, kus nõrgemad vaatajad rõveduste peale kisama hakkavad, keegi ehmatades kiljatab ning mõni jookseb ehk isegi saalist välja.

"Karv" on seetõttu ka lühifilmikasseti nurgakivi, mis seab paika Eesti filmi uue perimeetri. Või siis vähemalt n-ö ajaloolise perimeetri, sest piirid on reaalsuses juba mõnevõrra kaugemale nihkunud. Urmas Eero Liiv tegi ka täispika õudusfilmi "Kiirtee põrgusse", mis kõndis Ameerika rämps-slasher'ite jälgedes, Miguel Llanso käe all valmis esimene tõeliselt rikkalik B-film "Jeesus juhatab sind kiirteele" ning Toomas Aria tegi vaat et ilma rahata pöörase action-filmi "Õiglus". Kõik eelpool nimetatud linateosed said valmis aga pärast "Karva", seega peab nurgakivi ja perimeetri motiivid peavad ikkagi paika.

Kui "Karv" vajutas gaasi põhja oma häbitu visuaalse veiderdamisega, siis Chintis Lundgreni järjekordses rebaseanimatsioonis "Toomas teispool metsikute huntide orgu" pole ükski teema tabu. Kes mõnd varasemat Lundgreni filmi näinud, teab hästi, mida sealt oodata – kari boheemidest tegelasi naudib täiel rinnal elu. Värskes filmis on aga fookus suunatud eriti tugevalt just seksuaalsusele, näidates seda, mis toimub tegelaste magamistubades. Praegusel ajal, kui seksuaalne vabameelsus on totaalne moeröögatus, mõjub lühianimatsioon väga moodsalt ja ajakohaselt.

Ainsaks probleemiks "Toomas teispool metsikute huntide orgu" puhul on see, et tahaks rohkem. Chintis Lundgren võiks oma isikupärase pildikeelega vabalt jala Netflixi ukse vahele saada ning teha midagi samavõrd sõgedat kui "Bojack Horseman" või "Tuca & Bertie". Mõnusalt rabe visuaal sobiks igati hästi animasarja, samuti on Lundgrenil olemas kuiv ja nihkes huumor ning head ideed, seega jääb üle vaid see kõik teoks teha.

Kuigi "Toomas teispool metsikute huntide orgu" ja "Karv" on kasseti kõige säravamad lühifilmid, siis omamoodi double-feature'i moodustavad ka Kerli Kirch Schneideri "Virago" ja Andres Keili "Karl ja Carla". Minimalistlik arthouse-ulme on täiesti omeatte žanr, mida ei kohta just kuigi tihti, ning seda ootamatum on näha samalaadset käsitlust korraga kahelt Eesti režissöörilt. Vormiliselt on filmid muidugi erinevad, "Virago" räägib tragikoomilise loo ühe küla väljasuremisest, "Karl ja Carla" on aga hoopis düstoopne jant tuleviku armusuhetest – neid ühendab aga silmipimestav sihikindlus, kus isegi praktiliselt olematute vahenditega on teoks tehtud hulljulged futu-ideed.

Kui "Karl ja Carla" jääb eelkõige meelde tugeva atmosfääri poolest, kuid ei suuda oma lugu tervikuna lõpuni vedada, siis "Virago" on rahvusvahelise potentsiaaliga lühifilm, mis võiks töötada kui äraspidine "Welcome to Estonia" reklaamklipp. Kerli Kirch Schneider on võtnud Lõuna-Eesti trööstitu eluolu ning süstinud sinna feministlikku ürgenergiat, mis tekitab eriti ägeda kooskõla moodsa ja ajaloolise vahel. Mõnes mõttes võib seda vaadata kui filmivastet ansamblile Trad.Attack!, kuid "Virago" ei hõõru enda juuri nii otseselt nina alla, vaid paneb lihtsalt mõnuga hullu. Ja no kuulge, kellele ei meeldiks näha Juhan Ulfsaki mängimas täiesti mõttetut jorssi?

Nelja varemmainitud filmi vahel võib tõmmata mõttelised piirjooned ning asetada need ühtsesse Eesti žanrifilmi taustsüsteemi, mistõttu on veidi arusaamatu, kuidas on kassttile sattunud ka Tanno Mee "Uued algused". Kolimisfirma töötaja ning bravuurika naise vahel tekkiv armulugu on igati sümpaatne ning paneb korduvalt muhelema, kuid jääb varasemate filmide kunstiliste ambitsioonide kõrval lihtsam tuhmimaks. Võib-olla oodanuks Tanno Mee lühiloo puhul isegi pikemat käsitlust, täispika filmina saanuks sellest mõnusalt veidra komöödia vormida.

Üksikutele puudustele vaatamata on "Värske veri: parimate kavatsustega" aga igati tervitatav projekt, mis võiks olla ehk isegi suunanäitaja, kuidas tulevikus Eesti lühifilmidele suuremat tähelepanu tõmmata. Kinodes saavad need filmikassetid kahjuks ikkagi väga vähe vaatajaid ning Eesti lühianimatsioonidest, mis käivad kümnetel ja kümnetel festivalidel, ei moodustata enamasti üldse selliseid kogumikke, mistõttu pole neid praktiliselt mitte keegi näinud. Ehk olekski meil vaja püsivat, iga paari kuu tagant ilmuvat digitaalset filmikassetti, kus mõne euro eest on võimalik näha Eesti filmi pealekasvu? See oleks võit nii vaatajale kui ka filmitegijatele.

Lühifilmikassetti "Väike veri: parima kavatsustega" saab näha platvormilt Netikino ning Elisa, GO3 ja Telia digilaenutuse keskkondadest.