Liisa Saaremäel kinnitas, et see oli väga huvitav kogemus. "Eriti huvitav oli see, mis hakkab inimesega siis toimuma, kui ta viidud päris viimase piirini nii väsimusastmelt kui ka sellega, et oled ühes materjalis juba nii kaua olnud," mainis ta ja lisas, et tema jaoks oli suur elamus ka see, kuidas mõned publikuliikmed veetsid nendega koos öid. "Ma nägin isegi, et üks inimene publiku hulgast oli tulnud magamiskotiga, ta lihtsalt magas fuajees paar tundi ja siis vaatas edasi."

Viimased 25 tundi olid kõik näitlejad järjest laval. "See seisund oli väga eriline ning andis mulle informatsiooni, mis hakkab inimese loomusega toimuma, kui ta on väsinud ning kui ta on isegi eufoorias veidi, midagi sellist ma polnud varem kogenud," tõdes ta ja sõnas, et kui tal tuli ette hetki, mil enam ei jaksanud ega tahtnud, siis andis see loomeenergiat juurde. "Mõtlesin, et väga vahva seisund, selle pealt teemegi."

"Väga ilus ja aus on vaadata ka seda, kuidas inimesed on kontaktis oma kehaga, kui nad ütlevad, et ma nüüd vajangi seda poolt tundi, sest muidu ma ei pea võib-olla lõpuni vastu," selgitas ta, lisades, et on isegi raske öelda, millega oli kestvuslavastuse "Kuhu minek" näol täpselt tegemist. "Kindlasti oli ta eksperiment, aga selles suhtes ei olnud ta hoomatav meile kui etenduskunstnikele, et mis ta täpselt hakkab olema, ning ma ei ole isegi kindel, kas ma seda kõike praegu hooman."

99-tunnise lavastusega nad ilmselt siiski maailmarekordit ei purusta. "Soololavastusi on kindlasti pikemaid olnud, aga kuna see maailmarekord ei olnud ka kõige olulisem, siis selle kohta mul täpsed andmed puuduvad," tõdes ta.