Ülevaade. Andres Koorti kosmos ja kortsud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Koorti ateljeenäitus
Andres Koorti ateljeenäitus "Pesa/Lind" Autor/allikas: Andres Tali

Uus näitus
Andres Koorti ateljeenäitus "Pesa/Lind"
Avatud Karjamaa galeriis 28. novembrini

Käisin näituse avamisel. Hiilisin kohale varem ja rääkisin Koortiga pikalt ta maalimisnõksudest ja maalide sisust. Nõksudest rääkis Koort meelsasti. Sisust mitte eriti.

Ja ma saan sest aru. Mul on proosat kirjutades täpselt sama. Ma tean, et raamatu ideed ei tohi ette ära rääkida, sest siis on see juba realiseeritud ja hiljem pole kirjutada enam millestki.

Veelgi enam, raamatut käivitavat vedru, teemat, sisevastuolu ei tohi ka iseenda jaoks lõpuni sõnastada (vihjata ehk võib, muidu läheb meelest ära), sest iga sõnastamine on vähendamine ja lahendamine, paikapanemine. Aga parem on, kui vedru jääb avatuks, tee alguseks, otsimisvõimaluseks nagu vihje, mille detektiiv saab uurimise käigus. Briti krimiseriaalides, mida ma vaatan, tulebki vihjeid ridamisi, et vaatajal põnev oleks. Igaüks võib olla mõrvar.

Ja nii on ka loometööd tehes. Otsi ise üles, kus see mõrvar sul töös on. Ja kui üles leiad, on oht, et ta kõmmutab su maha.

Koort umbkaudu nii ütleski. Et kõige täpsemini on ta töödest kirjutanud Margus Ott: "Koorti maalid justkui kehastavad asjade hakatuslikku faasi, kus kõik on veel tugevasti läbistunud, läbi põimunud."

Ma kukkusin kohe Koorti pinnima, et mille hakatus? Maailma algus? Maalimisteekonna algus? Uue stiili leidmise algus? Armastuse algus? Lahkumineku algus? Kas elu ongi pidev uuesti alustamine nagu vanarahvas ütleb, sest sa teed neid uusi algusi ju kogu aeg juurde. Sellele Koort juba vastata ei tahtnud. Olnuks liiga paikapanev. Liiga avav ja äraütlev.

Aga ma ei küsinud, et kui pilt on millegi algus, kas siis pildid on lõpetamata. Sest lõpetamata Koorti pilt ilmselgelt ei ole. Pigem on perfektsionismi taotlev viimse finessini ja valmis.

"Kas sul juhtub, et ei saa õigel ajal oma hakatuse pilti lõpetatud, hakatus elab ise edasi, maalid üle ja ei saa protsessi tagasi keerata?"

"Ikka juhtub."

"Mis sa siis teed? Maalid uue pildi? Nagu Tolts käskis parandused teha järgmises töös..."

"Jah."

Nii meie vestlus umbkaudu sujuski. Ma küsisin leheküljepikkusi küsimusi ja Koort andis paarisilbilisi vastuseid. Kunstniku asi. Enamus neist pole pika jutuga. Kadestusväärne amet. Ma vaatan vahel, kuidas pead sõnadest tühjendada, et saaks magama jääda. Kunstnik istub teinekord ehk pikalt tühja peaga nagu mõni zen-meister. Eks maalimine üks meditatsioon ole. Ja karta on, et maali vaadates ei saa iial kätte seda, mis kunstnik sai maalides ise. Sest me näeme vaid lõpptulemust. Me ei ole protsessis sees, ei ela maaliga koos. Kuigi, kui istuks kõrval ja vaataks protsessi nagu jazzkontserti kuulates, kas saaks protsessi sisse? Ei tea, pole proovinud. Vaid Tõnu Talve avalikke maalimisi bändi saatel olen vaadanud, aga need olid rohkem nagu väiksed teatrietendused.

