1000 kilomeetrit Helsingist ja 150 kilomeetrit polaarjoonest põhjapool asuv, eestlastele peamiselt suusakeskusena tuntud Ylläs valiti Veiko Õunpuu viienda mängufilmi maailma esilinastuseks, sest just seal, keset Põhja-Soome tundrat toimus valdav osa võtetest. Lisaks tavapublikule, näitlejatele, filmigrupile ja vippidele moodustavadki märkimisväärse osa publikust kohalikest elanikest statistid ehk massistseenides osalejad.

Filmi "Viimased" tutvustatakse kui põhjamaist vesterni, kus peategelane, kullakaevur Rupi, keda kehastab Pääru Oja, loodab tundrat õõnestades piisavalt raha kokku ajada, et trööstitusest põgeneda. Omal kohal on ka armastuskolmnurk, hea ja kurja tundmine ning igavene õnne otsimise teema. Kaasa teeb rida Soome legendaarseid näitlejaid nagu Tommi Korpela, Elmer Bäck, Laura Birn ja Samuli Edelmann.

Esilinastuse päeva hommikul viis Õunpuu "Pealtnägija" koos naispeaosalise Laura Birniga ühte peamisesse võttepaika, hüljatud Rautavaara kaevandusse, kus toimus suur osa võtetest.

"Ma arvan, et inimesed võivad seda filmi väga erinevat moodi tõlgendada ja ma ei taha öelda ette, kuidas seda vaatama peaks. Riittase karakterist vaadates räägib see film õnne ja vabaduse otsingutest – ta arvab, et õnn on nurga taga ja jookseb kogu aeg sellele järele," ütles Birn.

Režissöör Veiko Õunpuu ütles, et tema jaoks toimib film kahel tasandil. "Üks on filmi teema – mingisugused teemad, mida võib seal nagu vihjamisi hoomata. Üks on teatava risustamise, looduse hävitamise, keskkonna kahjustamise, ruineerimise ja inimeste ekspluateerimise teema. Teine on nagu mingi psühholoogiline küsimus sellest, et mis siis õieti nagu lahti on – miks see nii toimub, miks me inimkonnana või konkreetselt ettevõtjatena seda korraldame," rääkis ta.

Filmis kasutati palju improvisatsiooni

Eesti-Soome-Hollandi ühistööfilmi taga on kõigi riikide nimekad produtsendid ja teiste toetajate hulgas ka Eesti Filmi Sihtasutus, seega ilmselgelt oli filmil stsenaarium, mida rahastajatele näidata, kuid Õunpuu kinnitusel lendas suur osa sellest polaarpäeva kunigriiki jõudes aknast välja ja suur roll oli võttepaiga pakutaval inspiratsioonil ja näitlejate improvisatsioonil.

"Kõik oli väga üllatav, sest me ei teadnud, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab ja milliseid stseene me filmime. Võib olla teeme midagi aga hoopis teistmooodi kui stsenaariumis. Kogu aeg oli vaja uudishimulik ja avatud meelega olla. Ma nautisin seda väga ja ma usun, et me kõik tundsime end vabana," rääkis Birn.

Ka näitleja Tommi Korpela tõdes, et improvisatsiooni kasutati võtete ajal palju.

"Ma tahaks selle au võtta endale, aga selle töö teevad ära näitlejad. Mina väga ei panegi, ma lihtsalt varitsen hetki ja mingil määral jätan osa kaarte nagu suhteliselt kõhu ligi. Ma ei näita neid kõiki näitlejale, näitleja ei tea lõpuni oma karakteri motiive, sest on täiesti ilmne, et inimesed üldiselt ei saa oma motiividest aru sageli. Paljud valetavad kas teadlikult või mitte teadlikult," rääkis Õunpuu.

Filmivõtted Euroopa põhjapoolseimas kullakaevanduspiirkonnas, lisaks veel Norra tundras kestsid kaks kuud ja lõppesid tegelikult juba kolm aastat tagasi. Montaažis kulus taiese voolimiseks ligi aasta, hulk materjali lendas prügikasti ning film oli lõpuks valmis eelmise aasta lõpus. Õunpuu möönab, et riskantse tööstiili tõttu olid närvid pingul nii produtsentidel kui ka tal endal.

"Ausalt öeldes ma isegi ei oska ette kujutada, mis mõte on kindla peale minekul. Või mis sihiga üldse midagi kindla peale teha. Miks seda üldse teha siis, mis ma sellest siis saan, kui ma täpselt tean, mis ma saan?" rääkis Õunpuu.

Kõik on mingis mõttes luuserid

"Viimased", mille pealkiri rahvusvahelises levis saab olema "The Last Ones", on Veiko Õunpuu viies täispikk mängufilm, ja terane vaataja märkab, et mõned teemad ja tüpaažid liiguvad filmist filmi. Näiteks on pea kõigis tehtud töödes luuser, mis Õunpuu sõnul talle tuttav teema on. Ka ta ise on end korduvalt luuserina tundnud.

"Ma ei tea kas ta süveneb, aga eks me oleme kõik mingis mõttes luuserid. Kes see selle mängu võidab lõpuks," ütles ta.

Rääkides luuseritest, siis laiad vaatajate massid ei ole Õunpuud hellitanud. 2007 aastal valminud "Sügisball" pälvis küll samal aastal Veneetsia fimifestivalil ühe auhinna, mis oli pikka aega kõrgeim rahvusvaheline tunnustus Eesti filmitegijale, samuti valisid Eesti filmiajakirjanikud 2011 aastal "Sügisballi" läbi aegade parimaks kodumaiseks filmiks. Kuid palju suurem hulk inimesi, kes tema filme tõenäoliselt kunagi näinud pole, teavad tema loomingut hoopis läbi "Tujurikkuja", kus parodeeriti tema filmi "Püha Tõnu kiusamine".

Õunpuu tõdes, et see sketš rikkus tuju küll. "See mind ei rõõmustanud küll, kuid mind ei rõõmustanud see selles mõttes, et keegi osundab eksistentsiaalse ängi elementidele ja teeb nende arvel nalja. Minu meelest see oli komöödia, ma mingit ängi seal ei tajugi nii väga, aga mulle ei meeldi selline tobe ilkumine mingisuguse asja ümber, millest ilmselgelt pole aru saadud," ütles ta ja lisas, et veidrat asja tehes tulebki naljameestega arvestada.

Ühelt poolt möönab Õunpuu ise, et ei tooda laiatarbekaupa ja eelistab jääda autoriks, kelle loomingut pole lihtne lahti muukida. Samas pretendeerib värskeim film, mille esilinastus nihutati koroonapandeemia tõttu kevadest septembrisse, kahtlemata suuremale kassaedule kui eelmised Õunpuu šedöövrid.

"Mul ei ole mingisugust huvi iseenesest teha mingisuguseid keerulisi või esoteerilisi filme. Mul ei ole vaja inimesena ka mitte mingil kujul tunda ennast kellegi sellisena, kes on mingi salapärase hästi sumbuurse vaimu või ajutegevusega. Mulle meeldivad mingit sorti filmid ja ma teen, nagu ma oskan ja sageli nii, nagu nad välja kukuvad kõiki oskusi ja energiat rakendades," rääkis Õunpuu.

Ta lisas, et ei ole senini aru saanud, mis võiks olla laiatarbekaup. "Iseenesest selle vastu mul ei ole midagi, et inimesed lähevad ja vaatavad neid filme. Ja kuidas mul saakski olla – ma loomulikult loodan, et nad on populaarsed. Ma olen sattunud sellisesse segmenti kuidagi rumalalt, et juba a priori oodatakse, et sealt tuleb mingisugune kohutav hobuse unenägu vms. Intelligentsemad inimesed mõtlevad, et sellest tuleb mingi hõrk asi meie arenenud maitsemeelele. Aga noh, mind ei huvita kumbki. Mul ei ole catering'i teenus, ma teen mingit sorti filme nii hästi, kui ma oskan ja ma loodan, et võimalikult palju inimesi läheb neid vaatama ja armastab neid ja kannab mind kätel. Siiamaani ei ole juhtunud seda," selgitas Õunpuu.

Ta tõdes, et filmitegijana on Eestis võimalik ära elada küll, ent aeg-ajalt tuleb teha ka kõrvaltöid.

"Eks selliste filmide tegijana majanduslikult edukaks saada on üsna raske, aga mul on suhteliselt suur õnn olnud ikkagi pidevalt mingi projekti kallal töötada´, nii et selles mõttes ma olen filmitegija ikkagi. Peamiselt. Mis on eesti oludes üsna haruldane," ütles Õunpuu.