Hea küll, kunstnik ei taha suuremat rääkida oma abstraktsetest maalidest – mis on nagu kosmos või ilmaruum või siis hoopis sisekosmos. Kaose ja fraktalite peale mõeldes meenub mulle, kuidas kõik mustrid on pidevas kordumises ja samas varieerumises.

Kosmose või maakera katva taevakummi tunne tuleb ka sellest, et maalidel on faktuur, lõuendile kleebitud alusmaterjali kuivanud kortsude joru, mis on suurte pindade alumises ja ülemises servas kaarjad ja justkui embavad pilti. Nagu väga laia nurgaga pildistatud lage maa, mille servad kummuvad üles ja taevas on omakorda kummis selle kohal nagu mõnel Kaljo Põllu "Kodalaste" seeria pildil. Nojah, ja saranast põhjamaist tühjust aduksin justkui samuti. Kuigi ma tean, et see on mu viga. Abstrakstest pildist pole otsest figuratiivset või visuaalset seost vaja otsida.

"Kuidas sa neid kortse pildi sisse triigid?"

"See on minu leitud tehnika. Ma ei hakka sulle detailselt lahti rääkima. Aga need kortsud peavad, jah, seal olema just nii nagu nad on. Kaarjalt ja järjest."

"Ja keskmine pind kortsuvaba."

"Jah, tundus õige ja jäin selle juurde."

"Meenutab mulle natuke Soosteri värki. Tal oli ka kõik nagu mingi suure muna sees. Väike muna kadakasel karjamaal maailmamuna sees. On müüdiline kujutelm linnust, kes leiab maailmaookeanist natuke savi ja risu, teeb pesa ja muneb muna ja sellest saab maailm. Hasso on seda rida ajanud. Vist oli ka raamatus või koguteoses "Pesa. Muna." Kas sa kasutad sama müüdimotiivi?"

"Võid ka nii mõelda, aga see pole ainult nii."

"Millal sa maalima hakkasid?"

"Kuskil viieaastaselt."

"Pidev protsess?"

"Jah."

"Perekonna ja nime viga? Ja pildid olid samasugused?"

"Ei, teismelisena käisin looduses. Tegin loodusvaateid."

"Ja maalid?"

"Olid teistsugused. Sellisteni jõudsin siis, kui olin kuskil 40."

"Jõudsid kohale?" (Andres Koort on praegu 51-aastane, toim.)

"Siin ma olen."

"Mulle meenus üks ameeriklane. Pea monokroomsed pildid, tumedad, pruunid."

"Mark Rothko."

"Vist jah."

"Oluline. Ma ei saa aru, miks ta end ära tappis. Pildid on harmoonilised."

"Ma ei saanud neile pihta. Tume ja sünge kraam."

"Oled sa neid päriselt näinud?"

"Jah, Liverpooli Tate´is. Jube suured. Ma ei saanud tuhkagi pihta. Tükk aega põrnitsesin."

"Seal sees on sisemine valgus. Pildid kiirgavad. Ma ei tea, kuidas ta selle saavutas."

"Sul on ka vahel keskel heledam koht. On see valgus paralleelkosmossesse ulatuva tunneli lõpus või peale kihutav rong?"

Koort naerab vaikselt: "Ma ei tea."

Selge. Ajakirjanik oskab rohkem lolle küsimusi küsida, kui kunstnik vastata. Sain aru, et peaksin järgmisel korral võtma loo tegemisele kaasa sarnase käekirjaga kunstniku, kes küsiks täpsemalt.

Et aega viita, väitsin külalistele, et maalid, mille kujutis on osalt saavutatud pooleks murdmisel, on Rorschachi test ja igaüks peab ütlema, mida esimesena näeb (ja hiljem teatasin, et see on tema minapilt). Mina nägin jänest. Keegi nägi pikka pinki ja sel istuvat krooniga kuningat. Teisel pildid südant. Ja pesa. Mis oligi pildi nimi.

Küllap tegin uue aasta tinavalamise häppeningi moodi vigurit korraldades piltidele liiga. Aga ehk mitte hullusti. Ilmselt olin frustreeritud, et ma kunsti ei mõista.

Kopli tänavalt Karjamaa galeriist koju Koidu tänava poole pead selgemaks kõmpides jäin mõtlema kunstnike ateljeedest ja ateljeenäitustest.

Käe otsas tilpnes suur kilekotitäis ravimeid. Need andis ennist teine kunstnik, Sandra Jõgeva, ja need olid ta läinud aastal surnud isa Villu Jõgeva ravimid. Sandra ei teadnud, mis nendega peale hakata, suur ports ravimeid, aga kellele sa neid pakud. Viskaks minema, aga just oli hoiatatud ja meelde tuletatud, et ravimeid ei visataks prügikasti ega lastaks vetsust alla, sest pole hea, kui siuke port medikamente keskkonda sattub. Linnu, looma või kala kõhtu. Apteek võtab vanu ravimeid vastu nagu toidupood vanu patareisid, aga eks nad utiliseerivad korrektselt. Ehk põletavad ära.

Sandra pakkus ravimid välja Facebookis ja sai kohe mööda pead, et ei tohi võõrastele jagada. Mulle olid ravimid võõrad, aga vaatasin järele, mille vastu need on. Ja täpselt samade asjade vastu, mille vastu ma ise ravimeid võtan. Vererõhk, süda, trombid, tursed, liigesed. Minu ravimid! Kuigi teiste nimedega. Sandra andiski kotitäie mulle. Mind võlus mõte võtta surnud mehe ravimeid, kes ilmselt ei surnud nende kätte. Pealegi olin ma Villu Jõgevat kohanud. Väga mõnus mees. Nagu ta naine Malle Leiski, kes suri pisut enne teda.

Sel polnud nüüd mingit seost Koorti näitusega. Vist. Aga kuna nii oli, siis nii oli ja vahepala tuli nagu tuli. Aga Koorti pilte vaadates rääkisime ka elust ja surmast. Millest kunst räägib tihitpeale. Ja paneb rääkima. Nii et ma ei teagi, kumb mõtted kumma peale viis.

Mõtlesin ka näituse avamisel kohatud kunstnikest, Laurentsiusest ja Mauri Grossist ja sellest, kuidas kunstnikud räägivad hoopis teistmoodi ja teisi jutte kui kirjanikud. Kuigi ma seda vahet täpselt paika panna ei oska. Ehk kunstnikud valivad sõnu hoolikamalt, on täpsemad. Kirjanikud vahutavad, kui rääkima kukuvad, ise ka ei tea, mida (üksikute eranditega!). Neil on sõnu üle jäänud, kõik pole paberile mahtunud. Ehk vaid düsgraafikust kirjanik (neid on ja kirjutavad hästi) on napisõnaline nagu kunstnik. Kuigi on kunstnikke, kes kirjutavad ilukirjandust. Toomas Vint, Enn Põldroos. Aga kui kirjanik maalib pilte nagu Jan Kaus, siis ma pole näinud, et ta oma pilte eksponeeriks. Mis paneb mõtlema, et ehk kunst on suurem kunstkop kui kirjandus.

Aga ateljeenäitused. Need on vahel omadele, laiemale publikule harvem. Kelle jaoks on ateljee pühakoda, kus joominguid ja tralle ei peeta, kelle jaoks hoopis kodu. Ega kirjanik ei taha kedagi kõrvale, kui kirjutab. Kuigi, kes teab. Kenderit oli küll inspireerinud, kui palja rinnaga naine kõrval vaibal lamas. Nojah, mul pole kogemust.

Ateljeekülastus ja mõtisklus nagu ikka. Midagi sain teada, aga veel rohkem tekkis küsimusi ja küsitavusi. Mis ongi ehk hea.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: